Esimene tööots ja muud uudised

Heihopsti lugejad

Olen vahepeal jõudnud ära käia proovipäeval restoranis Gigino. Kooberdasin oma kontsakingadega kella 17.00-ks sinna ning jäin ootama juhiseid. Mind juhendas minuealine Albaania päritolu neiu (nime ei mäleta :D), kes on töötanud seal kaks aastat ning on ka osaliselt mänedžeri rollis. Esimene 45 minutit jälgisin siis kõrvalt, mida ta üldse teeb ning kuidas süsteem töötab. Seletas ära laudade süsteemi, mis aga suvel on natukene segasem, sest osad lauad on õue pandud osad pole jne, ühesõnaga a´la küll sa lõpuks aru saad. Siis vaatasin, kuidas ta telefonile vastab, mida küsitakse ning mida vastama peab (telefon helises vahetpidamata, kuigi ütles, et täna on veel täitsa rahulik päev).

Samuti on päris palju tellimusi koju, ehk siis faksi teel tuleb tellimusleht ning seejärel tuleb arvutis omakorda tellimus täita ja tuleb jooksupoiss, kes siis need kohale viib. Siin jällegi oma süsteem, nimelt Gigino restorane on kaks ning kui keegi helistab ja soovib koju tellida, siis peab küsima aadressin ning jälgima, kas nimetatud aadress on meie lähedal või teise restorani lähedal, et siis peab inimesed suunama sinna, MIS aga tähendab seda, et mul (ega ka tal endiselt) ei ole üldse ju tänava nimed selged ning ei tea täpselt, kus miski aadress asuda võib. Õuuu gaaashhh (pööritavate silmadega).... Aga milline oli meeskond ehk töökaaslased?! Kuna tegemist on itaalia restoraniga siis päris mitmed töötajad oskavad ka itaalia keelt, mida nad suurema aja ka omavahel rääkisid. Ka albaanlanna rääkis pisut itaalia keelt. Ehk siis vahepeal kui tahtsid, rääkisid inglise keeles vahepeal itaalia keeles. Siis oli küll totaalne autsaideri tunne peal. Lihtsamad teenindajad olid latiino päritolu ning väga sõbralikud, käisid ikka aegajalt õlale koputamas ja nalja viskamas. Teised aga vaatasid kergelt altkulmu.
Lõpuks siis jõudis kätte aeg, kui minu juhendaja ütles, et okei võta nüüd sina kõnesid vastu. No mis siis ikka, selleks ma ju kohale läksingi, et end proovile panna, nüüd oli nagu natukene hilja alt ära hüpata :) Võtsin kõne: "Gigino Wagner Park, how can I help you?". Kes siis soovis lauda reserveerida, kes soovis reserveeringu tühistada, kes soovis küsida infot söögi kohta jne jne jne. Ühesõnaga sain ilusti hakkama, paar korda küll tekkis piinlik moment, nimelt mitmed helistajad on mitteameeriklased nagu minagi, ning mõni sellise aksendi ning dialektiga, et mitte mufffigi aru ei saa pluss veel see, et seal ruumis on suht müra-kärarikas. Siis hakkas küll juba piinlik kui kolmandat korda pidid ütlema "vabandust, kas te saaksite veelkord korrata?", "vabandust, kuidas palun??". Peale telefoni ja muude tellimuste vastuvõtmise pidi ka kohaletulevaid külalisi laudadesse paigutama ning menüüd laiali jagama.
Olin seal 3,5 tundi ning kuna mul olid jalas uued kingad, siis peale mõnda tundi mu jalad TULITASID ja tundsin, et mnjaaaa mõne varbaküünega võin vist küll varsti hüvasti jätta :))). Enne 21.00 ütles siis neiu, et nüüd hakkab väga rahulikuks jääma, et võid ju minema hakata. Ja kui soovid võid homme siis jälle proovima tulla. Tänasin viisakalt ning kooberdasin harkis jalgadega nagu mõni odav "tänavalind" koju. Peale selle, et terve see aeg püsti seisin oli mul hirmus nälg. Kuna olin üksi kodus (pererahvas oli balletti vaatamas), tegin endale mõnusad võikud, kausitäis suppi, puding, õun ning istusin mõnusalt teleka ette ja nautisin rahu ja vaikust.
Järgmisel päeval (ehk eile) käisin hommikul vara jooksmas ning koju tulles hakkasime
asjatama. Kuna sel päeval oli tellitud aknapesemisteenus (siin tellitakse enamus teenuseid), pidi kõik mööbel ja taimed ja mis iganes akna all on, eest ära tõstma ning ümber paigutama. Seejärel hakkasin toimetama köögis, hakkisin tooraineid boršisupi jaoks (sain kiita, et olen igati osav hakkija köögis ning kiire õppija). Kui aknapesija toast tuppa liikus, siis mina käisin tema järelt (hakkimise vahepeal, näpud veel poolpeedised :D) koristamas teatud kohti, mida nemad ei ole kohustatud puhastama. Seejärel kui pesija lännu, hakkasime ette valmistama õhtusööki ning tagasi nihutama mööblit ning taimi. Ehk siis täispikk tööpäev.
Peale selle muide helistas mulle naisterahvas, kes lapsehoidmistööd pakub. Küsis, mis plaanid mul homme (ehk siis täna) on, kas oleksin lõunapaiku muidu vaba. Mõtlesin, et ohhoo mis nüüd siis. Ütles, et tal ühele töökaaslasele minnakse homme paigaladama korterisse internetti ja TV kaablit jne ning tal oleks vaja mõnda usaldusväärset inimest ajavahemikul 13.00-17.00, kes lihstalt istusk korteris, laseks töömehed sisse ning jälgiks neid (tasuks oleks  50 USD). Nooooo kuulge, ma ju vaba hing, mis mul selle vastu saab olla :), olin nõus.  Seda nimetetakse siin Apartment Sitting´uks ning kasutatakse tihti, AGA inimene peab olema usaldusväärne, ehk siis ainult soovitamise alusel, üks soovitab teisele jne (seega juba olen võitnud kellegi usalduse, kes mind isegi vaevu tunneb).
Leidsin koha üles, ning sain alt võtmed ja „muukisin“ sisse. Nüüd siis istun tüüpilises poissmehe korteris, ning kujutlen ette, kui ise siin elaksin :)  mmmmõnnuuus.  Kirjeldan siis
natukene (pilti ei julge teha ja pole viisakas kaa). Jõudsin 14-ndale korrusele ja juba eksisin ära, korterisüsteem nii imelik, nagu rott labürindis ekslesin. Ukse avamise peale läks kaa oma 7 minutit :D. Korter on ühetoaline, mustad laudpõrandad, tumehall integreeritud köök (pmt kohe esikus), must mööbel, madratsvoodi maas, hommikust veel segamini :D, suhteliselt tühi, mõningad pappkastid nurgas. Vannituba ka graniithallides toonides, oooo ja vann... mhhh magnifico. Ühesõnaga nüüd istun siin ja kujutan ette, et see on minu pisikene korter.
Ja asukoht... aaaahh... küll mitte miljonidollari vaatega nagu minu praeguses korteris  aga asub põhimõtteliselt kohe ühes turismirohkemas piirkonnas, kus on New York Stock Exchange hoone ning muud olulisemad Wall Street´i hooned.
Ah jaaa ja teel siia püüdis tänaval mind kinni noor reporter  ning küsis, kas kommenteeriksin, milliseid töid minu arvates noored (tudengid ja turistid) suveks kõige enam otsivad. Kuna päikeseprill ees ja kollane erk sall kaelas lehvimas  mõtlesin, et why not :D Vastasin siis, et populaarseimad on ikkagi suveks restoranid ning kohvikud, kus alati lisakäsi vaja läheb, ning samuti lapsehoidmise tööd. Selle peale küsiti, kas endal on kogemust restoranis või lapsehoidjana ning vastasin, et ei, aga kohe kohe saan kogemusi, kuna saabusin linna mõned nädalad tagasi ning olengi hetkel tööotsinguil.
Kui juba siin korteris istun, siis kirjutan teile aga veel. Kes edasi ei viitsi lugeda, annan andeks, kes aga rohkemast huvitatud, siis võtke miskit näksimiseks ja lugege edasi ;)
Nimelt veel nii palju uudist, et täna peaks õhtupoole mõneks päevaks New Yorki saabuma Natalia sõbranna poeg, kes saatis e-kirja juba siis, kui ma nädalakese NY olin olnud. Ütles, et poeg tuleb nädalaks NY seoses oma näitusega (mingi tähtis vene päritolu loometüüp Itaaliast), ning vajab kohta, kus ööbida.
Noormees on 25aastane ja peame kuidagi nüüd orgunnima, kuidas ööbimisega teha.
I know I knoooow mis te kõik mõtlete :D. Natalia siis ütles ka sõbrannale, et mul ühe sõbranna tütar peatub samuti siin muidu, aga küll hakkama saame, too ütles, et mis pullid Natalia, paneme kohe tüdruku mehele ja mis sa ikka kahe voodiga mässad, pista aga ühe teki alla. NO EIII AITÄHH :D
Igatahes kui nüüd siit korterist koju suundun, siis peakski noormees iga hetk vast meile jõudma.
Nii et paar päeva on paras segadus, kus keegi magab, kes millal vannituba kasutab ning siis pean juba laupäeva hommikuks väikese kotikese pakkima, et sõita oma tulevase tööandja perega väljasõidule. Seega nähtavasti tuleb mul nüüd järjest päris mitu häiritud ja magamata ööd aga samas ju põnev kaa, mingi action pidevalt.
Natalia ka suht närvis, et mida ikka süüa pakkuda ja kuidas seda teha ja mis siis kui ta seda ei tee või ei taha või ei ole jne jne.. et sinuga ma üldse enam ei närva, sa nagu pereliige ja kui külla tuled, tead meie elurütmi jne aga teda pole ma kunagi näinud jne jne.
Isegi üleüldine puhastusteenus telliti tänaseks (lisaks elisele akende puhastusele), et kogu korter läikima lüüa. Tulid kohale kaks latiinot (mees ja naine) ning küürivad puhtaks kõik, mis silma jääb (vannitoad, köök, mööbel jne jne).

Nüüd aga saidki uudised otsa ning teilgi ilmselt suupisted ammu kõhus, sõrmed puhtaks limpsitud ja pepu istumisest kange. Olge siis jätkuvalt tublid ning töökad ja jääge ootama uusi vürtsikaid või läägemaid uudiseid, tundub, et jätkuvalt on, mida oodata
.

Siin siis aga mõned pildid teile vaatamiseks:


Selle hoone taga olevas hoones käisin korterit "hoidmas"


Ja seal olid valves ka poliisid hobestega :) Nummid

Kui korterist vabanesin, siis seal oli mingisugune aktsioon käimas, midagi seoses töötusega


Ning järgmise nurga juures järgmine aktsoon, midagi seoses pankade ning immigrantidega


Midagi kunstilist, sellest võib välja lugeda nii mõndagi, mulle nt jäi mulje,
et üks lööb teisele jalaga keskkohta :), teie tehke omad järeldused...


Mõtlesin, et ei olegi teile näidanud, millises hoones elan. Siin siis kaugeltvaade,
kõige madalam building (vasakult kolmas),
läikiv hoone (vasakult teine) on Ritz-Cartlon Hotell


Minu hetkene kodu lähemalt, meie aknad algavad täpselt sealt,
kus nö madalam hoone lõppeb ja kõrgem hakkab


Minu kodu juures asuv tükike kunsti ning selle taga asub
 restoran Gigino (valgete ustega)


Mööda seda jõeäärt käin hommikuti jooksmas


Nuntsik orav treppist alla silkamas. Kas leiate?

0 comments:

Post a Comment