Käes on blogi lugemise aeg!

Kõigepealt natukene tähtpäevadest. Nimelt on 30. mail USA-s Memorial Day ehk mälestuspäev, mis toimub naiste ja meeste auks, kes surid sõjateenistuse ajal oma maa nimel.
Enne  seda päeva siis (viimastel aastatel kuskil 4-5 päeva enne tähtpäeva) toimuvad erinevad üritused. Näiteks lendavad taevas vanaaegsed sõjalennukid ja –helikopterid, jõel sõidavad vanaaegsed sõjalaevad ja –praamid ning linna peal liiguvad ringi lennukaptenid, madrused.
Kahjuks sellel ajal, kui vahvad sõidu- ja lennuvahendid siin tiirutavad, olen mina alati jooksmas, ning kannan kaasas vaid paari hädavajalikku asja, mille hulgas ei ole telefoni ege digikat, millega pilti saaks teha. Ehk õnnestub homme.
Pildile sain aga täna jäädvustada mõned madrused ;).
Kõik on viksilt valgesse riietatud ning käivad väga uhkelt ringi, aeg ajalt mütsi kergitades silma vaatamas ning kelmikalt naeratamas.

Oo ja muide, sain LÕPUKS ka puzzle lõpetatud. No eiii, see oli ikka üks hullemaid, mida senini olen pidanud kokku panema. Kõik üks hall mass. Viimased paar päeva panin seda kokku (iga päev kuskil 2-4 tundi vahelduva eduga) hambad ristis, üritasin endale järjekindlust tõestada ja sain hakkama, mille peale pererahvas oli väga imestunud, et tõepoolest lõpuni vastu pidasin.
Vahepeal on ka „Picasso“ (kunstnikunoormees) kodumaale lennanud ja meie andmetel õnnelikult kohale jõudnud. Üks õhtu, kui ta klaverit pisut „klimberdas“, paluti meid koos pildile, seega saate nüüd siis ka vähekene aimu, kellest palju kirjutanud olen.
Oli mis ta oli, aga eks ikka on nii, et kui kellegagi pikemalt aega koos veedad (kasvõi elukohta jagades), harjud inimesega ära ning tundub kuidagi imelik, kui boheemlaslikku ellusuhtumist enam ei näe.  Ah jaa, boheemlusest rääkides tänu minule noormees üldse lennukile jõudis :D. Nimelt mainisin talle 24.mai päeval, et ta võiks igaks juhuks helistada lennujaama ja uurida, kas tema lend ikka toimub (tuhapilvega seoses) ning hakkasin uurima, mis kell tal lend üldse läheb jne jne. Tema vana rahu ise, ütles, et ahhh ei ole see midagi nii hullu ja kindlasti läheb, ma ei hakka uurima. Ilmselt aga see vähemalt äratas ta tähelepanu, et uurida, mis kell ta lend läheb ja mis kell ta peaks siit liikuma hakkama. Siis hakkas kõva häälega naerma ja hõikas äkitsi „oh my gooooshhh, mu lend läheb hoopis homme, arvasin et 26.mai“. Ehk siis ajas segamini, et 26.mai jõuab ta oma maa aja järgi sinna, aga siit hakkab startima 25.mail. Siis oli kohe nii sapsu täis, kas jõuabki kõik soovitud asjad ära teha, aga jõudis. Õhtul läksime ka viimasele õhtusöögile meie lähedale asuvasse sadama restorani. Seal sain klõpsida pildi sildade vaatest, mida kutsutakse BMW (jah, nagu automark), ehk siis sildade järjestuses, mida näha on: 1. Brooklyn Bridge, 2. Manhattan Bridge ja 3. Williamsburg Bridge.
Järgmisel päeval pärast tema lahkumist (ehk siis neljapäeval) käisin (nagu ikka) hommikul jooksmas ning seejärel tulin koju, et kogu korter otsast lõpuni ära koristada. Kuna perenaine on väga haige (kõige pealt oli mees haige, siis jäi naine, kellel terveks saamine nii hästi ei lähe), asusin ise asja kallale ja peale 2,5 tundi oligi korter nagu uus :)
Kella viie paiku mõtlesin, et pole siin midagi puhkamist, õues niivõrd ilus ilm, mis ma siin toas ikka passin. Tegin end korda ja otsustasin minna linna peale tuiama. Võtsin rongi ning astusin välja Times Square´il, et natukene melu nautida. Teel sinna peatasid mind kinni kaks mustanahalist „muusikut“, kes mõlemad kohe innukalt pistsid mulle kätte oma CD-d, et ilusale neiule. Mina muidugi viisakalt tänasin ette ja taha, aga siis loomulikult peatati mind kinni ja hakati kohe juttu tegema, et me jah annaks need plaadid sulle ja me oleme see ja see ja too, et kui sa meid ka natukene sponsoreeriksid nii palju kui ise tunned. Ma siis mõtlesin, et pagan, ei saa ju niisama ka ära jalutada, eks ma siis hakkasin ikka pinnima ka, et mis muusikat teevad, kas esinevad ka kuskil, kui kaua on sellega tegelenud jne jne :D Üritasin asjalik olla noh. Eks siis sai kõvasti arutatud ja isegi kätt paluti. Ütlesin, et natukene vara veel, selle peale ütles üks agaram, et me võime ju enne 2 aastat „käia“ :D.....
Lõpuks ütlesin, et mul kahjuks pole väga sularaha, ma maksan igal pool aint kaardiga. Ütlesin, et mul ainult 6 dollarit, jagate kahe peale ära. Sellega oldi nõus :D, lisaks sain plaadile autogrammi ning ka „tulevase mehehakatise“ telefoninumbri, ta pidavat laupäeval Brooklynis ühes klubis esinema, et tulgu ma vaatama ja kui kohta üles ei leia, siis selleks puhuks telefoninumber käe pärast võtta kohe :)

Plaadid kotis (pole veel kuulanud), suundusin kohe istuma trepimademele, mis on üks sealsetest kunstiteostest ning ka pratilise väärtusega – et turistid saaksid seal jalga puhata ning inimmasse ja sähvivaid reklaame jälgida.
Kohale jõudes hakkas juba hämaraks minema, mis tähendab, et reklaamvalgused said „õige“ hoo siss, ning ei jää kellelegi märkamatuks.
Sättisin end mõnusalt trepil istuma, lugesin ühe silmaga nädalalehte ning teise silmaga jälgisin ümbruses toimuvat.
Mõne aja pärast suundusin uudistama, millised poed seal kandis kah on.
Esimesena jäi silma suur Hershey´si kommipood, kus müüdi mitmeid mitmeid erinevaid variante nende toodanguid (nagu meil Kalevi kommipood) ning erinevates suurustes. Sealt suundusin üle tee asuvasse M&M´s-i kommipoodi. Nooo niiii, see alles oli pood.
III- korruseline, kus müüdi tavaari alates pisikestest m&m´s-i kommidest kuni köögitarvikuteni välja. Seal ei säranud silmad mitte ainult lastel ega naistel vaid ka mitmel mehel nägin, kuidas suunurgad olid kõrvuni ja silmad punnis, kui nägid kommitorusid, mis on paigutatud vikerkaarevärvides, sain pildile ainult ühe osa sellest valikust. Ka sellel on näha, kuidas üks härra vaimustunult pilte klõpsib.
Huvitav oli näha, kuidas üks kommifirma on välja mõelnud kõiksugu tooteid, et turiste ahvatleda. Küll on seal komme, mänguasju, ehteid, riideid, saunalinu, köögitarvikuid (muffinikorvid, kuumaalused, toidusegamislabidad), laste joogi- ja sööginõud jaaaaa niiii edasi. Isegi M&M´s-i enda Vabaduse sammas oli tekitatud :).
Tuiasin veel mõnes poes ning avastades, et kell juba 9 läbi, suundusin metroosse.

Kõige selle juures aga ... kujutage ette, et teid ümbritsevad sajad ja sajad inimesed, kuuled pidevat jutuvadinat, emad-isad lastega vaidlemas, kas ja mida veel osta, sõbrannad rõõmsalt itsitades ja plaanides järgmist päeva ning poes kõva häälega kuumimaid hitte kaasa laulmas, armunud ninapidi koos tundmas sumedast õhtust mõnu, juhuslikud möödakäijad noormehed tutvumas juhuslike turistidest neiudega .... nende kõigi keskel metroo poole jalutades tunnen, kuidas olen kogu selle rahvamassi seas täiesti üksi, justkui tumm, kelle sees on nii palju emotsioone ja muljeid, mida tahaks kellegagi jagada ... hoian kõik endale ning ootan, kuni jõuan koju, et saaks vähemalt killukesegi sellest emotsioonist blogi vahendusel edasi.
Sellistel hetkedel tunnen, et ei oskagi vast niivõrd palju rõõmu tunda nähtust ja kogetust kui pole kedagi, kellega seda jagada, sest ütleb ju ka vanasõna „Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topeltrõõm“.