Nädalavahetus

Posted by KristiS

Tervitused vihmasest New Yorgist.

Alates tänasest lubas poolteist nädalat pilvist ja vihmast ilma, nii et uksest välja minnes olgu alati vihmavari kotist võtta ning kindel jalanõu jalas.

Hommikul ärgates ehmatasin lausa ära kui aknast välja vaatasin. Sellist pilti ei ole mina veel oma silmaga näinud. Mõtlesin alguses, et olen unine ja ei näe hästi, aga.... Hetkel ilmaolud sellised, et udu või pilvekiht või mis iganes kiht see on, on nii madalal, et pilvelõhkujatel oleks justkui ülemine osa „pildilt kustutatud“. Tekkin selline tunne, nagu elaks hetkel Kundas ja kõik on justkui tsemendipilvega kaetud.

Aga nüüd minu viimaste tegemiste juurde. Nagu eelmises postituses mainisin, pidin sõitma laupäeval väljasõidule lapsehoidmise tööga seoses.

Eelmisel õhtul (reedel) läksime mina, Keith, Natalia ning „Picasso“ Ilja välja tema üritusele (mingisugune näituse avamine). Vaatasime puidutükid ja muud nodi üle (mõni mööblileiutis oli päris vahva) ning seejärel suundsime õhtusöögile. Valikuks langes üks pisike aga populaarne koht, kus väga tihti pidid käima söömas sellised inimesed nagu Goldie Hawn, Kate Hudson, Beyoncé jne jne. Tellisime söögid ning joogid ja nautisime mõnusat õhtut. Ühe veini järel tuli ka teine vein ning miks mitte ka.... kolmas vein. Pärast seda mõtlesid osad, et reede õhtu ju... kas pole kuskil äkki mõnda mõnusat jazzi või bluusi õhtut. Jalutasime mööda tänavaid ja äkki kuulsime ühest aknast mõnusat jazzilikku muusikat ning astusime sisse. Sai tellitud veel üks kokteilike, mina proovisin moijitot... ouuu boy ou booyyy... Kui Eestis üritatakse alkoholi pealt kokku hoida suhkru ja jääkuubikute arvelt, siis siin saad ikka joogi täisraha eest ja tundus, et suhkut ei oldud üldse kasutatud. Kella kaheteist paiku sai siis kodupoole taarutud ning kuskil nuka peal õnnestus ka üks kollane masin kinni peetud, mis „raskeid“ jalgu aitaks pisut säästa. Õnneks olin olnud varem nutikas ning enne väljaminekut järgmseks päevaks asjad ära pakkinud.

1 ajal siis sai lõpuks voodisse vajutud ning JUBA heliseski kell.

Tõusin krapsti püsti ning läksin end vannituppa värskendama, kui sealt aga välja tulin... tormasin kohe kohvri kallale, et otsida, kus ometi on minu valuvaigistid. Mõtlesin et kuramuse loll, muidu istun kui nunn siin viks ja viisakas Eesti neiu aga NÜÜD , kui on vaja minna proovipäevale ja veel LAPSE eest hoolitseda, siis laseb veinil voolata nii, et silmist lendab sädemeid.
Mis siis ikka, kogusin end pisut, päikeseprillid ninale ja värske õhu kätte. Ohohhooo :)))) hea, et oli 30-minutiline jalutuskäik, et väljasõidu paigani jõuda. Ma ei olnud kohe kindlasti piisavalt magada saanud.
8.30 olin kohtumispaigas nagu kokku lepitud ning hakkasime autoga Hamptons´i kanti sõitma. Kuna pere ostis maja alles hiljuti ja nad ise läksid ka seekord sinna alles teist korda, siis oli vaja palju asju sinna kolida ning majas toimetada. Seega sõitsime kahe autoga, veokiga sõitis pereisa ning mina, pisike 2.a poiss, tema ema ja nende peresõber sõitsime linnamaasturiga järele. Sõit võttis aega umbes 1,5 tundi ja ütleme nii, et sõit sinna ei olnud üldse mitte meeldiv.
Peale 20 minutilist sõitu mõtlesin juba, et ei teagi, kas jõuan „viisakalt“ sinna kohale. Süda läks nii pahaks, et jube. Siis mingi hetk tahtis poiss miskit näksida ja talle anti Cheerios´id (maisihelbed siis) ning kui ma nende lõhna tundsin..... oppaaa :). Üritasin siis teha jooga hingamist ning mõelda, et enam pole ju palju jäänud.

Finally jõudsime sihtkohta ning alustasime kohe toimetamist. Maja oli armas pisike aga seest suhteliselt mahukas, kahe korruse peale 5 tuba, 3 vannituba wc-ga ning köök. Numbrites rääkides, tundub et woow see maja pidi küll suur olema, aga tegelt ei olnud. Mõnus pisike hubane ja hoomatav. Lisaks sellele oli veel mõnus roheline tagaaed koos basseiniga.

Asusime siis usinalt koristama ning asju lahti pakkima, mina siis samal ajal ka pisikest Williamit jälgides. Pean ütlema, et minu jaoks oli see lapsehoidmiskogemus täiesti esmane ja ma ei ütleks, et ma just „kodus“ end selles tundsin, aga lohutasin end, et see vaid harjumise asi. Õhtu poole oli pererahval plaanis minna külla seal lähedal elavatele sõpradele, seega panime 7 ajal pisipoisi tuttu ja minema nad asusidki. Kuna mina olin kogu päevast päris kutu, otsustasin samuti varakult voodi pugeda.
Magasin sel ööl väääga halvasti, nägin unes õudukaid ning vähkresin vahet pidamata. Hommikune äratus oli kell 6. Nimelt siis kuulsin, et pisipõnn teeb häält ja tema jaoks uni läinud. Mõtlesin, aga et kell on hirmus vähe ja küllap jääb uuesti magama või siis ema läheb vaatab, mis mureks. Lõpuks kuulsin aga, et nüd vist ongi siis ilmselt äratus, ma venitasin ikka 7-ni välja ja panin riidesse.

Alla jõudes küsis pereema, kuidas magasin ja kas tunnen end pärast eilset paremini jne. Imestasin, et laps nii vara üles ärkas ja ta ütles et jah ärkas küll aga läks nati varem magama kaa kui muidu ning mõtlesingi hommikul, et saadaks ta sinu tuppa kohe, aga kuna me eelmine õhtu ei rääkinud seda läbi ja ma ei teadnud, kuidas end tunned, siis seekord ei saatnud. Tegin sisimas omaette suuri silmi. Mõtlesin, et noonoh :D, küll see oleks „vahva“ olnud. Alustasime päeva taaskord majapidamistoimetustega ning üritasin pisikesega rohkem mängida ja kontakti saavutada. Kuna tal eelmine päev oli aga lõunauinak vahele jäänud, siis oli ta sel päeval väääga jonnakas ning ei tahtndu mind üldse kohe enda ligiduses näha. Tundsin et suht räbalalt, eriti kui mõlemad vanemad ning nende sõber seal juures. Mingi hetk läksime Hamptons´i kanti avastama, käisime paaris poes, kus pererahvas sai uue maja jaoks mõningad vajalikud sisustuskaubad osta ning kiire lõunasöögi kaasa krabada. Koju jõudes sõimegi kõhud täis ja hakkasime vaikselt tagasisõiduks valmistuma. Olin sisimas nii õnnelik, et saan oma keskkonda tagasi. Pühapäeva päeval toimetades küsis pereema ikka pidevalt, kuidas ma siis olen otsustanud ja kui kiiresti saaksin otsuse teha, kas hakkan nende jaoks töötama jne jne jne, küsimusi oli ühesõnaga palju. Mina palusin aga mõned päeva mõtlemsiaega, põhjendasin, et kui ütlen JAH sõna, siis pean oma sõna ning olen neile lojaalne (nad sooviksid, et kui nende heaks tööle otsustan hakata, siis ei tekiks momenti, et töötan mõned kuud ning samal ajal teise silmaga otsin paremaid väljakutseid jne). Enne aga sooviksin kätte saada oma sotsiaalkindlustusnumbrit, mille alusel saan veel mõnda töökohta kandideerida, et näha, kas mul on žanssi.

Kui lõpuks praegusesse koju jõudsin, olin niiii rõõmus ja tundsin sisimas, et ei, lapsehoidmise töö pole siiski minu jaoks, eriti kui laps sind väga omaks ei võta ja kui nad sooviksid sind vahel nt lisaks E-R töötamisele paluda tulla nädalavahetusel suvekoju töötama. Arvan, et see käiks juba pisut üle jõu.

Koju jõudes avastasin end tühjast korterist, kõik teised olid väljas kontserdil, seega nautisin vaikust täiel rinnal, võtsin mõnusa dušši ning asusin KOHESELT Craigslistis surfama ja tööpakkumisi uurima. Saatsin ka paari kohta oma resümee.

Mõne aja pärast tuli ka pererahvas koos paari külalisega koju (Natalia üks kauaaegsemaid sõpru ning New Yorgist juuksuri tööstuses üks väga tuntud meesterahvas ja tema poeg).

Tervitasime teineteist vastamisi ja mõlemad tõdesime, et oleme üksteisest palju kuulnud aga kohtuda pole olnud võimalik. Sain tollelt härralt väga asjaliku ning inspireeriva „tere tulemast New Yorki“ kõne, kes mind tegudele julgustas ja kes tõdes, et minul on Natalia ja Keithi näol tohutult vedanud, ehk milliseks heaks hüppelauaks nad mulle on. Jah, tõepoolest, seda ei unusta ma kunagi ja ükski tänusõna ei ole piisav. Selliseid inimesi ei ole palju.

Siis rääkisime härraga, et ta poeg koos tüdruksõbraga läheb 19. märtsil Lätti ja peale seal oldud aja oleks tal mõningad päevad aega baltikumis ringi reisida ja ta tahab väga ka Eestit külastada. Tallinn oleks kindlasti plaanis aga kas soovitaksin veel mõnda kohta. Ültesin, et jah Tallinna lähedal oleks veel nii palju ilusaid kohti, kuhu viia, aga selleks peaks keegi kohalik olema, kes oleks nõus neile pisut tutvustama, et kui oleksin ise seal, teeksin seda suurima heameelega. Samas lubasin uurida, ÄKKI leidub mõni tore vabatahtlik mul Eestis. Seega kutse teile sõbrad :) kas keegi oleks nõus ühe või kaks päeva paarile toredale noorele tutvustama Tallinna ümbruskonda ja nt Padise kloostrit või Laulasmaad jms kohti, mis Tallinna läheduses. Kõik pakkumised teretulnud, jääksin teile tänu võlgu :))))

Täna, esmaspäeval võtsingi hommikul kätte ja läksin varakult sotsiaalkindlustusametisse, et küsida, milles probleem. Tuli välja, et minu aaressile oli pandud vale indeks, mis tegelikult ei peaks ÜLDSE tähendust omama, tähtis on, et oleks õige aadress ja linnajagu, indeks on pigem lihtsalt plussiks aga mitte takistuseks. Igatahes seletasid mulle, milles on probleem ning palusin siis, et andku vähemalt mulle minu number, kaarti võin ju füüsiliselt veel oodata ja see ei ole niivõrd tähtis.

Number käes, jalutasin rõõmsalt läbi vihma metroo poole, tee peale jäid mitmed huvitavad poed, kust läbi silkasin ja täiesti juhuslikult leidsin ühe käsitöötarvete poe (seal müüdi enamjaolt kangast ning õmblus- ja kudumistarvikuid, kuid ka muud nidi nodi). Olin nagu laps kommipoes ja näppisin kõike. Osta väga midagi ei saanud, sest pole praegu kuskil hoiustada, aga küsisin visiitkaardi, nii et tean, kuhu tulevikus minna :).

Koju tulles sain aga infot, mis mind pisut närviliseks teeb. Nimelt hakatakse siin korteris kööki ümber ehitama ja öeldi, et juba homme põhimõtteliselt tahetakse seina puurima hakata jms. Köögi sein on aga ühendatud minu magamistoaga, nii et käärisime käised üles ja hakkasime seintest pilte maha võtma ja mööblit ümber paigutama. Nüüd olen kui väike rott laboris ühes nurgas. Loodan peadselt siiski leida oma elukoha, et neile mitte ekstra peavalu valmistada.

Samuti sain täna vastukaja ühelt tööandjalt, kellele resümee saatsin. Tegemist oli käsitöö valdkonnaga, nimelt oleks vaja teatud riideid kaunistada käsitsi, mida masinaga teha ei saa, kuulutuses oli kirjas, et esialgu oleks tegemist osalise tööajaga, kui aga töötaja end õigustab ja tubli on, võidakse pakkuda ka täistööaega. Uurisin siis lähemalt, palju tunnis maksavad jms. Vastuseks sain, et tööaeg oleks kaks korda nädalas 9.00-17.00 ning maksaksid 10 dollarit tunnis ja kas saaksin nt kolmapäeval nende juurde vaatama minna. Töötasu on väga väike, kõige madala, mida üldse tohib USAs maksta, on minu kuulduste järgi 8 dollarti tunnis. Ja pererahvas arvas, et kohe kindlasti ei tohiks mina leppida vähema kui 15 dollarit tunnis töötasuga, aga tõdesid, et mine sa tea, ehk saab jälle tutvusi ja et võin ju vaatama minna. Vaatama lähen ma kindlasti, eks siis saa tutvuda, millega üleüldse tegemist on, sest ega seal täpset kirjeldust olnud.

Nüüd aga, kui sotsiaalkindlustusnumber käes, asungi peale blogi postitust hotellidesse resümeesid saatma.

Pöidlad pihku!