Eile oli päris produktiivne ning ka päris mõnusalt suvine päev (mitte niivõrd ilma kuivõrd suvise meeleolu ja nautimise pärast).
Ärkasin varakult üles, et end korda sättida ja sõita taaskord Brighton Beachile, et osta järjekordne venekeelne kuulutustega ajaleht, mis kuuldavasti pidi ilmuma igal neljapäeval. Enne toast väljumist sain aga väheke Skype teel isaga lobiseda, kes hetkel Singapuris. Päris naljakas tagantjärele mõeldes, kui üks on ühes maailma otsas ja teine täiesti teises, mitte kuskil vahepealses Euroopa riigis. Minul oli nt kell 9.35 hommikul ja tal 9.35 õhtul ja samas saad rääkida inimesega online´is ning muljetada päevasündmuste üle. Internet on ikka üks võimas värk!

Peale mokalaata ruttasin kergel jalal rongile ning loksusin 40 minutit ja kohal ma olingi...
Otsisin üles ajalehekioski, lugesin kokku 50 senti ja võtsin ajalehe, siis aga peatus silm kuupäeva peal (27 May) ja küsisin, et kas värskemat polegi?! Noormees siis vastas, et värske tuleb homme, see ilmub reedeti. NO TERE TORE. Kraapisin oma sendid tagasi ja mõtlesin, et kui juba nii kaugele tuldud, ilm pööraselt suvine, lähen siis vähekeseks randa pingile istuma. Teel randa jäi aga ette üks piruka müügilett, kus vene tädike, silmalaud lillaks värvitud, suured kandilised prillid ees, keedumaisi tõlvikut proteesidega järada üritades, jälgis mööduvaid inimesi ning potensiaalseid ostjaid.
Jäin sinna seisma, et lugeda, mis pirukatega tegu on (venekeelsed nimed ikka): lihapirukas, kapsapirukas, kartulipirukas, muna-sibula pirukas, tšeburek, sotšnik, õunapirukas jne jne. Valik oli suur ja pirukad veelgi suuremad. Nooooh suurem osa lugejaid ilmselt mäletab kooli söökla pirukaid nii 10 cm pikkused ja nüüd korrutage see kolmega. Nii pikad olid siis sealsed pirukad. Võtsin prooviks muna-sibula, kartuli ja õunamoosi pirukad. Kaks sammu edasi minnes astusin ka ühte poodi sisse, et miskit juua kõrvale osta. Ja mida siis avastasin.... vohhhh, mõtlesin, etSELLEST ma küll mööda ei saa minna. Eks all pildil näete, mille ära ostsin, ise seesmiselt rahulolevalt muiates ja õnnelik nagu 6a mudilane, kellele emme on äsja poest moositäidisega nätsupadjakesed või tuubis marmelaadi ostnud :)
Kraam kotis suundusin randa, valisin vähe varjulisema koha ning asusingi maiustama. No teate, oli ikka hea küll, parem, kui väljamaa sõõrik ja pizza või snickers ja twix.
Eks see vene värk meile ikka nii sisse kodeeritud, et peale sellist einetamist tunned rohkem kui kodus ennast.
Kõht mõnusalt täis, nautisin veel pisut kuuma päikest ja tormilist tuult, mille kahe kombinatsioon oli kui mesi moka pääle. SIIS... kuulen, kuidas üks "härra" üritab juttu teha "djevuška, djevuška". Paotasin ühe silma irvakile, kas räägitakse minuga? Otsa vaatas pundund näoga "Stepan" või "Vasja", pistsin silma kiirelt kinni tagasi lootes, et meeltesegaduses must mööduks. EI, jätkab samas vaimus "djevuška... mošet sidit" vaatasin otsa ja ütlesin inglise keeles, et meil vaba maa, istuge kus tahate, selle peale "Jurka" vastas "Zänk ju". Kõbistas end minu kõrvale ja hakkas oma kotist mingisuguseid asju välja tarima (väga vaadata ei julgenud aga nägin ühekordset raseerijat, seep jms), siis võttis välja mobiili, midagi seal toksis ja pobises omaette. Mõtlesin, et on õige aeg lahkuda.
Otsustasin rongile minna ja tagasi koju tulla. Koju sõitsin 40 minuti asemel 2 tundi. Nimelt oli raudteel mingisugune rike, nii et pea igas peatuses seisime oma 5-20 minutit. Paljud läksid närvi ja käisid rongist sisse välja (uksed olid sel ajal lahti, kui seisime). Mina mõtlesin, et mis siin ikka närvitseda, pole nagu kiire kah kuhugi, kaasreisijad aga paljud olid teel tööle või lapsele lasteaeda järele ja muud sellist. Mobiilid tirisesid ning anti seletusi, mis toimub.
Lõpuks oma linnaossa jõudes mõtlesin, et metroos külmetatud küll (hea, et sall kaasas oli), peaks nüüd end kuidagi üles soojendama. Kargaski pähe mõte, et siin majal ju katusekorrus, kus on olemas päikesevarjud ja kes soovib, võib seal päikesekümblust natuida. Enne aga mõtlesin, et viskan pilgu uutele töö- ja elukohakuulutustele (igapäevane rituaal) ja enne minekut saatsin sobivamatele välja mõned kirjad.

Katusel klõpsisin ka mõned pildid, ülevalt on vaade võimas. Kahe tunni pärast naastes oligi juba postkastis kaks kirja :) Esiteks on mul esmaspäeval ühes kohas tööintervjuu ning teiseks on mul homme intervjuu neiudega, kes otsivad endale kaasüürniku. Eks sellest annan siis juba täpsema ülevaate, kui kohal käidud.
Otsustasin head energiat kohe ära kasutada ja asusin korterit koristama, kuna pererahvas oli väljas üritusel, avanes selleks hea võimalus.
Nii möödus minu 2. juuni 2011.