Apple City

Täna sai tehtud oma esimene jooks mööda Hudsoni jõe kallast. Päike paistis ja mõnus tuul.
Jooksjaid on siin rohkem kui küllaga. Äärmiselt mõnusad on rohelise-rohelise puhta muruga kaetud pargikesed, kus lapsehoidjad, vanemad ja lasteaia töötajad mupsikutega aega veedavad. Samuti vaatasin, et kohad on populaarsed ka päikesevõtjatele. Seega tean, kuhu tulevikus peesitama minna ;).
Kui jooksmisest väsinud, istusin pingile ja jälgisin vahvat vaatemängu kahe orava vahel, kes üksteist hoogsasti taga ajasid. Kahju, et digikat sel hetkel kaasas ei olnud.
Homme olen minemas Eesti Majja, loodetavasti tuleb sellest igati meeldiv ja kasulik kohtumine. Ehk siis ees ootab uus seiklemine, et kohale jõuda. Väljun varakult ja vaatab, kas jõuan kohale õigeaegselt ja ainult rongi kasutades või pean poole tee pealt oma rumalusest tingituna jällegi taksot viipama.
Õhtusöögi ajal tundis peremees (võõrustaja) huvi, milline on siis ÜLEÜLDSE minu plaan, kui selline ja kui kauaks olen plaaninud USA-sse jääda. Ütlesin, et kui ta veel endiselt ei tea, siis ostsin ma ju ainult ühe otsa pileti ja tagasisõidu plaani nii pea ei ole. Selle peale ütles, et ta ei kujutaks üleüldse ette, et ta peaks kuhugi teise riiki kolima. Et tema jaoks on see suht välistatud. Ei teagi, ma ei osanud selle peale midagi kosta, kas see oli iroonia minu (meie-julgete kohta, kes julgevad rännata), või märkus tema nõrkuse kohta.
Arutasime USA süsteemi üle, kuidas kõik on omavahel seotud (sotsiaalkindlustusumber, pangakonto avamine, elukoha leidmine, esimene palgatšekk). Kõik on omavahel ahelas ja ilma ühe või teiseta ei saa väga midagi teha. Seega minu naiivne mõtlemine põrmustati eos. Kuigi olen endiselt positiivne ja hoian sihilippu kõrgel!