Nu niii... eile sai käidud kahel tööintervjuul. Mõlemad läksid väga edukalt.
Kõige pealt läksin tutvuma perega, kes otsivad endale eestlasest lapsehoidjat oma 2-aastasele pojale.
Pärast 30minutilist jalutuskäiku jõudsin toreda pere juurde.
Eestlasest lapsehoidjat otsivad nad põhjusel, et nende poeg kuuleks ja räägiks rohkem eesti keelt. Samuti otsivad nad hoidjat, kellel on ametlikud paberid USA-s elamiseks ja töötamiseks, seega olen justkui „rusikas silma auku“ sest ka mina olen huvitatud kohe alustamast ametliku tööga, et minu eest makstaks makse ning saaksin oma nime USA-s kirja.
Minu tööülesanneteks oleks siis loomulikult esmalt lapsega tegelemine ning ka pisut korteri korrashoiu eest hoolitsemine.
Nüüd aga tööle asumise aeg – sellega on pisut mõtlemist, sest tingimused oleksid sellised, kui alustaksin nüüd millalgi, siis peaksin arvestama, et juulikuus sõidavad nad Eestisse puhkusele ning sel perioodil mul tööd ei oleks või siis teine variant, et alustaksin augustist.
Lubasin pisut mõelda ja teada anda. Kui olin koju jõudnud, sain juba nendepoolse kirja, et oli väga meeldiv tutvuda ning nad pakuksid mulle välja võimaluse veeta nendega laupäev-pühapäev koos nende suvemajas, et siis saaksime mõlemad aimu, kuidas omavahel sobime ning kuidas laps mind aksepteeriks jne jne. Olin plaaniga nõus, seega laupäeva hommikul suundun nendega väikesele väljasõidule, kuhu, seda veel täpselt ei tea.
Mänedžer pakkus välja, et läheksin järgmisel päeval kella viie paiku proovima, kas mulle üldse antud töö meeldiks ning kuidas ennast tunneksin. Ja peale seda võin otsustada, kas soovin seal töötada või ei. Oleksin siis nö võõrustaja rollis, kes vastab telefonile, broneerib laudu ning juhatab restorani külastajad õigesse lauda jne. Mänedžer ütles, et oli tookord äärmiselt üllatunud, kui ütlesin, et olen valmis töötama nt ka köögis. Et mida ma ikka selle all silmas pidasin, ütlesin et ma ei tea, kasvõi nõusid pesta või midagi selletaolist aidata. Siis hakkas ta kergelt muhelema ja ütels, et see on suhteliselt raske töö (no ma ei tea, ma olen Eestiski olles igati ettevõtlik olnud ja ei karda ka musta tööd). Siis kui koju jõudsin ja pererahvaga tööplaane arutasin, siis nad ütlesidki, et jah sellepärast ta hakkaski naerma, et sa avaldasid talle heas mõttes muljet. Et siin isegi latiinod ja muud tegelased, kellel ei ole ametlikke dokkumente ja haridust, ei taha köögis töötada ja siis tuleb üks neiu, kellel haridus ja kontoritöö kogemus ning on nõus kööki ronima. Et kui niimoodi edasi jätkan, siis mine sa tea, mis tulevik sind seal ees võib oodata (heas mõttes). Kuigi Keith ütles, et antud töö on ühest küljest suhteliselt kerge kuid teisest küljest väga närvesööv, kuna võõrustajad pidid olema need, kes kogu pahameele ja halvasti käitumise enda peale saavad ning kes nt tip´i ei saa. Nimelt pidid väga paljud rikkad newyorklased olema snoobid ja a´la kui nemad maksavad, siis tahavad ka nt mingit kindlat lauda saada ning EI ei ole nende jaoks väga aksepteeritud. All righty we´ll see about that.
Igatahes hakkangi nüüd end valmis sättima ja sean sammud (saba nagu tallel taga värisemas) restorani poole.
Päris põnev on teha asju, milles üldse kindel ei ole ning mida elus varem teinud pole. Üritan seda võtta kui head kogemust ning fun´i ning endale mitte liiga suurt pinget tekitada.
Homme siis üritan juba kommenteerida, kuidas läks ja kas jäin ellu (loe: kas jäin kuivaks või lajatas mõni oma kalli veini mulle kahe silma vahele)
0 comments:
Post a Comment