Ja saabuski meile külaline Itaaliast. Nagu eelmises postituses kirjutasin, on tegemist kunstniku tüüpi noormehega, kes tuli New Yorki seoses oma näitusega. Rahvuselt venelane aga suurema osa oma elust elanud Itaalias. Mul oli miskipärast tekkinud temast omamoodi ettekujutus aga mitte üldse selline, keda reaalsuses nägin.
Tuli sisse keskmist kasvu poolpikkade blondide juustega kergelt habetunud noormees, kellel peas õlematerjalist kaabu, millel ühe külje peal nagu hiir augu sisse närinud. Ülikonnapükste moodi kukekad püksid jalas (alt sääred ära keeratud), kunstnikutüüpi saapad jalas, pükste argivahe ribadeks kulunud, helesinine (pastellsinine) kohvrike järele lohisemas. Woooowww, sellisena ma kohe kindlasti noormeest ette ei kujutanud. Ütleme siis nii, et peale tema nägemist ei tekkinud mitte mingit kahtlust, et tegemist on kunstnikuga.
Sõime korraliku ning maitsva õhtusöögi, millest üks roog oli loomulikult meie kaua ettevalmistatud ning vaaritatud boršisupp (tõeliselt nämma, mitte selline, mida meie harjunud sööma vaid mingi Kubana (kuskil Vene, Ukraina jne vahel olev koht) stiilis boršš, kus paljud selliseid komponente, mida meie ei kasuta. Peale seda toimetasin mina nõudega ning juba oli noormes horisontaalses asendis
ja nägi und. Arvata on, pikk lend selja taga ning tema mõistes varahommik.Õnneks magamisaseme mure lahendasime ilusti ning magasin oma toas ja oma voodis... üksinda :).
Hommikul ärkasin vara, mõtlesin, et hiilin vaikselt välja ja teen ühe jooksutiiru, sest nädalavahetuseks ja järgmiseks nädalaks lubas jahedat ning vihmast ilmaperioodi. Kui aga täismundris oma toast välja hiilisin, oli noormees Ilja juba üleval ning küsis kuhu lähen, ütlesin, et teen kiire jooksu ning tulen varsti tagasi. Ta siis, et oota ma tulen sinuga koos, hakkan oma galerii poole jalutama, aga enne oleks mul vaja teada, kust saaksin osta SIM kaarti telefoni ning kust saaksin sularaha välja võtta. Noh mis seal ikka, ütlesin, et ega ma ka alles suht uus siin, ei ole just parim orienteeruja aga midagi siiski oskan näidata. Peale toiminguid näitasin kätte tee, kuhu poole ta liikuma peaks. Mõtlesin, et viin telefoni koju ära ning lähen lõpuks jooksma. Kui aga korterisse jõudsin, ütles Natalia, et Ilja just helistas ning kutsus meid külla galeriisse, kus tema näitust näha saab.
Noh mis siis ikka, dress seljast ära ning korralikult riidesse, tunnikese pärast suundusimegi NOHO tänavale pisikesesse galeriisse. Sinna jõudes avastasime üllatuseks, et kogu galeriis (pisikene kahekorruseline hoone) oli ainult üks tema lambikene väljanäituseks :))))) hahhhaaa.. ma arvasin, et ta tuli ikka mitme lambiga jne, aga ei, seal oli siis mitmete erinevate kunstnike teoseid alates kaelakeest kuni mööblini. Tema lampi nähes vaatasime mõlemad Nataliaga „ou..... ouuukeiii :)“ Muud ei osanudki öelda, mina veel lisasin „wow, ok, it´s interesting...“ :D
See oli siis põrandalamp, mis oli puidust kasti moodi alusel ja pikk valgetest sanitaartorudest kokku pandud toru, mille otsas oli suur pirn põlemas :)
Muuseas siis vaatasime juba terve näituse üle, oli väga põnevaid leiutisi, kuid oli ka minu jaoks mitte nii originaalseid töid, aga mõne oma lemmiku leidsin küll. P.S, kui mingi hetk võimaluse saan, siis üritan lambist pildi saata ;).
Seejärel läksime ühte vahvasse galerii lähedal asuvasse restorani The Smile, mis oli hipilik aga , süües läks Natalial jutt selle peale, et tead Kristi on ka tegelikult pisut kunstnik. Näiteks teeb ta väga ilusaid kaarte, nimelt üks jõulud saatis mulle kaardi, kus oli peal kootud pisikene kampsun koos lõngakera ning puidust kudumisvarrastega, mulle see nii meeldis, et lõikasin kaardilt selle välja ning kasutan seda kuusel jõuludekoratsioonina :D (ma kusjuures seda enne ei teadnud, mulle ütles ta seda siis, kui oktoobris NY külas käisin). Selle peale siis muidugi Ilja ütles, et no näed, miks sa ei võiks midagi sellist siin teha. Ma siis ütlesin, et ma ei ole sellist tüüpi, kes oma kunsti jagaks, teen neid ainult oma sõpradele. Ja mulle ei meeldi võib olla kõiki oma ideid avalikult näidata, sest äkki keegi varastab mu idee jne jne. Siis ta ütles, et jah so what... tean, olen isegi seda mõelnud, aga kui varastab.... mis siis ikka, siis teen järgmisel päeval midagi paremat ja kui kellelegi mu kunst meeldib, siis on väga tore ja ma olen õnnelik, kui ei meeldi on ikkagi tore, sest mina olen endiselt õnnelik seda tehes :). Vot selline inspireeriv kõne siis lõunalauas.
Peale lõunat jalutasime pikalt SOHO ja Greenwich Village piirkonnas ringi. SOHO on üks tuntumaid piirkondi kunstnike hulgas. SOHO´s olid kunagi mahajäetud laohooned ja suured suured galeriitüüpi ruumid, kuhu kolisid kunstnikud, kellel raha nappis ning kellel oli vaja vaid nurgakest magamiseks aga suurt ruumi, et oma kunsti teha. Lõpuks aga kasvas sellest välja üks kalleimaid rajoone Manhattanil, kus elamispinda saavad lubada vaid rikkurid ja kuulsused. Seal asuvad enamus firmapoed, kunstigaleriid jne. Näiteks elab seal endiselt Robert DeNiro, kes omab seal elukohta ning samuti avanud paar restorani.
Nimi SOHO tuleneb nimest South Houston Street ning seal kõrval asub kohe ka NOHO (seal asus Ilja galerii), mis tuleneb nimest North Houston Street, ning Greeniwich Villages ringi jalutades võiksin öelda, et see koht on täis hipilikke ning retrostiilis poode. Näiteks tahtiski Ilja leida Vintage Records Store´e, midasid oli palju ja ta pidi peaaegu hulluma :) oli nagu väike poiss kommipoes, alles nö esimest täispikka päeva NY olles kulutas ära enamus raha vintage jazzmuusika vinüülplaatidele, pidime ta sealt kiiresti ära toimetama (tema palvel) :D
Lõpuks tahtis ta tagasi minna oma galeriisse ning meie võtsime takso, et enne õhtusööki koju sõita ja end pisut värskendada. Mina kasutasin aega targasti ja pakkisin homseks suvemajja väljasõiduks koti, sest mine tea, pikaks õhtu kujuneb ja millal koju saame :). Nimelt pidi õhtul olema galeriikunstnikel mingisugune üritus ning ka meid kutsuti sinna. Võimaluse korra läheme piilume.
Nüüdseks aga kõik ning varsti juba postitus, kuidas minu nädalavahetus möödus.
P.S Olin täitsa unustanud, et sel nädalavahetusel suurem osa eurooplastest teleka ette naelutatud, kuna Eurovisioon ju tulemas (ema tuletas meelde). Ilmselt mul selle vaatamise võimalust ei ole, siin küll vene telekanalid kaa, aga mina üldsegi väljasõidul, seega eks koju tagasi jõudes pilun Delfit ning viin end uudistega kurssi. Nautige siis show´d ja hoian Getterile pöialt, meil ju päris hea laul, kas pole?
0 comments:
Post a Comment