Eile (05.05) oli mõnusalt päikesepaisteline (aga hirmus külm tuul) ilm ning otsustasin ärgates, et sellest päevast peab tulema kasulik päev!
Tegin end korda, ning asusin asjatama. Kõige pealt helistasin ühte asutusse Partners In Care, kus varasemalt käisin uurimas medõe, hooldusõe ametkoha väljaõppimise kohta. Kuna tookord aga löögile ei saanud ning mõtlesin, et sinnasõitmisega enam aega ei raiska, siis helistan ja esitasin vajalikud küsimused. Sain vastuseks, et treeningu ajal (3 nädalat) ning praktika ajal väljaõppinud hooldusõe all mingit tasu ega hüvesid ei saa. Siis ostustasin, et ei, ei hakka selle peale asjatult aega raiskama. Seejärel pistsin kotti mõned CV-d ning otsustasin paarist kohast läbi käia, mille peale varem mõelndu olen. Esimesena läksin minu elukoha kõrval asuvasse uude koolimajja, kus palusin direktoriga kohtumist. Direktor mind kahjuks vastu võtta ei saanud, palus aga kellegi kätte oma CV jätta. Tegin seda. Seejärel suundusin süda puperdades Ritz-Carltoni hotelli, kus administratsioonis oli äärmiselt meeldiv aasia neiu, kes ütles, et kahjuks live´is keegi ei räägi minuga ning kandideerida saab ainult veebipõhiselt, et tal on äärmiselt kahju ning soovib mulle edu. Neiu oli hästi siiras ja näha oli, et kui tal oleks vähegi võimalus, siis aitaks mind kuidagi.
Seejärel otsustasin läbi käia mõningad pangad, et teada saada, mida läheb vaja, kui soovin kontot avada. Kahes pangas sain sarnased vastused, ehk siis neil on kindlasti vaja näha kas telefoniarveid või üüriarveid või tööandja poolt maksmise kviitungeid või mis iganes, mis tõestaks minu identiteeti-olemasolu, et elan, töötan, tegutsen siin. Võõrustaja ütles mulle aga, et peaks tegelikult ikkagi piisama vaid sotsiaalkindlustusnumbrist ning dokumendist, sest kuidas ma saaksin kõiki neid asju (telefon, töö, elukoht) korraga lubada, kui alles siia saabusin, et see pisut imelik. Üks pank aga, mis on ka üks tuntumaid, Chase Bank, ütles, et vajavad isikut tõendavat dokumenti ning et arve avamisel 30 päeva jooksul peaksin pangaarvele kandma 1500 dollarit. Ou well :D, pole just väike raha. Võtsin info teadmiseks, ning jalutasin koju tagasi.

Koju jõudes asusin kohe netis otsima hotelle New Yorgis, et veel CV-sid saata. Ritz-Carltoni hotelli juures leidisn üles õige koha, kus oma andmed saata, veebipõhine ankeet, AGA kui hakkasin juba lõppu jõudma, siis voilaaa, küsiti mult sotsiaalkindlustusnumbrit, mida mul ju veel ei ole. All oli märkus, et ilma selle numbrita jätakta ei saa. Kurat... Seega nii kui mul number tuleb, asun kohe uuesti saatma.

Mõne aja pärast küsis Natalia (kelle juures peatun), kas soovin temaga äkki ühte kaubanduskeskusesse Bloomingdales´i kaasa minna, et tal vaja miskit vahetada ja mõnda asja vaadata-osta. Olin  meelsasti nõus, hea vaheldus. Sellest tuli välja korralik shoppamistuur (tema jaoks), kus sain suureks abiks olla. Sain ka kinnitust, et jutt ja üldine arusaam Ameerika teenindudskultuurist ning fake smile´ist ei vasta viimasel ajal enam üldse mitte tõele. Alati räägitakse, et jah, oleme teadlikud, milline võlts naeratus ning võlts huvitundmine Sinu vastu seal on, kuid vähemalt nad teesklevad siis, et sina oled klient ning „kuningas“ ja teeme su jaoks kõike ning kiidame naeratades ette ja taha ilma, et oma tujusid näitaksid, mitte nagu meil Eestis, kus sulle vaevalt „tere“ või „palun“ öeldakse.  Nüüd aga peaks mainima, et Ameerika hakkab teeninduskultuuri poolest sarnanema Eestiga , tegelikult võiks isegi vist öelda, et me hakkame mitmeti paranema, kui alla jääma. Olime jõudnud naiste pesu osakonda, kui Natalia soovis sealt üht-teist osta.  Süsteem on siin siis selline, et valid välja nt ühe müüja, kelle käest küsid ab-nõu, ning tema jääb siis sinu teenindajaks kuni lõpuni ehk maksmiseni. Valisime siis ühe hetkel saadaoleva mustanahalise naisterahva. Kohe alguses oli ta üldse mitte abivalmis ega viisakas. Totaalne lohe, midagi otsida ei viitsinud, käisin ise tal järel, et äkki IKKA vaataks seda ja seda numbrit kaa. Mingil hetkel astus siis lambist minema kuhugi. Siis otsustas Natalia asju proovima minna, seal siis ka eraldi naisterahvad, kes küsivad, kes teid teenindas, sest kui sul peaks mingi mure vahepeal tekkima (tahad suuremat-väiksemat numbrit või teist väri midagi), siis peab ta seisma su proovikabiini läheduses ning teenindama. Tema aga oli totaalselt kadunud, kaastöötajad läksid juba närvi (osad olid ilmselet nö tema vaheülelmused), hüüdsid kõva häälega poes ringi :D. Kuskilt siis loivas välja, sai noomida, ning siis kadus jälle. Tegin siis tema tööd ise :)))).
Lõpuks kästi tal meid teenindada, igatahes mulle tundus, et ta oli natukene ohmakas.
Ei naeratust, ega huvitundmist, kas kõik OK jne jne. Ütlesin Nataliale, et mis toimub, viimasel ajal ametiasutustes ja poes käies ei näe ma isegi enam seda võltsi naeratust ja viisakusavaldusi. Ütles, et jah, viimasel ajal on tõesti seda vähemaks jäänud, pakkusin ise välja, et see võib neil samuti olla majanduslangusest ning tööpuuduseset. Kõik on frustreeritud ja närvilised ning ei varja selle väljanäitamist. Ärge saage valesti aru, mitte kõikides kohtades ei ole nii, enamus kohtades on valgete hammaste välgutamist endiselt, aga seal, kus võib olla nii väga ei tahakski.
Olles shoppamistuuri  ning suurte rahanumbrite kulutamisega ühele poole jõudnud, leppisime Keithiga (Natalia abikaasa) kokku kohtumispaiga, et õhtustada. Suundusime hiina restorani poole. Punnis kõhtudega koju jõudes ning magama sättides otsustasin, et ka homne päev peab produktiivne olema.
Täna siis võtsin julguse kokku, et minna küsima restoranidesse, ega neil ekstrakäsi pole vaja, kasvõi kööki või kuhugi.
Läbi sai käidud 5 söögikohta-restorani, jagasin 4 CV-d. Kõik kohad ütlesid, et neil ei ole hetkel kahjuks midagi pakkuda. Believe me... ei olnud lihtne suvalisse kohta sisse astuda, ning lunida tööd, samal ajal kui mingi tüüp baarileti ääres kell 10.30 õlut trimpab ja üritab jutust osa saada või teises kohas mehhiklastest (minupikkused) mehehakatisest kelneripoisid sind meela pilguga põrnitsevad ja oma keeles räägivad „ blaa blaa blaa.. gelinda chica..blablaa“. Come oooonn....
Otsustasin, et käin läbi veel ühe koha, ning siis tänaseks aitab. Julgusemõõt on täis, sest ilmselgelt äraütlemised julgust juurde ei kasvata.
Astusin sisse meie kodu  kõrval olevasse restorani, mis on kohe Hudsoni jõe ääres, ning väga suur tõmbenumber turistidele ning kohalikele elanikele. Tegu on itaaliapärase restoraniga ning käisime seal ka ise alles hiljuti, mõni päev pärast minu saabumist seal söömas. Manager isiklikult tuli Keithile ja Nataliale toitu serveerima, kuna nad on siin püsikliendid ning manager tunneb neid hästi.
Astusingi siis sisse ja küsisin, kas oleks võimalik manageriga rääkida. Mees on minust tiba pikem india päritolu mees. Küsisin, kas neil on mõni vaba ametikoht, kasvõi köögis või miskit. Vaatas mind ja ütles, mhhh ei köögis kindlasti mitte (kas siis ei olnud vaba kohta või ei sobi ma üleüldiselt sinna), siis hakkas küsima, mida enne olen teinud, kas olen restoranis enne töötanud jne jne (samal ajal muidugi jälle osad töötajad huviga kuulamas (baarman baarileti taga „klaase poleerimas“ , teine taamal miskit oma arust asjatades kõrv kikkis)). Lõpuks lasi mul ära täita avalduse ankeedi ning jätsin ka oma CV. Lubas midagi mõelda ning minuga ühendust võtta, eriti sõbralik just ei olnud, aga asi seegi. Not bad :). Eks ole näha, mida pakutakse, kas pakutakse ja millal pakutakse. 
Olles oma päevaga enam-vähem rahul, jalutasin lähima pingini, et blogijupike valmis kirjutada. Pargid ja istekohad on siin vahvad, nagu ka juba varasemalt kirjutanud olen. Hetkel istun pingil (all näete pilti, kus istusin, siis parem ülevaade), kus nt üks minu läheduses teeb vahelduseks mõningaid kätekõverdusi, teine on minu oletusel tulnud kontorist, pruun nahkking ning viisakad triibulised viigipüksid jalas, ülakeha paljas, pea alla toetuseks pandud seljast visatud triiksärk, lips pooleldi pingil, pooleldi maas lohisemas, käed üle pea, naudib sooja päikest ning üritades saavutada kerget jumet. Pärast ca 45 minutit vaatab mobiili, tõuseb rahulikult üles, tõmbab kortsus helesinise triiksärgi selga, seob lipsu kaela ning jalutab minema....
Vot sedasi näiteks naudib mõni oma lõunapausi ning „laeb akusid“.