Hellõuuu
Mul on jälle, mida kirjutada... tore on see, et iga päev taaskord õpid midagi ning saad targemaks, see mis on väärtus omaette. Ehk kui raha ei teeni, siis vähemalt kogenumaks saab :D kah asi ju...
Kui eelmises postituses mainisin, et olen uhke oma sotsiaalkindlustusnumbri üle, siis täna kirun diivaninurgas kössis istudes ja vihmapladinat kuulates.
Kui eelmises postituses mainisin, et olen uhke oma sotsiaalkindlustusnumbri üle, siis täna kirun diivaninurgas kössis istudes ja vihmapladinat kuulates.
Jah, nii palju sain ära teha, et istusin üleeile pool ööd üleval ning saatsin hotellidesse resümeesid laiali. Resümeest faili kujuna kasu pole, igal hotellil on veebilehel ekstra nõudmised ja ankeedivormid, mida täitma peab ja see, uskuge mind, võtab tohutult aega.
Järgmisel päeval (ehk eile) oli plaanis minna pererahva soovitusel Department Of Motor Vehicle ehk siis meie mõistes Mootorsõidukite osakond või asutus, midagi meie ARK´i taolist. Seal saad taodelda autojuhilube, mitte-autojuhilube ja õigust õpetada tulevast autojuhti jne jne. Mina läksin sinna taotlema mitte-autojuhilube ehk mis siin tähendab ID-d ehk nagu ID-kaarti, selle soovitas pererahvas teha just juhuks, kui tahan mingit pildiga dokumenti kaasas kanda ning pass ja green card ei ole kohe kindlasti hea variant igapäevaselt kaasas kanda. Mõtlesin, et mis siis ikka, väga hea nõuanne ja käin ära. Õnneks asus see kodust vaid mõne minuti kaugusel (mina jõudsin sinna muidugi alles peale 30 minutit :)))) arvestame ikka „vaheldumisi nina taevas ja nina kaardis kinni“ ajakulu otsa). Oh pagan need tänavate ja maja numbrite süsteemid on ikka nii kreisid siin, maja võib olla sul nina all aga numbrid siltidel näitavad vapsjeee na ljeva, suure visadusega leidsin aga lõpuks koha üles.
Sisse jõudes ootas mind ees paras rahvaste paabel: hindud, mustad, kollased, valged ja muud karavased-sulelised.
Järgmisel päeval (ehk eile) oli plaanis minna pererahva soovitusel Department Of Motor Vehicle ehk siis meie mõistes Mootorsõidukite osakond või asutus, midagi meie ARK´i taolist. Seal saad taodelda autojuhilube, mitte-autojuhilube ja õigust õpetada tulevast autojuhti jne jne. Mina läksin sinna taotlema mitte-autojuhilube ehk mis siin tähendab ID-d ehk nagu ID-kaarti, selle soovitas pererahvas teha just juhuks, kui tahan mingit pildiga dokumenti kaasas kanda ning pass ja green card ei ole kohe kindlasti hea variant igapäevaselt kaasas kanda. Mõtlesin, et mis siis ikka, väga hea nõuanne ja käin ära. Õnneks asus see kodust vaid mõne minuti kaugusel (mina jõudsin sinna muidugi alles peale 30 minutit :)))) arvestame ikka „vaheldumisi nina taevas ja nina kaardis kinni“ ajakulu otsa). Oh pagan need tänavate ja maja numbrite süsteemid on ikka nii kreisid siin, maja võib olla sul nina all aga numbrid siltidel näitavad vapsjeee na ljeva, suure visadusega leidsin aga lõpuks koha üles.
Sisse jõudes ootas mind ees paras rahvaste paabel: hindud, mustad, kollased, valged ja muud karavased-sulelised.
Jõudsin infolauani, kust sain posu pabereid, mida läbi lugeda ning mida täita. Surusin end mõne kopsaka musta vahele ning hakkasin aga kribama. Lõpuks omadega valmis, suundusin järgmisesse järjekorda, mis oli neile, kes soovisid pilti teha. Selge siis... seisin järjekorras 45 minutit. Lõpuks hüüti „Neeeext“... Andsin oma taotluse ära ning küsiti sotsiaalkindlustuskaarti... NO TERE... andsin selle asemel kirja, mille sotsametist sain, öeldi, et ei, sellest meile ei piisa, tahame kaarti. Ütlesin siis, et avalduses on küsitud ainult number ja on öeldud, et on ok kui mul see kiri. Punapäine latiiinotädi aga jäi enda juurde kindlaks ning ütles „bring the blue card and we´ll see you again“. Oligi korras. Üle tunni aja aega vasta pükse ning tagasi kodu poole. Siis juba läksin sotskindlustusameti peale väga vihaseks ja mõtlesin, et ei otsin kodust üles paberid, millega koos sain Green Cardi, et nati asja uurida. Leidsin, et ametipaberil oli indeksiks pandud sama, mille esitasin ka sostametile. Näitasin seda Keithile ning küsisin, kas on õige. Siis muidugi vaatasid mõlemad Nataliaga silm punnis, et ei see on jah vale indeks, et ei tea kuidas see siis nüüd nii juhtus. No mis siis ikka, mõtlesin, et homme lähen KOLMANDAT korda sinna ning näitan neile, et ametikirjas on viga tehtud ja see pole minu süü ning kui kiiresti saan kaardi!!!!
Hommikul paningi vaimu valmis ja sõitsin sinna, vastu võttis mind sama mees, kes tookordki. Ütlesin, et käisin paar päeva tagsi siin kui mäletate, ning olin mures oma kaardi pärast, et mind ei aksepteerita kuskil ilma selle kaardita ja tuleb välja, et numbrist siiski ainuüksi ei piisa. Vaatas siis mu paberid uuesti üle ning ütles: „Kuna teile on juba väljastatud kaart, mis on nö teele saadetud, aga teieni pole jõudnud, SIIS peame ootama, kuni see meieni tagasi jõuab, siis me hävitame selle ning väljastame uue ning selle saame siis juba saata uue indeksiga aadressile“. Nagu WHAAATTT.... eksole tore, mis mõtet on ära hävitada täiesti korralik valmis tehtud kaart, täiesti nonsens. Minu esimesed kokkupuuted Ameerika stiilis asjaajamisega, millest palju kuulnud olen aga mitte veel omal nahal kogenud. Ning ütles, et menetlemine võtab aega 30 päeva, ehk siis minu 30 päeva saab täis 28. mail ja siis võin sinna tagasi minna.
Olin nii pissed, et mõtlesin koju tagasi jalutada, mitte rongiga minna. Õnneks oli tol hetkel just väga soe ning päikeseline ja sain mitmeid pilte klõpsida ja pargis istuda, nii kui tuppa jõudsin, hakkas taevast justkui ämbrist vett kallama ja sinna see päike kaduski... Paari tunni pärast kuulsin uksekella ja ust avades vaatas mulle nagu vana rääbis kunstnik Picasso vastu :D (olime eile talle vihmavarju pakkunud, et võib vaja minna, aga talle ei meeldivat vihmavarjud) Hakkasin laginal naerma ja tema kaa. Ütles, et näed jäin täitsa vihma kätte, AGA mulle ikkagi meeldib New Yorgis ja olen endiselt väga õnnelik. Ütlesin, et no tore, kuidas nüüd vihmavarjudesse suhtud kah :D, siis veel lisasin, et jah, seni ongi tore, kui oled turist ja siinse asjaajamisega kokku ei pea puutuma :)))) Sai kõvasti naerdud ja aruletud Ameerika võlude-valude teemal.
Hommikul paningi vaimu valmis ja sõitsin sinna, vastu võttis mind sama mees, kes tookordki. Ütlesin, et käisin paar päeva tagsi siin kui mäletate, ning olin mures oma kaardi pärast, et mind ei aksepteerita kuskil ilma selle kaardita ja tuleb välja, et numbrist siiski ainuüksi ei piisa. Vaatas siis mu paberid uuesti üle ning ütles: „Kuna teile on juba väljastatud kaart, mis on nö teele saadetud, aga teieni pole jõudnud, SIIS peame ootama, kuni see meieni tagasi jõuab, siis me hävitame selle ning väljastame uue ning selle saame siis juba saata uue indeksiga aadressile“. Nagu WHAAATTT.... eksole tore, mis mõtet on ära hävitada täiesti korralik valmis tehtud kaart, täiesti nonsens. Minu esimesed kokkupuuted Ameerika stiilis asjaajamisega, millest palju kuulnud olen aga mitte veel omal nahal kogenud. Ning ütles, et menetlemine võtab aega 30 päeva, ehk siis minu 30 päeva saab täis 28. mail ja siis võin sinna tagasi minna.
Olin nii pissed, et mõtlesin koju tagasi jalutada, mitte rongiga minna. Õnneks oli tol hetkel just väga soe ning päikeseline ja sain mitmeid pilte klõpsida ja pargis istuda, nii kui tuppa jõudsin, hakkas taevast justkui ämbrist vett kallama ja sinna see päike kaduski... Paari tunni pärast kuulsin uksekella ja ust avades vaatas mulle nagu vana rääbis kunstnik Picasso vastu :D (olime eile talle vihmavarju pakkunud, et võib vaja minna, aga talle ei meeldivat vihmavarjud) Hakkasin laginal naerma ja tema kaa. Ütles, et näed jäin täitsa vihma kätte, AGA mulle ikkagi meeldib New Yorgis ja olen endiselt väga õnnelik. Ütlesin, et no tore, kuidas nüüd vihmavarjudesse suhtud kah :D, siis veel lisasin, et jah, seni ongi tore, kui oled turist ja siinse asjaajamisega kokku ei pea puutuma :)))) Sai kõvasti naerdud ja aruletud Ameerika võlude-valude teemal.
Seega minu olukorda vaadates justkui liigun üks samm eadsi, kaks sammu tagasi. Ei, tegelikult ei ole olukord nii hull, tuleb lihtsalt kohaneda ja kannatust, kannatust, kannatust varuda.
Eile õhtul pidin võtma ka kõne pereemale, kes mulle lapsehoidmise tööd pakkus. Mõtlesin kõik sammud hoolikalt läbi ja leidsin, et nende heaks töötamine ei oleks hetkel kõige mõistlikum. Võtsin südame rindu ning helistasin ja põhjendasin ilusti ära, et nende juurde tööle minnes paneksin ennast nii kinni, et jääksingi vaid lapsehoidjaks ja ei saaks uusi tutvusi ega ka võimaluse korral kuhugi mujale tööle minna, kuna nemad otsivad hoidjat pikemaks ajaks ja see ei oleks nende suhtes aus, kui töötan neile aga mingi hetk tahaksin midagi muud teha. Seletasin ka, et kui läheksin mõne ameeriklase juurde tööle, siis saaksin seda lubada, et töötan vaid mõned kuud ja lahkun kui soovin, aga temaga oleks siiski kokkulepe mitmeks aastaks ja mina olen sõnapidaja ning ei tahaks oma sõna murda. Ja samuti seletasin, et saaksin hetkel töötada ainult ühe kuu ning siis lähevad nad Eestisse ja saaksin tööle tagasi alles ehk augusti keskpaiku, et pole mõtet niimoodi jupitada, kui praegu leiaksin kuhugi kindlama kohaga töö. Ta sai minust täiesti aru ja oli väga mõistev, ütles, et kui siiski ümber mõtlen või miskit muudatust tuleb, võin talle ikkagi helistada. Tänasin mõistva suhtumise eest ja jätsime head aega, endal süda rahul, et kõik ausalt ära räägitud ning sõbralikult vestlus lõpetatud. Pooleteist tunni pärast tuli aga e-kiri :D kus kirjutas, et kas asi on ikkagi selles, et mulle lapsehoidja töö justkui ei sobiks (st ei meeldinud) või on asi selles, et ma juulis ei saaks tema juures töötada, et küll nad midagi siis mu jaoks välja mõtleks ning neil veel paar nädalat aega vanale lapsehoidjale äraütlemisega ja kui mul paari nädala jooksul miskit ei muutu, võiksin neile tagasi helistada :))))). Ühesõnaga miski neil ikkagi jäi kripeldama ja tahaksid mind siiski igati tööle saada. Ei ole kirjale veel vastanud ja ei oska ka ausalt öeldes. Seisan valiku ees ja tuleb välja, et hingerahu pole endiselt garanteeritud. Aga nagu ta ütles, on mul ju mõned nädalad aega, mis on boonuseks.
Ahjaaaaaa ja täna koju jalutades tulid turistid minult küsima, kust saaks praami peale, mis viiks Vabaduse samba juurde, sain mängida tähtsat ning näitasin suuna kätte ;)
Tänased fotoklõpsud:
Selles hoone 31 korrusel asub minu kurikuulus sotsiaalkindlustusamet
Manhattan on täis mingeid imelikke punaseid
abstraktseid kunstiteoseid, üks järjekordne neist
Brooklyn Bridge
Mõnus kontrast sadama ja linnapildi suhtes
Keset linnaparki bambustest tekitatud aedik,
mille keskel rida peenraid, kuhu koolilapsed on istutanud erinevaid
juurvilju ja õpivad läbi selle, kust juurviljad tulevad,
kuidas toimub nende kasvatamine jne
Ja loomulikult taaskord minu lemmikud kogu Ameerikas :)
Leidsin selle vahva selli mõnusas asendis
Leidsin selle vahva selli mõnusas asendis
Ja kõrval jalutas täiesti "lambist" üksik linnuline pargis ringi,
keda kõik imestunult vaatama jäid ja digivälkudega pimestasid
Ma isegi ei tea, mis linnuga ausalt öeldes tegu oli,
tundus nagu faasan, aga lühema saba ning suurema kehaga
0 comments:
Post a Comment