Eile, 30.04 sai ära käidud Eesti Majas.
Teadsin aadressi, teadsin ronge, millega minna, ning nii alustasin oma seiklemist.
Esimese rongiga läks libedalt, kui aga jõudsin ümberistumise jaama, mis oli ikka väga suur, tuiasin nagu peata kana ühest otsast teise arusaamata, kus ma peaksin nüüd siis minema. Ühed mustad juba hakkasid mulle nö järele hüüdma ja itsitama, tegin nagu ma ei kuuleks.
Lõpuks thank god leidsin õige koha üles.
Jõudes lõpp-punkti, pidin Eesti Maja üles leidma. Kuna vaatasin, et hakkan juba hiljaks jääma ja jooksin mööda tänavat edasi-tagasi ringi (mu pildile oleks võinud taha panna mingisuguse eesti filmi muusika ala „Mehed ei nuta“, suht selline vaatepilt oli minust tänaval, tuta tuta ringi sebimas ninga taevas), otsustasin küsida ühelt kenalt daamilt, kuhu poole võiks minu maja number jääda. Ja tadaaa... leidsin majakese, millel Ameerika ja Eesti lipp lehvimas (millest KA muidugi esimese raksuga mööda jooksin ja alles valgusfoori juures seistes teisel pool teed nägin, et majal meie lipp).
Inimesi oli seal umbes kümne ringis. Kõik sealelavad Eestlased-väliseestlased. Kohe mind ka tutvustati mitmele noorele ning saime jutu peale. By the way...mind tutvustati juba, kui tulevast õpetajat seal majas...hehheee.
Ka lugemisseminari alguses tehti vahva tutvumismäng, kus siis saime teada, kuidas on kellegi nimi, kaua USA-s oldud (sain „hiilata“ oma 4 päevaga :D ) .
Lugemisseminar oli äärmiselt huvitav ja vahva ning ka kasulik. Seminari viis läbi Eestist saabunud Meeli Pandis, kes tõi Eesti Maja koolilastele kaasa suurel hulgal õpetlikke ning huvitavaid raamatuid. Seminar seisnes selles, kuidas efektiivselt tekitada lastes, kellel on kaks või kolm kodukeelt, huvi tähtede ja lugemaõppimise ning eesti keele rääkimise vastu.
Polnud ju kunagi selle peale ise mõelnud ning sai teada väga huvitavaid asju. Loeng kestis 10.00-15.00, vahepeal tehti ka paus, kus pakuti musta leiba vürtsikiludea. KUIGI olen alles Eestist tulnud ja sai ka minu ärasaatmispeol kalavõileibu söödud, siis pean ütlema, et see maitses ülihästi. Piirdusin aga ühe võileivaga, sest teadsin, et neid, kes seda tõeliselt igatsevad, on palju rohkem :).
Samuti sai suhu pista mõninga „rosinad šokolaadis“ kommikese.
Pausi ajal jätkus mul mõne neiuga juttu kauemaks ning sai ka kontakte vahetatud. Pean ütlema, et kõik, kes seal tol päeval olid (nooremad, vanemad) olid niivõrd toredad.
Noortest eestlastest oli mul ka nii palju kasu ja igati igati õnnestunud päev oli. Kes teadis juba, kelle sõbranna otsib kaasüürilist, kes teadis, et üks pere otsib endale peagi täiskohaga lapsehoidjat ja nii info levibki. Samuti sain küsida kõiki küsimusi, mis pähe tuli ja mida oluliseks pidasin. Sain neile kõigile ka vastused ja pilt tundub palju rohkem selge olevat.
Neiu, kes mulle kõige rohkem infot jagas, läheb ise aga kahjuks (või tema rõõmuks) mai lõpus Eestisse tagasi elama koos oma ameeriklasest abikaasaga.
Pärast seminari veetsime kahe neiuga pärast linna peal pisut ka aega, selle aja jooksul saingi veel palju palju kasulikku infot teada. Siinkohal suured tänud Janele ja Karinale :).
Rääkides siis pisut ka tulevasest õpetaja tööst, siis see ei ole küll nagu tavakooli õpetaja töö vaid vabatahtlik. Kaks korda kuus laupäeviti toovad lapsevanemad oma lapsed sinna eesti keelt õppima. Klassirühmad on erinevas vanuseastmes ning kõik on erineva tasemega. Sul võib klassis olla õpilane, kes oskab natukene rohkem ning kelle huvi on suurem, kuid võib olla ka õpilane, kes ei tunne üldse väga selle vastu huvi. Kuna see ei ole ka kool, kus sa saaksid õpilast otseselt hinnetega mõjutada-motiveerida, siis kõige suuremaks väljakutseks ongi see, kuidas õpilast motiveerida eesti keelt õppima. Kui neilt küsida, miks sa nt õpid eesti keelt, siis enamus ütlevad, et emme või vanemad tahavad. Seega saab see olema paras väljakutse. Õppekava ja ainekava kui selliseid ei ole, seega peab improviseerima :). Nüüd aga toodi seoses seminariga väga palju huvitavaid raamatuid, mis on kindlasti suureks abiks. Järgmisel laupäeval (07.05) lähen kellegi tundi vaatama, milline tund kui selline seal majas välja näeb. Saab vahva olema.
Kuna, nagu ma alguses juba kirjutasin, jäin suht hiljaks, siis pilte ma majast ning tänavast teha ei jõudnud, seega pildid tulevad hiljem. Muide, kuna sellel tänaval asub Eesti Maja, siis on seal ka bussiviidad jms sildid Eesti lipu värvides, how cool is that?
Hoiatati ka siinse suve eest. Suvi pidi siin olema niiiivõrd kuum ja niiske, et jube. Ou well, hea teada. Kuidagi end ette valmistada just ei saa, aga teadmine kulub ikka ära, saab end vähemalt vaimselt mõtestada. Rikkamad njuujorklased panevad selleks ajaks loomulikult linnast minema. Mul see vist ei õnnestu :D.
Aga selleks korraks kõik, järgmiste seiklusteni...
0 comments:
Post a Comment