Viimasest postitusest jällegi möödas päris mitu päeva, seekord on olnud puhtalt laiskus.
Aga alustame siis otsast...
Laupäval oli päris ilus ilm vahelduseks, hommikul valmistasid naised (meie) meestele maitsva hilishommikusöögi ning peale seda suundusime linna peale kondama. Keithiga on alati äärmiselt põnev linna peal jalutada, sest ta viib väga huvitavatesse kohtadesse, mida isegi ei tea, talle meeldib tohutult uusi kohti avastada ning järele uurida, mida mingi koht endast kujutab. Kõige pealt sattusime täiesti juhuslikult peale tänavaturule (mis meie mõistes meenutas täiesti Keila päevi), kus telgid püsti ja müüdi kaupa toitudest riieteni. Sealt suundusime ühte parki, kus tundus olevat miski karnevali sarnane üritus toimuvat. Klõpsisin seal mõningad pildid. Seejärel „eksisime“ ära tänavale, kus leidsime täiesti uue ja vääääga šefi hotelli, mis oli avatud alles veebruarikuus. Hotell on majade vahele nii ära peidetud ja ilma igasuguste suurte reklaamsiltideta, et niisama naljalt seda ei leiakski. Sellist hotelli pole ma veel näinud (mõtlen sissekäiku ning sisustust), kahjuks tube ei näinud, aga olen kindel, et ka need olid väga omanäolised. Peale seda patseerisime veel siin ja seal ringi ning valgusfoori taga oodates avastasime kauguses ühe kõrghoone mille katusekorrusel seisid inimesed, Keith kohe äksi täis, et ei tea, mis seal võib olla, läheme uurime järele :) Mõeldud-tehtud... Tegemist oli hotelliga ning öeldi, et üleval saab jooke nautida ning all on neil restoran. Keith broneeris kohe laua ning seniks, kuni istekohti ootasime suundusime ülesse klaasi veini nautima. Ülesse jõudes meenus mulle kohe mõni USA film, kus rikkurid peavad oma erapidusid, liftist välja astudes oli keset korrust u 2,5m x 3m bassein ning inimesed selle ümber jookide saatel sagimas ning muljetamas. Vaade ülevalt alla oli vapustav, hakkasime Keithiga kordamööda kohe pilge klõpsima ning selle peale tuli üks väga tore india päritolu neiu küsima, kas soovime äkki, et ta meist pilti teeks (arvas, et oleme turistid), selle peale läksid pikad jutud lahti, kes kust pärit, siis tuli välja, et neiu on Chicagost ja Keith ju kaa sealt ja nii see jutu lõngakera lahti hargnes. Siis juba küsis neiu, kes mina olen, kust tulen, mida teen jne, kuuldes, et otsin tööd, andis kohe oma visiitkaardi ja ütles, et talle oma CV saadaksin, et EHK leidub tema firmas mulle miskit, et küsija suu pihta ju ei lööda. Olin väga rõõmus ja tänasin, et üldse vaevaks võtab (täna siis saatsin oma CV talle, pöidlad pihku). Ta ise töötab endiselt Chicagos aga NY asub nende peakontor ning käivad aegajalt siin asju ajamas, mõne aja pärast lahkusidki oma töökaaslasega järgmisele üritusele.
Meie aga nägime veel ühte kõrghoonet, mille katusel samuti inimesed sagisid, aga juba palju uhkemates outfit´ides, Keith tahtis hirmsasti uurida, et ei tea, kas see ka hotell või mis pidu seal toimub jne.
Pärast õhtusööki enne kojuminekut ütleski Keith, et kuulge käime korra läbi, vaatame, mis kohaga tegu on üldse. Suundusime siis selle hoone poole, uksest sisse minnes ootas meid ees kaks kleenukest moekalt musta riietatud noormeest ning küsisid „What do you want?“. Selle peale hakkas Keith naerma, et selge, kui üldjuhul hotellides ja sellisest tavakõrghoonetes asuvates elumajade fuajeedes küsitakse „Hello, how can we help you? „ siis selle kõnepruugi järgi saab kohe aru, et tegemist on mingi kõrgema klassi erakortermajaga.
Keith siis tutvustas end ning ütles, et olime ühe hotelli katusel ja nägime seda katust ja mõtlesime, kas tegu on hotelliga ja kas üleval saab kokteile juua jne. Noormehed ütlesid selle peale, et ei ei ei :) tegemist on ERAKORTERIGA ning seal on soolaleiva pidu :))) hakkasime laginal naerma, Keith siis küsis, et palju selline korter maksta võib, noormehed selle peale, et ca 30 miljonit dollarit. TÄIESTI KREISIIII..... tänasime info eest ning suundusime itsitades kodu poole. Pärast jagus meil veel pikalt vestlusteemat, kuidas MÕNI ikka elab.
Pühapäeval oli taaskord suhteliselt räbal ilm ning mina plaanisin minna Metropolitani muuseumisse, mis on üks kuulsamaid NY-s ning kus on NIII palju vaadata, et võiksid käia seal nädal aega iga päev.
Täiesti juhuslikult oli sama mõelnud meie kohalik „Picasso“ (kunstnikupoiss Ilja). Mõtlesime, et läheme siis juba koos.
Kuna ilm oli aga niivõrd unine, siis venis see minek ikka päris pikaks, lõpuks 1 ajal saime kargud alla aetud.
Muuseumi ette jõudes leppisime kokku, kuna mõlemad tahavad erinevaid asju vaadata, siis läheme oma teed ja kui kumbi valmis saab, siis helistame.
45 min pärast tuli mulle sõnum, et ta on omadega valmis. Vaatasin silm punnis, et mis mõttes nagu :))) nalja teeb või?! Mina siis saatsin talle, et ma olen ilmselt küll lõpuni siin (muuseum suleti 17.30), et eks kodus kohtume.
Muuseumis võisid näha kõike – maalid, skulptuurid, muumiad, sarkofaagid, muusika instrumendid jne jne jne. 3,5 tundi möödus kui lennates ja mul jäi niiiii palju veel nägemata, aga palju põnevat jõudsin siiski ära näha. Koju jõudes olid mul jalad nii läbi (seismisest) aga vähemalt oli sisukas ja teistmoodi päev. Ilja oli juba kodus ja küsisin, mis moodi ta nii kiiresti valmis sai. Tuli aga välja, et ta ei läinudki ühtegi näitus vaatama, ta läks sinna tegelikult ühe näituse pärast, aga kuna seal oli meeletult pikk järjekord (nägin isegi seda), siis ta ei hakanud ootama ja läks minema ning seejärel oli tuianud ringi Central Park´is ja veel paaris väiksemas temale huvi pakkuvas muuseumis. No igatahes jäi ta väga heast muuseumi ülevaatest ilma.
Õhtul läks kuidagi jutt puzzlede peale ning Natalia näitas, et neil iidamast ajast üks puzzle poolik, sest seda raske kokku panna (foto kassist, kes magab ranna lamamistooli peal aga foto tehtud mustvalgeks), sest kõik on hele- või tumehall. Mõtlesin, et mhhh mis seal ikka, ma proovin natukene, sattusin nii hasarti, et nüüd üritan iga hinna eest seda kokku saada. KUI ükskord õnnestub, siis teen teile ka pildi. Nemad olid juba alustanud ja veerand kokku pannud, mina siis panin ka eile õhtul ja täna kokku kuskil pool, nüüd natukene veel jäänud.
Täiesti juhuslikult oli sama mõelnud meie kohalik „Picasso“ (kunstnikupoiss Ilja). Mõtlesime, et läheme siis juba koos.
Kuna ilm oli aga niivõrd unine, siis venis see minek ikka päris pikaks, lõpuks 1 ajal saime kargud alla aetud.
Muuseumi ette jõudes leppisime kokku, kuna mõlemad tahavad erinevaid asju vaadata, siis läheme oma teed ja kui kumbi valmis saab, siis helistame.
45 min pärast tuli mulle sõnum, et ta on omadega valmis. Vaatasin silm punnis, et mis mõttes nagu :))) nalja teeb või?! Mina siis saatsin talle, et ma olen ilmselt küll lõpuni siin (muuseum suleti 17.30), et eks kodus kohtume.
Muuseumis võisid näha kõike – maalid, skulptuurid, muumiad, sarkofaagid, muusika instrumendid jne jne jne. 3,5 tundi möödus kui lennates ja mul jäi niiiii palju veel nägemata, aga palju põnevat jõudsin siiski ära näha. Koju jõudes olid mul jalad nii läbi (seismisest) aga vähemalt oli sisukas ja teistmoodi päev. Ilja oli juba kodus ja küsisin, mis moodi ta nii kiiresti valmis sai. Tuli aga välja, et ta ei läinudki ühtegi näitus vaatama, ta läks sinna tegelikult ühe näituse pärast, aga kuna seal oli meeletult pikk järjekord (nägin isegi seda), siis ta ei hakanud ootama ja läks minema ning seejärel oli tuianud ringi Central Park´is ja veel paaris väiksemas temale huvi pakkuvas muuseumis. No igatahes jäi ta väga heast muuseumi ülevaatest ilma.
Õhtul läks kuidagi jutt puzzlede peale ning Natalia näitas, et neil iidamast ajast üks puzzle poolik, sest seda raske kokku panna (foto kassist, kes magab ranna lamamistooli peal aga foto tehtud mustvalgeks), sest kõik on hele- või tumehall. Mõtlesin, et mhhh mis seal ikka, ma proovin natukene, sattusin nii hasarti, et nüüd üritan iga hinna eest seda kokku saada. KUI ükskord õnnestub, siis teen teile ka pildi. Nemad olid juba alustanud ja veerand kokku pannud, mina siis panin ka eile õhtul ja täna kokku kuskil pool, nüüd natukene veel jäänud.
Täna hommikul ärgates (ilm jälle totaalselt pilves ning tuuline ja sompus) tuli välja, et Natalia vaeseke on angiinis. Seega oli terve päeva voodis ja üritas puhata. Mina siis üritasin pisut tema eest olla, toimetasin kodus nagu perenaine.
Turg
Päris pikk neiu
Täitsa tavalised tšikid :)
Selle avatud müüri taga asubki hotellihoone
Väravad on jäetud taotluslikult originaalselt roosteseks
(ei tea, kaua need veel niimoodi seisavad :))
Sissekäik hotelli
Enamus hotellimööblist oli valge-helesinise kombinatsioon,
diivanid ja tugitoolid sametist
New Yorgi kõrghoonete vahelt leidsin imearmsa Kreeka restorani :)
Mitte just kõige tavalisem siinses linnapildis
Mitte just kõige tavalisem siinses linnapildis
Mõtlete kindlasti, et mis selle puu juures nüüd nii erilisti on,
jah õitseb ja roosade õitega ja sarnaneb kirsipuule, aga eippp
need olid hoopiski roosakirjud lehed, ei ühtegi õit :)
Pilte muuseumist:
Metropolitan Museum of Art
ja
pisike valik minu lemmikutest maalidest ja silmapaistvamatest muusikariistadest
Selle pildi juures lummas, KUI hästi on maalitud siidkleiti,
tundus nii ehtne (kahjuks pilt viltu)
Üks minu lemmikumaid kunstnike Edgar Degas
Sellest kunsnikust ei olnud kunagi kuulnud,
aga see pilt lähedalt oli fantastiline, nagu foto
(J.-L. Gerome)
See pilt on ka vaieldamatult üks mu lemmikuid, seda pilti vaadates
ja sellest mööda käies oli selline tunne, nagu neiu pildil jälgiks sind silmadega.
Kunstnik on suutnud äärmiselt põneva illusiooni luua (M.-D. Villers)
Ja muidugi Paul Gauguine
Ka pilt, mis väga meeldis
Ja loomulikult ka Renoir,
kelle pildid tekitavad alati tunde kui "haldjad udus"
Midagi ka pillide kollektsioonist
Üleval siis keraamiline sini-valge ornamentidega puhkpill
Üleval siis keraamiline sini-valge ornamentidega puhkpill
See "vigur" on puidust
Äärmiselt huvitav paabulinnu stiilis keelpill
Ja need "ööbikud" siristasid rongis teel muuseumisse.
Artistid rongides teevad alati tuju nii heaks,
laulavad ühe peatuse ning siis hüppavad maha ning hopsti järgmisesse vagunisse.
Ja väga korralikult riides, korrektne esinemiskostüüm
(pluusid kivikestega ja teksadele viik sisse pressitud :D)
0 comments:
Post a Comment