Saadan vist juba välja signaale, et hakkan muutuma laisaks ning blogi postitused jäävad harvemaks?!
Päris nii see tegelikult ei ole.
Tõde on see, et vahe peal on ette tulnud mõningaid raskusi – nii füüsilised kui ka emotsionaalsed. Sellest siis ka blogi postituse viivitus.
Üritan aga siiski enda viimase aja tegevustest pisut märku anda ja keskenduda siiski rohkem positiivsele :)
Siin kohal aga tahaksin väga tänada koduseid (emmet, issit ja „pisi“ Eglet), kes mind igas mõttes toetanud ja kelleta nii kergelt alla ei anna :)
Viimased uudised siis sellised:
Olen otsustanud, et hiljemalt 6. juunil kolin oma praegusest elukohast välja. Kuhu? Seda veel ei tea, otsin hetkel iga päev väga aktiivselt elukohti (kellegagi korterit või tuba jagada) ning samuti ka töökohti. Mul on hetkel paar valikut, kuid olen veel pisut kangekaelne ja kogun pisut lisainfot ning –võimalusi.
Vahe peal tulid siinsele perele külla sõbrad Venemaalt (mees, naine ning nende 13.a tütar), kellega koos veetsime kogu esmaspäevase päeva. Mees ja naine on koos siin kunagi käinud, kuid tütrele oli see esimene kord. Kuna kumbki inglise keelt ei oska ja tüdruk alles koolis õppimas ning mitte nii aldis rääkima, pidin seekord mina oma vene keele oskust proovile panema ja ega päris häbisse ei jäänud, sain hakkama. Päev oli omaette tore kuid päris väsitav (mind taheti pigem kaasa just peremehe Keithi pärast, kuna külalised suhtlevad vaid oma keeles ja enamus aja perenaisega, siis Keith oleks end väga halvasti tundnud ja sellisel juhul saime meie rohkem nö mestis olla ning omavahel suheldud). Vene pere viibib siis nädalakese NY-s, nädala Miamis (kuhu tütar viiakse külastama Disneyland´i) ning kolmeks päevaks läheb Miamisse kaasa ka perenaine Natalia.
Samuti jõudsin ühel päeval käia Brighton Beachil, kus käisin ostmas venekeelset ajalehte töö- ja elukohakuulutustega. Seal olles otsustasin üle vaadata ka ranna, kuhu inimesed karjade viisi suundusid. Järgnesin rahvale ja avanes üllatavalt mõnus ja ilus vaatepilt. Lisan ka mõne pildi.
Eile (teisipäeval) oli mul jällegi tähtis päev, nimelt läksin neljandat korda sotsiaalkindlustusametisse, et oma kaardi asja ajada. Nimelt esmaspäeval oli Memorial Day ja kõik ametiasutused olid suletud ja töötajatel töövaba päev. Seetõttu ootasin hambad ristis teisipäeva, et saaks kiiremas korras asi joonde ajada. Jõudsin kolmandat korda sama mehe juurde (esimesel korral võttis vastu naisterahvas) ja ta juba tundis mu ära. Hakkasin muigama ning ütlesin, et tulin lõpuks uut kaarti taotlema ja palun pange kindlasti siis õige indeks. Härra trükkis arvutist välja uue kirja, et olin sel ja sel kuupäeval seal ning peaksin kahe nädala jooksul saama kaardi. Lõpetuseks ütlesin, et ma tõesti loodan, et sel korral kaart tuleb, muigasime mõlemad ja soovisime vastastikku head päeva.
Alustasin oma hommikut kell 10 ning otsustasin, et sellest peab tulema väheke produktiivsem päev kui viimased päevad, mis pühade tõttu raisku läksid. Peale sotskindlustusametit mõtlesin, et lähen sõidan Central Park´i kanti, kus peaksid asuma mõned agentuurid, mis aitavad inimestel vastavalt profiilile tööd otsida (leidsin mõned agentuuri nimed juhuslikult eelmisel öösel arvutis surfates ja kribasin nimed ning aadressid üles muud infot kontrollimata). Olin suures ootus- ja lootusärevuses ning asusin teele. Kuigi ilm oli äärmiselt kuum, otsustasin, et see ei saa takistuseks. Kirjutasin üles ligi 6 agentuuri, millest kolm asusid enam vähem ühes kandis (siin rääkides „ühest kandist“ arvesta ikka pikemate vahemaadega kui Eestis lihtsalt tänavaid vahetades). No ja ma ei väsi endiselt kordamast, et siin see tänavate ja majade nummerdamine on täiesti kreisi kreisi õõõõääähhhhh....
Okei... leidsin ühe aadressi üles, umbes 60-korruseline hoone, kus asus ligi 50 erinevat asutust. Üritasin tabloost leida oma otsitud agentuuri nime, kuid ei leidnud, küsides turvamehelt vastas kogukas mustanahaline, enesega ilmselgelt rahulolev härra, et pole never kuulnud sellisest nimest. Mis siis ikka, ei ole, ei ole, lähen siis otsin järgmise üles. Jõudes järgmise hooneni, küsisin taaskord ühe härrase käest, kas nende hoones asub selline asutus, too ütles, et oh ei, nad kolisid juba mõnigi aasta tagasi siit ära. Peale seda hakkas mulle koitma, et otsisin Google´ist küll agentuure, kuid ei vaadanud ju jah, kas ja mis ajal need sinna postitatud olid, tekkis kahtlus, et need vanast ajast seal ja ei pruugi ka teisi olla, mida otsin. Otsustain veel kolmandast kohast uurida, et oma arvamusele kinnitust saada. Ja nii oligi... KUID liikumine niivõrd kuivõrd „värskes“ õhus tuleb vaid kasuks ja ei tohi pead norgu lasta. Selleks ajaks lõid jalad juba korralikult tuld ja meeli näpistas nälg ning joogijanu. Mõtlesin siis esimest korda minna Central Parki jalutama. Kuigi see on TOHUTULT suur ala, mõtlesin vähemalt pisutki seda kohta uudistada. Parki sisse astused leidsin kohe ühe välikohviku, kus otsustasin pisut jalga puhata.
Söödud, joodud, vetsus käidud läksin veel pisikesele jalutuskäigule, kuid palavuse tõttu olin sunnitud otsima varjulist kohta, kus end pingile potsatada. Leidsin hää koha ühe naise kõrval, kes seal samuti parajasti koos oma armsa kutsuga varju nautisid. Nii me siis vaikuses ja aeg ajalt viisakalt üksteisele naeratades istusime. Otsustasin proovida, ega juhuslikult pargis wifi levi ei ole (mida muidugi polnud), arvutit kotti tagasi pannes lausus naisterahvas, et mul on väga kena kotike arvuti jaoks, kust sellise ostsin. See peale ütlesin, et tegemist pole kohaliku ostuga, vaid ostsin oma kodumaalt. Ning sealt jutt lahti läkski.... Pingilt lahkusin alles 1,5 tundi hiljem.
Tegu oli 65.a Pärsia päritolu naisterahvaga, nimeks Vida, kes on USA-s elanud juba 41 aastat. Naisterahvas nägi äärmiselt hea ja tervislik välja ning väga suure sooja südamega. Rääkisime KÕIGEST ja sõna otseses mõttes kõigest – töö, kodu, õnn, õnnetus, mehed, armastus, kurbus, elu jne. Sain Vidalt väga palju kasulikku nõu nii eluks üldse kui siinse eluga kohanemiseks. Üks meeldivamaid vestlusi siin veedet aja jooksul. Arutasime, kuidas ikka kõnnirajad ja jalutuskäigud võivad võtta äärmiselt huvitavaid ning kasulikke pöörded. Tema oli veendumusel, et see oli ette määratud, et mina, kes olen alles uus ja pisut ebakindel siin, pidingi just sinna istuma, et saada pisut nõu mõne sellise käest, kes siinset eluolu teab. Ütles, et kohe kui sinna istunud olin, nägi ta ära, et tegemist on väga hea südamega noorega ja veel et eriti ilusa inimesega, et kindlasti seda teaksin ning endale teadvustaksin, kui ilus ma olen. Tänasin viisakalt ja ütlesin, et ma pole komplimentide suhtes just kõige vastuvõtlikum aga tänan siiski. Selle eest sain muidugi heas mõttes noomida ja taaskord õpetussõnu, kuidas sellisestes olukordades käituda, kui keegi komplimenti teeb :)
Jagasime temaga isegi lõpetuseks kontakte, juhul kui ta peaks miskist tööpakkumisest kuulma, et sellisel juhul saaks mulle koheselt teada anda. Vahva :)
Sellega minu uudised hetkel piirduvadki. Homme alustan taaskord uue hooga töö-ja elukoha otsingutega.
Alustasin oma hommikut kell 10 ning otsustasin, et sellest peab tulema väheke produktiivsem päev kui viimased päevad, mis pühade tõttu raisku läksid. Peale sotskindlustusametit mõtlesin, et lähen sõidan Central Park´i kanti, kus peaksid asuma mõned agentuurid, mis aitavad inimestel vastavalt profiilile tööd otsida (leidsin mõned agentuuri nimed juhuslikult eelmisel öösel arvutis surfates ja kribasin nimed ning aadressid üles muud infot kontrollimata). Olin suures ootus- ja lootusärevuses ning asusin teele. Kuigi ilm oli äärmiselt kuum, otsustasin, et see ei saa takistuseks. Kirjutasin üles ligi 6 agentuuri, millest kolm asusid enam vähem ühes kandis (siin rääkides „ühest kandist“ arvesta ikka pikemate vahemaadega kui Eestis lihtsalt tänavaid vahetades). No ja ma ei väsi endiselt kordamast, et siin see tänavate ja majade nummerdamine on täiesti kreisi kreisi õõõõääähhhhh....
Okei... leidsin ühe aadressi üles, umbes 60-korruseline hoone, kus asus ligi 50 erinevat asutust. Üritasin tabloost leida oma otsitud agentuuri nime, kuid ei leidnud, küsides turvamehelt vastas kogukas mustanahaline, enesega ilmselgelt rahulolev härra, et pole never kuulnud sellisest nimest. Mis siis ikka, ei ole, ei ole, lähen siis otsin järgmise üles. Jõudes järgmise hooneni, küsisin taaskord ühe härrase käest, kas nende hoones asub selline asutus, too ütles, et oh ei, nad kolisid juba mõnigi aasta tagasi siit ära. Peale seda hakkas mulle koitma, et otsisin Google´ist küll agentuure, kuid ei vaadanud ju jah, kas ja mis ajal need sinna postitatud olid, tekkis kahtlus, et need vanast ajast seal ja ei pruugi ka teisi olla, mida otsin. Otsustain veel kolmandast kohast uurida, et oma arvamusele kinnitust saada. Ja nii oligi... KUID liikumine niivõrd kuivõrd „värskes“ õhus tuleb vaid kasuks ja ei tohi pead norgu lasta. Selleks ajaks lõid jalad juba korralikult tuld ja meeli näpistas nälg ning joogijanu. Mõtlesin siis esimest korda minna Central Parki jalutama. Kuigi see on TOHUTULT suur ala, mõtlesin vähemalt pisutki seda kohta uudistada. Parki sisse astused leidsin kohe ühe välikohviku, kus otsustasin pisut jalga puhata.
Söödud, joodud, vetsus käidud läksin veel pisikesele jalutuskäigule, kuid palavuse tõttu olin sunnitud otsima varjulist kohta, kus end pingile potsatada. Leidsin hää koha ühe naise kõrval, kes seal samuti parajasti koos oma armsa kutsuga varju nautisid. Nii me siis vaikuses ja aeg ajalt viisakalt üksteisele naeratades istusime. Otsustasin proovida, ega juhuslikult pargis wifi levi ei ole (mida muidugi polnud), arvutit kotti tagasi pannes lausus naisterahvas, et mul on väga kena kotike arvuti jaoks, kust sellise ostsin. See peale ütlesin, et tegemist pole kohaliku ostuga, vaid ostsin oma kodumaalt. Ning sealt jutt lahti läkski.... Pingilt lahkusin alles 1,5 tundi hiljem.
Tegu oli 65.a Pärsia päritolu naisterahvaga, nimeks Vida, kes on USA-s elanud juba 41 aastat. Naisterahvas nägi äärmiselt hea ja tervislik välja ning väga suure sooja südamega. Rääkisime KÕIGEST ja sõna otseses mõttes kõigest – töö, kodu, õnn, õnnetus, mehed, armastus, kurbus, elu jne. Sain Vidalt väga palju kasulikku nõu nii eluks üldse kui siinse eluga kohanemiseks. Üks meeldivamaid vestlusi siin veedet aja jooksul. Arutasime, kuidas ikka kõnnirajad ja jalutuskäigud võivad võtta äärmiselt huvitavaid ning kasulikke pöörded. Tema oli veendumusel, et see oli ette määratud, et mina, kes olen alles uus ja pisut ebakindel siin, pidingi just sinna istuma, et saada pisut nõu mõne sellise käest, kes siinset eluolu teab. Ütles, et kohe kui sinna istunud olin, nägi ta ära, et tegemist on väga hea südamega noorega ja veel et eriti ilusa inimesega, et kindlasti seda teaksin ning endale teadvustaksin, kui ilus ma olen. Tänasin viisakalt ja ütlesin, et ma pole komplimentide suhtes just kõige vastuvõtlikum aga tänan siiski. Selle eest sain muidugi heas mõttes noomida ja taaskord õpetussõnu, kuidas sellisestes olukordades käituda, kui keegi komplimenti teeb :)
Jagasime temaga isegi lõpetuseks kontakte, juhul kui ta peaks miskist tööpakkumisest kuulma, et sellisel juhul saaks mulle koheselt teada anda. Vahva :)
Sellega minu uudised hetkel piirduvadki. Homme alustan taaskord uue hooga töö-ja elukoha otsingutega.
P.S. Sain täna ostetud ka uue akulaadija, mis tähendab, et nüüdsest saan ka pisut parema kvaliteediga pilte hakata tegema, siin aga mõningad „kökerdised“ mobiiliga:
Memorial Day´l said kõik huvilised tutvuda sõjatehnika ning -meestega
Teenistusorkester
Oma teisipäevasel linnatuuril külastasin ka oma platvormide arvukuse
poolest maailma suurimat rongijaama Grand Central Terminali
Võimsad lühtrid
Ja kuulus kell jaamas, mis on nö enamus inimeste
klassikaliseks kokkulepitud kohtumispaigaks
Brighton Beach - väga suur osa ranna kõnniteest on kaetud puidust laudadega,
millel on väga mõnus ette võtta pikk jalutuskäik, rattasõit või
lihtsalt pingil istudes võileiba nosida või keedetud maisitõlvikud "järada"
Brighton Beach -inimesed ootamas WC järjekorras
Rand oli inimesi vägagi täis, aga rannajoon on piisavalt pikk ning lai,
et inimeste reaalset arvukust ei olegi pildil niivõrd aru saada.
Rannas üksinda pingile istumine pikemaks ajaks ei olnud just kõige parem mõte, juba mõne aja pärast lendavad kui kärbsed veini ümber kas mustanahalised räppari tüüpi dude´id, rullis nokamütsiga (nina justkui kleeplindiga otsa ette kleebitud) nolgid või egiptlased-türklased sulle ligi, et oma "kampanjoni" pakkuda. Niisiis pidid liikuma iga natukese aja tagant pingilt pingile :)
0 comments:
Post a Comment