Endiselt elus ja tegus

Posted by KristiS

Saadan vist juba välja signaale, et hakkan muutuma laisaks ning blogi postitused jäävad harvemaks?!
Päris nii see tegelikult ei ole.
Tõde on see, et vahe peal on ette tulnud mõningaid raskusi – nii füüsilised kui ka emotsionaalsed. Sellest siis ka blogi postituse viivitus.
Üritan aga siiski enda viimase aja tegevustest pisut märku anda ja keskenduda siiski rohkem positiivsele :)
Siin kohal aga tahaksin väga tänada koduseid (emmet, issit ja „pisi“ Eglet), kes mind igas mõttes toetanud ja kelleta nii kergelt alla ei anna :)
Viimased uudised siis sellised:
Olen otsustanud, et hiljemalt 6. juunil kolin oma praegusest elukohast välja. Kuhu? Seda veel ei tea, otsin hetkel iga päev väga aktiivselt elukohti (kellegagi korterit või tuba jagada) ning samuti ka töökohti. Mul on hetkel paar valikut, kuid olen veel pisut kangekaelne ja kogun pisut lisainfot ning –võimalusi.

Vahe peal tulid siinsele perele külla sõbrad Venemaalt (mees, naine ning nende 13.a tütar), kellega koos veetsime kogu esmaspäevase päeva. Mees ja naine on koos siin kunagi käinud, kuid tütrele oli see esimene kord. Kuna kumbki inglise keelt ei oska ja tüdruk alles koolis õppimas ning mitte nii aldis rääkima, pidin seekord mina oma vene keele oskust proovile panema ja ega päris häbisse ei jäänud, sain hakkama. Päev oli omaette tore kuid päris väsitav (mind taheti pigem kaasa just peremehe Keithi pärast, kuna külalised suhtlevad vaid oma keeles ja enamus aja perenaisega, siis Keith oleks end väga halvasti tundnud ja sellisel juhul saime meie rohkem nö mestis olla ning omavahel suheldud). Vene pere viibib siis nädalakese NY-s, nädala Miamis (kuhu tütar viiakse külastama Disneyland´i) ning kolmeks päevaks läheb Miamisse kaasa ka perenaine Natalia.

Samuti jõudsin ühel päeval käia Brighton Beachil, kus käisin ostmas venekeelset ajalehte töö- ja elukohakuulutustega. Seal olles otsustasin üle vaadata ka ranna, kuhu inimesed karjade viisi suundusid. Järgnesin rahvale ja avanes üllatavalt mõnus ja ilus vaatepilt. Lisan ka mõne pildi.

Eile (teisipäeval) oli mul jällegi tähtis päev, nimelt läksin neljandat korda sotsiaalkindlustusametisse, et oma kaardi asja ajada. Nimelt esmaspäeval oli Memorial Day ja kõik ametiasutused olid suletud ja töötajatel töövaba päev. Seetõttu ootasin hambad ristis teisipäeva, et saaks kiiremas korras asi joonde ajada. Jõudsin kolmandat korda sama mehe juurde (esimesel korral võttis vastu naisterahvas) ja ta juba tundis mu ära. Hakkasin muigama ning ütlesin, et tulin lõpuks uut kaarti taotlema ja palun pange kindlasti siis õige indeks. Härra trükkis arvutist välja uue kirja, et olin sel ja sel kuupäeval seal ning peaksin kahe nädala jooksul saama kaardi. Lõpetuseks ütlesin, et ma tõesti loodan, et sel korral kaart tuleb, muigasime mõlemad ja soovisime vastastikku head päeva.
Alustasin oma hommikut kell 10 ning otsustasin, et sellest peab tulema väheke produktiivsem päev kui viimased päevad, mis pühade tõttu raisku läksid. Peale sotskindlustusametit mõtlesin, et lähen sõidan Central Park´i kanti, kus peaksid asuma mõned agentuurid, mis aitavad inimestel vastavalt profiilile tööd otsida (leidsin mõned agentuuri nimed juhuslikult eelmisel öösel arvutis surfates ja kribasin nimed ning aadressid üles muud infot kontrollimata). Olin suures ootus- ja lootusärevuses ning asusin teele. Kuigi ilm oli äärmiselt kuum, otsustasin, et see ei saa takistuseks. Kirjutasin üles ligi 6 agentuuri, millest kolm asusid enam vähem ühes kandis (siin rääkides „ühest kandist“ arvesta ikka pikemate vahemaadega kui Eestis lihtsalt tänavaid vahetades). No ja ma ei väsi endiselt kordamast, et siin see tänavate ja majade nummerdamine on täiesti kreisi kreisi õõõõääähhhhh....
Okei... leidsin ühe aadressi üles, umbes 60-korruseline hoone, kus asus ligi 50 erinevat asutust. Üritasin tabloost leida oma otsitud agentuuri nime, kuid ei leidnud, küsides turvamehelt vastas kogukas mustanahaline, enesega ilmselgelt rahulolev härra, et pole never kuulnud sellisest nimest. Mis siis ikka, ei ole, ei ole, lähen siis otsin järgmise üles. Jõudes järgmise hooneni, küsisin taaskord ühe härrase käest, kas nende hoones asub selline asutus, too ütles, et oh ei, nad kolisid juba mõnigi aasta tagasi siit ära. Peale seda hakkas mulle koitma, et otsisin Google´ist küll agentuure, kuid ei vaadanud ju jah, kas ja mis ajal need sinna postitatud olid, tekkis kahtlus, et need vanast ajast seal ja ei pruugi ka teisi olla, mida otsin. Otsustain veel kolmandast kohast uurida, et oma arvamusele kinnitust saada. Ja nii oligi... KUID liikumine niivõrd kuivõrd „värskes“ õhus tuleb vaid kasuks ja ei tohi pead norgu lasta. Selleks ajaks lõid jalad juba korralikult tuld ja meeli näpistas nälg ning joogijanu. Mõtlesin siis esimest korda minna Central Parki jalutama. Kuigi see on TOHUTULT suur ala, mõtlesin vähemalt pisutki seda kohta uudistada. Parki sisse astused leidsin kohe ühe välikohviku, kus otsustasin pisut jalga puhata.
Söödud, joodud, vetsus käidud läksin veel pisikesele jalutuskäigule, kuid palavuse tõttu olin sunnitud otsima varjulist kohta, kus end pingile potsatada. Leidsin hää koha ühe naise kõrval, kes seal samuti parajasti koos oma armsa kutsuga varju nautisid. Nii me siis vaikuses ja aeg ajalt viisakalt üksteisele naeratades istusime. Otsustasin proovida, ega juhuslikult pargis wifi levi ei ole (mida muidugi polnud), arvutit kotti tagasi pannes lausus naisterahvas, et mul on väga kena kotike arvuti jaoks, kust sellise ostsin. See peale ütlesin, et tegemist pole kohaliku ostuga, vaid ostsin oma kodumaalt. Ning sealt jutt lahti läkski.... Pingilt lahkusin alles 1,5 tundi hiljem.
Tegu oli 65.a Pärsia päritolu naisterahvaga, nimeks Vida, kes on USA-s elanud juba 41 aastat. Naisterahvas nägi äärmiselt hea ja tervislik välja ning väga suure sooja südamega. Rääkisime KÕIGEST ja sõna otseses mõttes kõigest – töö, kodu, õnn, õnnetus, mehed, armastus, kurbus, elu jne. Sain Vidalt väga palju kasulikku nõu nii eluks üldse kui siinse eluga kohanemiseks. Üks meeldivamaid vestlusi siin veedet aja jooksul. Arutasime, kuidas ikka kõnnirajad ja jalutuskäigud võivad võtta äärmiselt huvitavaid ning kasulikke pöörded. Tema oli veendumusel, et see oli ette määratud, et mina, kes olen alles uus ja pisut ebakindel siin, pidingi just sinna istuma, et saada pisut nõu mõne sellise käest, kes siinset eluolu teab. Ütles, et kohe kui sinna istunud olin, nägi ta ära, et tegemist on väga hea südamega noorega ja veel et eriti ilusa inimesega, et kindlasti seda teaksin ning endale teadvustaksin, kui ilus ma olen. Tänasin viisakalt ja ütlesin, et ma pole komplimentide suhtes just kõige vastuvõtlikum aga tänan siiski. Selle eest sain muidugi heas mõttes noomida ja taaskord õpetussõnu, kuidas sellisestes olukordades käituda, kui keegi komplimenti teeb :)
Jagasime temaga isegi lõpetuseks kontakte, juhul kui ta peaks miskist tööpakkumisest kuulma, et sellisel juhul saaks mulle koheselt teada anda. Vahva :)
Sellega minu uudised hetkel piirduvadki. Homme alustan taaskord uue hooga töö-ja elukoha otsingutega.

P.S. Sain täna ostetud ka uue akulaadija, mis tähendab, et nüüdsest saan ka pisut parema kvaliteediga pilte hakata tegema, siin aga mõningad „kökerdised“ mobiiliga:

Memorial Day´l said kõik huvilised tutvuda sõjatehnika ning -meestega

Teenistusorkester

Oma teisipäevasel linnatuuril külastasin ka oma platvormide arvukuse

poolest maailma suurimat rongijaama Grand Central Terminali

Võimsad lühtrid

Ja kuulus kell jaamas, mis on nö enamus inimeste

klassikaliseks kokkulepitud kohtumispaigaks

Brighton Beach - väga suur osa ranna kõnniteest on kaetud puidust laudadega,

millel on väga mõnus ette võtta pikk jalutuskäik, rattasõit või

lihtsalt pingil istudes võileiba nosida või keedetud maisitõlvikud "järada"

Brighton Beach -inimesed ootamas WC järjekorras

Rand oli inimesi vägagi täis, aga rannajoon on piisavalt pikk ning lai,

et inimeste reaalset arvukust ei olegi pildil niivõrd aru saada.

Rannas üksinda pingile istumine pikemaks ajaks ei olnud just kõige parem mõte, juba mõne aja pärast lendavad kui kärbsed veini ümber kas mustanahalised räppari tüüpi dude´id, rullis nokamütsiga (nina justkui kleeplindiga otsa ette kleebitud) nolgid või egiptlased-türklased sulle ligi, et oma "kampanjoni" pakkuda. Niisiis pidid liikuma iga natukese aja tagant pingilt pingile :)

Category: 0 comments

Päevakaja

Posted by KristiS

Käes on blogi lugemise aeg!

Kõigepealt natukene tähtpäevadest. Nimelt on 30. mail USA-s Memorial Day ehk mälestuspäev, mis toimub naiste ja meeste auks, kes surid sõjateenistuse ajal oma maa nimel.
Enne seda päeva siis (viimastel aastatel kuskil 4-5 päeva enne tähtpäeva) toimuvad erinevad üritused. Näiteks lendavad taevas vanaaegsed sõjalennukid ja –helikopterid, jõel sõidavad vanaaegsed sõjalaevad ja –praamid ning linna peal liiguvad ringi lennukaptenid, madrused.
Kahjuks sellel ajal, kui vahvad sõidu- ja lennuvahendid siin tiirutavad, olen mina alati jooksmas, ning kannan kaasas vaid paari hädavajalikku asja, mille hulgas ei ole telefoni ege digikat, millega pilti saaks teha. Ehk õnnestub homme.
Pildile sain aga täna jäädvustada mõned madrused ;).
Kõik on viksilt valgesse riietatud ning käivad väga uhkelt ringi, aeg ajalt mütsi kergitades silma vaatamas ning kelmikalt naeratamas.

Oo ja muide, sain LÕPUKS ka puzzle lõpetatud. No eiii, see oli ikka üks hullemaid, mida senini olen pidanud kokku panema. Kõik üks hall mass. Viimased paar päeva panin seda kokku (iga päev kuskil 2-4 tundi vahelduva eduga) hambad ristis, üritasin endale järjekindlust tõestada ja sain hakkama, mille peale pererahvas oli väga imestunud, et tõepoolest lõpuni vastu pidasin.
Vahepeal on ka „Picasso“ (kunstnikunoormees) kodumaale lennanud ja meie andmetel õnnelikult kohale jõudnud. Üks õhtu, kui ta klaverit pisut „klimberdas“, paluti meid koos pildile, seega saate nüüd siis ka vähekene aimu, kellest palju kirjutanud olen.
Oli mis ta oli, aga eks ikka on nii, et kui kellegagi pikemalt aega koos veedad (kasvõi elukohta jagades), harjud inimesega ära ning tundub kuidagi imelik, kui boheemlaslikku ellusuhtumist enam ei näe. Ah jaa, boheemlusest rääkides tänu minule noormees üldse lennukile jõudis :D. Nimelt mainisin talle 24.mai päeval, et ta võiks igaks juhuks helistada lennujaama ja uurida, kas tema lend ikka toimub (tuhapilvega seoses) ning hakkasin uurima, mis kell tal lend üldse läheb jne jne. Tema vana rahu ise, ütles, et ahhh ei ole see midagi nii hullu ja kindlasti läheb, ma ei hakka uurima. Ilmselt aga see vähemalt äratas ta tähelepanu, et uurida, mis kell ta lend läheb ja mis kell ta peaks siit liikuma hakkama. Siis hakkas kõva häälega naerma ja hõikas äkitsi „oh my gooooshhh, mu lend läheb hoopis homme, arvasin et 26.mai“. Ehk siis ajas segamini, et 26.mai jõuab ta oma maa aja järgi sinna, aga siit hakkab startima 25.mail. Siis oli kohe nii sapsu täis, kas jõuabki kõik soovitud asjad ära teha, aga jõudis. Õhtul läksime ka viimasele õhtusöögile meie lähedale asuvasse sadama restorani. Seal sain klõpsida pildi sildade vaatest, mida kutsutakse BMW (jah, nagu automark), ehk siis sildade järjestuses, mida näha on: 1. Brooklyn Bridge, 2. Manhattan Bridge ja 3. Williamsburg Bridge.
Järgmisel päeval pärast tema lahkumist (ehk siis neljapäeval) käisin (nagu ikka) hommikul jooksmas ning seejärel tulin koju, et kogu korter otsast lõpuni ära koristada. Kuna perenaine on väga haige (kõige pealt oli mees haige, siis jäi naine, kellel terveks saamine nii hästi ei lähe), asusin ise asja kallale ja peale 2,5 tundi oligi korter nagu uus :)
Kella viie paiku mõtlesin, et pole siin midagi puhkamist, õues niivõrd ilus ilm, mis ma siin toas ikka passin. Tegin end korda ja otsustasin minna linna peale tuiama. Võtsin rongi ning astusin välja Times Square´il, et natukene melu nautida. Teel sinna peatasid mind kinni kaks mustanahalist „muusikut“, kes mõlemad kohe innukalt pistsid mulle kätte oma CD-d, et ilusale neiule. Mina muidugi viisakalt tänasin ette ja taha, aga siis loomulikult peatati mind kinni ja hakati kohe juttu tegema, et me jah annaks need plaadid sulle ja me oleme see ja see ja too, et kui sa meid ka natukene sponsoreeriksid nii palju kui ise tunned. Ma siis mõtlesin, et pagan, ei saa ju niisama ka ära jalutada, eks ma siis hakkasin ikka pinnima ka, et mis muusikat teevad, kas esinevad ka kuskil, kui kaua on sellega tegelenud jne jne :D Üritasin asjalik olla noh. Eks siis sai kõvasti arutatud ja isegi kätt paluti. Ütlesin, et natukene vara veel, selle peale ütles üks agaram, et me võime ju enne 2 aastat „käia“ :D.....
Lõpuks ütlesin, et mul kahjuks pole väga sularaha, ma maksan igal pool aint kaardiga. Ütlesin, et mul ainult 6 dollarit, jagate kahe peale ära. Sellega oldi nõus :D, lisaks sain plaadile autogrammi ning ka „tulevase mehehakatise“ telefoninumbri, ta pidavat laupäeval Brooklynis ühes klubis esinema, et tulgu ma vaatama ja kui kohta üles ei leia, siis selleks puhuks telefoninumber käe pärast võtta kohe :)

Plaadid kotis (pole veel kuulanud), suundusin kohe istuma trepimademele, mis on üks sealsetest kunstiteostest ning ka pratilise väärtusega – et turistid saaksid seal jalga puhata ning inimmasse ja sähvivaid reklaame jälgida.
Kohale jõudes hakkas juba hämaraks minema, mis tähendab, et reklaamvalgused said „õige“ hoo siss, ning ei jää kellelegi märkamatuks.
Sättisin end mõnusalt trepil istuma, lugesin ühe silmaga nädalalehte ning teise silmaga jälgisin ümbruses toimuvat.
Mõne aja pärast suundusin uudistama, millised poed seal kandis kah on.
Esimesena jäi silma suur Hershey´si kommipood, kus müüdi mitmeid mitmeid erinevaid variante nende toodanguid (nagu meil Kalevi kommipood) ning erinevates suurustes. Sealt suundusin üle tee asuvasse M&M´s-i kommipoodi. Nooo niiii, see alles oli pood.
III- korruseline, kus müüdi tavaari alates pisikestest m&m´s-i kommidest kuni köögitarvikuteni välja. Seal ei säranud silmad mitte ainult lastel ega naistel vaid ka mitmel mehel nägin, kuidas suunurgad olid kõrvuni ja silmad punnis, kui nägid kommitorusid, mis on paigutatud vikerkaarevärvides, sain pildile ainult ühe osa sellest valikust. Ka sellel on näha, kuidas üks härra vaimustunult pilte klõpsib.
Huvitav oli näha, kuidas üks kommifirma on välja mõelnud kõiksugu tooteid, et turiste ahvatleda. Küll on seal komme, mänguasju, ehteid, riideid, saunalinu, köögitarvikuid (muffinikorvid, kuumaalused, toidusegamislabidad), laste joogi- ja sööginõud jaaaaa niiii edasi. Isegi M&M´s-i enda Vabaduse sammas oli tekitatud :).
Tuiasin veel mõnes poes ning avastades, et kell juba 9 läbi, suundusin metroosse.

Kõige selle juures aga ... kujutage ette, et teid ümbritsevad sajad ja sajad inimesed, kuuled pidevat jutuvadinat, emad-isad lastega vaidlemas, kas ja mida veel osta, sõbrannad rõõmsalt itsitades ja plaanides järgmist päeva ning poes kõva häälega kuumimaid hitte kaasa laulmas, armunud ninapidi koos tundmas sumedast õhtust mõnu, juhuslikud möödakäijad noormehed tutvumas juhuslike turistidest neiudega .... nende kõigi keskel metroo poole jalutades tunnen, kuidas olen kogu selle rahvamassi seas täiesti üksi, justkui tumm, kelle sees on nii palju emotsioone ja muljeid, mida tahaks kellegagi jagada ... hoian kõik endale ning ootan, kuni jõuan koju, et saaks vähemalt killukesegi sellest emotsioonist blogi vahendusel edasi.
Sellistel hetkedel tunnen, et ei oskagi vast niivõrd palju rõõmu tunda nähtust ja kogetust kui pole kedagi, kellega seda jagada, sest ütleb ju ka vanasõna „Jagatud mure on pool muret ja jagatud rõõm on topeltrõõm“.

Mida nägin, mida tegin:

Kristi ja Ilja

Mitme päeva töö, mille eest palka ei saanud :D

BMW

Times Square 1

Times Square 2 (sellel trepil pressisin minagi end kellegi "külje alla")

Times Square 3

M&M´s-ist Vabaduse Sammas

Kommid nämmm...

Madruspoisid :)

Category: 0 comments

Kultuurilised elamused tänavalt ja muuseumist

Posted by KristiS

Viimasest postitusest jällegi möödas päris mitu päeva, seekord on olnud puhtalt laiskus.
Aga alustame siis otsast...

Kõigepealt.... Maailmalõpp jäi tulemata :D Ärkasime 22. mail üles ning naersime, et tere tere paradiisist või hoopiski põrgust? Kes kuidas hetkest elu näeb. Meie Nataliaga tõdesime, et oleme ikkagi paradiisis, kunstnikunoormees see eest aga oli eelmine öö käinud kuskil peo peal ja ütles, et kui see on paradiis, siis tahan küll ära surra :)))) Ehk siis tal polnud vist kõige parem olemine.
Laupäval oli päris ilus ilm vahelduseks, hommikul valmistasid naised (meie) meestele maitsva hilishommikusöögi ning peale seda suundusime linna peale kondama. Keithiga on alati äärmiselt põnev linna peal jalutada, sest ta viib väga huvitavatesse kohtadesse, mida isegi ei tea, talle meeldib tohutult uusi kohti avastada ning järele uurida, mida mingi koht endast kujutab. Kõige pealt sattusime täiesti juhuslikult peale tänavaturule (mis meie mõistes meenutas täiesti Keila päevi), kus telgid püsti ja müüdi kaupa toitudest riieteni. Sealt suundusime ühte parki, kus tundus olevat miski karnevali sarnane üritus toimuvat. Klõpsisin seal mõningad pildid. Seejärel „eksisime“ ära tänavale, kus leidsime täiesti uue ja vääääga šefi hotelli, mis oli avatud alles veebruarikuus. Hotell on majade vahele nii ära peidetud ja ilma igasuguste suurte reklaamsiltideta, et niisama naljalt seda ei leiakski. Sellist hotelli pole ma veel näinud (mõtlen sissekäiku ning sisustust), kahjuks tube ei näinud, aga olen kindel, et ka need olid väga omanäolised. Peale seda patseerisime veel siin ja seal ringi ning valgusfoori taga oodates avastasime kauguses ühe kõrghoone mille katusekorrusel seisid inimesed, Keith kohe äksi täis, et ei tea, mis seal võib olla, läheme uurime järele :) Mõeldud-tehtud... Tegemist oli hotelliga ning öeldi, et üleval saab jooke nautida ning all on neil restoran. Keith broneeris kohe laua ning seniks, kuni istekohti ootasime suundusime ülesse klaasi veini nautima. Ülesse jõudes meenus mulle kohe mõni USA film, kus rikkurid peavad oma erapidusid, liftist välja astudes oli keset korrust u 2,5m x 3m bassein ning inimesed selle ümber jookide saatel sagimas ning muljetamas. Vaade ülevalt alla oli vapustav, hakkasime Keithiga kordamööda kohe pilge klõpsima ning selle peale tuli üks väga tore india päritolu neiu küsima, kas soovime äkki, et ta meist pilti teeks (arvas, et oleme turistid), selle peale läksid pikad jutud lahti, kes kust pärit, siis tuli välja, et neiu on Chicagost ja Keith ju kaa sealt ja nii see jutu lõngakera lahti hargnes. Siis juba küsis neiu, kes mina olen, kust tulen, mida teen jne, kuuldes, et otsin tööd, andis kohe oma visiitkaardi ja ütles, et talle oma CV saadaksin, et EHK leidub tema firmas mulle miskit, et küsija suu pihta ju ei lööda. Olin väga rõõmus ja tänasin, et üldse vaevaks võtab (täna siis saatsin oma CV talle, pöidlad pihku). Ta ise töötab endiselt Chicagos aga NY asub nende peakontor ning käivad aegajalt siin asju ajamas, mõne aja pärast lahkusidki oma töökaaslasega järgmisele üritusele.
Meie aga nägime veel ühte kõrghoonet, mille katusel samuti inimesed sagisid, aga juba palju uhkemates outfit´ides, Keith tahtis hirmsasti uurida, et ei tea, kas see ka hotell või mis pidu seal toimub jne.
Pärast õhtusööki enne kojuminekut ütleski Keith, et kuulge käime korra läbi, vaatame, mis kohaga tegu on üldse. Suundusime siis selle hoone poole, uksest sisse minnes ootas meid ees kaks kleenukest moekalt musta riietatud noormeest ning küsisid „What do you want?“. Selle peale hakkas Keith naerma, et selge, kui üldjuhul hotellides ja sellisest tavakõrghoonetes asuvates elumajade fuajeedes küsitakse „Hello, how can we help you? „ siis selle kõnepruugi järgi saab kohe aru, et tegemist on mingi kõrgema klassi erakortermajaga.
Keith siis tutvustas end ning ütles, et olime ühe hotelli katusel ja nägime seda katust ja mõtlesime, kas tegu on hotelliga ja kas üleval saab kokteile juua jne. Noormehed ütlesid selle peale, et ei ei ei :) tegemist on ERAKORTERIGA ning seal on soolaleiva pidu :))) hakkasime laginal naerma, Keith siis küsis, et palju selline korter maksta võib, noormehed selle peale, et ca 30 miljonit dollarit. TÄIESTI KREISIIII..... tänasime info eest ning suundusime itsitades kodu poole. Pärast jagus meil veel pikalt vestlusteemat, kuidas MÕNI ikka elab.

Pühapäeval oli taaskord suhteliselt räbal ilm ning mina plaanisin minna Metropolitani muuseumisse, mis on üks kuulsamaid NY-s ning kus on NIII palju vaadata, et võiksid käia seal nädal aega iga päev.
Täiesti juhuslikult oli sama mõelnud meie kohalik „Picasso“ (kunstnikupoiss Ilja). Mõtlesime, et läheme siis juba koos.
Kuna ilm oli aga niivõrd unine, siis venis see minek ikka päris pikaks, lõpuks 1 ajal saime kargud alla aetud.
Muuseumi ette jõudes leppisime kokku, kuna mõlemad tahavad erinevaid asju vaadata, siis läheme oma teed ja kui kumbi valmis saab, siis helistame.
45 min pärast tuli mulle sõnum, et ta on omadega valmis. Vaatasin silm punnis, et mis mõttes nagu :))) nalja teeb või?! Mina siis saatsin talle, et ma olen ilmselt küll lõpuni siin (muuseum suleti 17.30), et eks kodus kohtume.
Muuseumis võisid näha kõike – maalid, skulptuurid, muumiad, sarkofaagid, muusika instrumendid jne jne jne. 3,5 tundi möödus kui lennates ja mul jäi niiiii palju veel nägemata, aga palju põnevat jõudsin siiski ära näha. Koju jõudes olid mul jalad nii läbi (seismisest) aga vähemalt oli sisukas ja teistmoodi päev. Ilja oli juba kodus ja küsisin, mis moodi ta nii kiiresti valmis sai. Tuli aga välja, et ta ei läinudki ühtegi näitus vaatama, ta läks sinna tegelikult ühe näituse pärast, aga kuna seal oli meeletult pikk järjekord (nägin isegi seda), siis ta ei hakanud ootama ja läks minema ning seejärel oli tuianud ringi Central Park´is ja veel paaris väiksemas temale huvi pakkuvas muuseumis. No igatahes jäi ta väga heast muuseumi ülevaatest ilma.

Õhtul läks kuidagi jutt puzzlede peale ning Natalia näitas, et neil iidamast ajast üks puzzle poolik, sest seda raske kokku panna (foto kassist, kes magab ranna lamamistooli peal aga foto tehtud mustvalgeks), sest kõik on hele- või tumehall. Mõtlesin, et mhhh mis seal ikka, ma proovin natukene, sattusin nii hasarti, et nüüd üritan iga hinna eest seda kokku saada. KUI ükskord õnnestub, siis teen teile ka pildi. Nemad olid juba alustanud ja veerand kokku pannud, mina siis panin ka eile õhtul ja täna kokku kuskil pool, nüüd natukene veel jäänud.

Täna hommikul ärgates (ilm jälle totaalselt pilves ning tuuline ja sompus) tuli välja, et Natalia vaeseke on angiinis. Seega oli terve päeva voodis ja üritas puhata. Mina siis üritasin pisut tema eest olla, toimetasin kodus nagu perenaine.

Ah jaaaaa.... avastasin täna, et minu akude laadija on „sussid püsti visanud“. Pärast muuseumis intsensiivset klõpsimist tulin koju, et akusid laadida ja kõik, ei reageeri. Seega on mul jäänud veel vaid telefon, millega saab häda pärast asja ära aetud kuniks uue laadija ostan.

Nu ja siin siis pildid:

Turg

Päris pikk neiu

Täitsa tavalised tšikid :)

Selle avatud müüri taga asubki hotellihoone

Väravad on jäetud taotluslikult originaalselt roosteseks

(ei tea, kaua need veel niimoodi seisavad :))

Sissekäik hotelli

Enamus hotellimööblist oli valge-helesinise kombinatsioon,

diivanid ja tugitoolid sametist

New Yorgi kõrghoonete vahelt leidsin imearmsa Kreeka restorani :)
Mitte just kõige tavalisem siinses linnapildis

Mõtlete kindlasti, et mis selle puu juures nüüd nii erilisti on,

jah õitseb ja roosade õitega ja sarnaneb kirsipuule, aga eippp

need olid hoopiski roosakirjud lehed, ei ühtegi õit :)

Pilte muuseumist:

Metropolitan Museum of Art

pisike valik minu lemmikutest maalidest ja silmapaistvamatest muusikariistadest

Selle pildi juures lummas, KUI hästi on maalitud siidkleiti,

tundus nii ehtne (kahjuks pilt viltu)

Üks minu lemmikumaid kunstnike Edgar Degas

Sellest kunsnikust ei olnud kunagi kuulnud,

aga see pilt lähedalt oli fantastiline, nagu foto

(J.-L. Gerome)

See pilt on ka vaieldamatult üks mu lemmikuid, seda pilti vaadates

ja sellest mööda käies oli selline tunne, nagu neiu pildil jälgiks sind silmadega.

Kunstnik on suutnud äärmiselt põneva illusiooni luua (M.-D. Villers)

Ja muidugi Paul Gauguine

Ka pilt, mis väga meeldis

Ja loomulikult ka Renoir,

kelle pildid tekitavad alati tunde kui "haldjad udus"

Midagi ka pillide kollektsioonist
Üleval siis keraamiline sini-valge ornamentidega puhkpill

See "vigur" on puidust

Äärmiselt huvitav paabulinnu stiilis keelpill

Ja need "ööbikud" siristasid rongis teel muuseumisse.

Artistid rongides teevad alati tuju nii heaks,

laulavad ühe peatuse ning siis hüppavad maha ning hopsti järgmisesse vagunisse.

Ja väga korralikult riides, korrektne esinemiskostüüm

(pluusid kivikestega ja teksadele viik sisse pressitud :D)

Category: 0 comments

Teistsugune päev

Posted by KristiS

Valleraa lugejad!

Seekord ei olegi mul midagi märkimisväärset kirjutada. Olen paar viimast päeva tegelenud aktiivselt tööotsingutega. Nimelt võtsin ette veel mitmed hotellid, kuhu oma elulookirjelduse saatsin ning samuti veel osad kohad.

Näiteks saatsin oma CV perele, kes otsib oma lapsele abihooldajat, laps on raske füüsilise puudega, on ratastoolis ning rääkida saab läbi aparaadi. Hooldajalt oodakse elementaarset abi ning seltsi. Mõtlesin, et miks mitte, asukoht oli ka väga hea. Läkitasin oma CV ning juba hommikul oli vastus postkastis, et võtaksin päeva jooksul ühendust. Helistasingi ning tuli välja, et soovitakse läbi telefoni teha intervuud, intervjuud viis läbi "lapse" kaksikõde (tuli välja, et polegi enam niivõrd laps vaid 27.a), kellel ka kerge füüsiline puue aga saab rääkida ja on ilmselt aktiivsem. Oh johhaidii... no aru oli raske saada, sest ta ka suht kokutas ja kogeles telefoniotsas, kõnediktsioon ei olnud kõige parem, aga sain hakkama. Vastasin kõikidele küsimustele, kui aga küsiti viimane küsimus, siis võisin arvata juba nende reaktsioonist, et mina vist valituks ei osutu :). Küsimused olid ala sellised, kellena varem töötasin, kas on olnud varasemaid kokkupuuteid füüsilise puudega inimestega, miks tahan seda tööd, kas mul on ametlikult õigus siin elada-töötada, kui hästi oskan inglise keelt ja palju muid. Vastasin siis, et suhteliselt hästi. Selle peale öeldi, et jah telefonis tundub küll, et päris hästi aga kas ka kirjalikult, ehk õel on vaja mingeid kindlaid toiminguid ja asju arvutis teha ja kirjalik peaks ka olema väga hea, ütlesin, et seda peaksid siis juba neamd minu juures ise hindama. Ja viimane küsimus oli siis, kui pikk ma olen :D Vastasin, et 156 cm (ema kuulas ka valjuhääldist kõne pealt) ning reaktsioon oli kohe ohhohoo :D, et päris lühike ju. Ma siis ütlesin, et jah lühike olen küll aga tugev. Siis lubati esmaspäeval tagasi helistada ja otsusest teada anda. Eks jääme ootama.

Samuti vaatasin läbi suurem osa pakutavatest elukohtadest (jagada kellegagi). No summad, mida esialgu kohe saada soovitakse, on ikka väga suured, seega enne tuleb töö saada siis saab hakata elukohta rentima, sest keegi ei taha ka siis anda, kui sul kohe neile ettemaksud anda on, neile on veel tähtis näha, et käid tööl ning on regulaarne sissetulek. Nokk kinni saba lahti...

Leidsin ka paar head korteripakkumist ja üks nt kohe minu kodu lähedal ja ikka väääääga odava hinnaga. Mõtlesin, et mis konks on. Ja aadressist ei saanud aru ka, kas on tegemist naissoost või meessoost isikuga. Mis siis ikka mõelda, tuleb kirjutada ja teada saada. Küsisin, et miks nii odav hind ja mitme inimesega peab korterit jagama jne. Tuligi täna siis juba ka kiri, mis oli ERITI pikk ja põhjalik ja millele kõõrdi vaatasin :D. Tegemist siis 40.a mehega, kes reisib töö tõttu palju ja nüüd tal pikemaks ajaks minek Londonisse ning tal ema, kes elab Washingtonis, ei olnud päri, et korter nii pikalt üksi seisab, et poeg võiks ühe toa ju mõistliku hinnaga välja üürida. AGA et noh ta ise ikka elab ka seal sees, kui tagasi tuleb Londonist jne, ehk siis jagaksin korterit mingisuguse vanapoisiga. Et üür ka sellepärast odavam, et siis nö naiseliku pilgu ja olekuga hoiaksin korterit korras ja kenana aga et ma valesti aru ei saaks, siis ikkagi minu tuba on täiesti privaatne kuid võiks ikkagi hästi läbi saada jne jne. No mingi selline pikk ja keerutav jutt. Ehk siis arvasin õigesti, et mingi kala kuskil sees. Võib olla hää trikk tal endale odavalt naine "osta".
Täna aga ärkasin väga varakult ning uni lännu. Taevas oli küll pilves aga suht ilus ning mõtlesin, et vot võtan kätte ja lähen niisama linna peale patseerima, lähen sinna, kus põhiliselt turistid käivad- 5 Avenüü, kus asuvad kuulsad kirikud, firma poed, Rockefeller Center, muuseumid jne jne. Kui aga välja jõudsin, hakkas lahinal sadama. Mõtlesin siiski, et lähen kõige kiuste, õhk on soe ja mis see vihm mulle ikka teeb.
Saigi käidud mitmed kohad läbi ja olla hetkeks turist.
Eriti nautisin kirikuid, mida külastasin - St Thomas Church ja St Patrick´s Cathedral. Viimases leidis täna ka aset väga ilus kontsert, mida mõnda aega kuulasin. Mõlema puhul on tegemist niivõrd ilusate sisustuselementidega, mida pilt edasi anda ei saa. Kõik detailid on nii paigas, vapustav.
Koju tulles oli ka metroodes vahvaid tegelasi täna näha:
1. Amishid jagasid usuteemalisi lendlehti, parajad vaatamisväärsused ise;
2. Mitmed mehed seisid suurte plakatitega, et 21.05.2011 tuleb maailmalõpp (no ei tea, hetkel istun siin ja kirjutan teile blogi :) );
3. Hästi äge ja andekas noormees oli muusikat tegemas. Mõtlesin teile ka video siia üles panna, saate piiiisutki aimu. Poetasin talle ühe doltsi kah karbikesse :).
Sellised lood siis sellel korral.

Selle maja all paremas nurgas asub...

... baar, kus filmiti Kole Koiotti. Baar on seest imepisikene

ning niisama seal sees uidata ei ole lubatud, kell 11 ajal hommikul küsiti,

kas soovime midagi juua :D, kui ei soovi, siis võite ainult väljast vaadata, vot nii

St Thomas Church

Kirik väljast (ei tea, miks pilt vale pidi on, õigeks ka ei lähe:) )

St Patrick´s Cathedral
Koor laulmas ning altari esine...

Vitraažid St Patrick´sis... neid oli seal palju ja

tõelised kunstiteosed, pani ahhetama

Prometheuse kuju Rockefeller Center-il

Ma polnud varem lippudele väga tähelepanu pööranud,

kuni hakkasin otsima, kas ehk meiegi lipp seal kuskil on...

... ja voila, lõpuks leidsingi ning tabasin momendi

kui vihma käes tuule abiga uhkelt kaadrisse jäi :)

Lippe on seal ligi 200 ja on aastate lõikes erinevad, osad tähistavad ÜRO liikmesriike, osad USA ja selle territooriume ja ka vahel hooajalised ning dekoratiivlipud erilistel päevadel.

Koor kirikus laulmas

Andekas ja põnev noormees (päriselus oli ägedam kui siin)

Category: 0 comments

Kolm on kohtuseadus?!

Posted by KristiS

Hellõuuu

Mul on jälle, mida kirjutada... tore on see, et iga päev taaskord õpid midagi ning saad targemaks, see mis on väärtus omaette. Ehk kui raha ei teeni, siis vähemalt kogenumaks saab :D kah asi ju...
Kui eelmises postituses mainisin, et olen uhke oma sotsiaalkindlustusnumbri üle, siis täna kirun diivaninurgas kössis istudes ja vihmapladinat kuulates.

Jah, nii palju sain ära teha, et istusin üleeile pool ööd üleval ning saatsin hotellidesse resümeesid laiali. Resümeest faili kujuna kasu pole, igal hotellil on veebilehel ekstra nõudmised ja ankeedivormid, mida täitma peab ja see, uskuge mind, võtab tohutult aega.
Järgmisel päeval (ehk eile) oli plaanis minna pererahva soovitusel Department Of Motor Vehicle ehk siis meie mõistes Mootorsõidukite osakond või asutus, midagi meie ARK´i taolist. Seal saad taodelda autojuhilube, mitte-autojuhilube ja õigust õpetada tulevast autojuhti jne jne. Mina läksin sinna taotlema mitte-autojuhilube ehk mis siin tähendab ID-d ehk nagu ID-kaarti, selle soovitas pererahvas teha just juhuks, kui tahan mingit pildiga dokumenti kaasas kanda ning pass ja green card ei ole kohe kindlasti hea variant igapäevaselt kaasas kanda. Mõtlesin, et mis siis ikka, väga hea nõuanne ja käin ära. Õnneks asus see kodust vaid mõne minuti kaugusel (mina jõudsin sinna muidugi alles peale 30 minutit :)))) arvestame ikka „vaheldumisi nina taevas ja nina kaardis kinni“ ajakulu otsa). Oh pagan need tänavate ja maja numbrite süsteemid on ikka nii kreisid siin, maja võib olla sul nina all aga numbrid siltidel näitavad vapsjeee na ljeva, suure visadusega leidsin aga lõpuks koha üles.
Sisse jõudes ootas mind ees paras rahvaste paabel: hindud, mustad, kollased, valged ja muud karavased-sulelised.

Jõudsin infolauani, kust sain posu pabereid, mida läbi lugeda ning mida täita. Surusin end mõne kopsaka musta vahele ning hakkasin aga kribama. Lõpuks omadega valmis, suundusin järgmisesse järjekorda, mis oli neile, kes soovisid pilti teha. Selge siis... seisin järjekorras 45 minutit. Lõpuks hüüti „Neeeext“... Andsin oma taotluse ära ning küsiti sotsiaalkindlustuskaarti... NO TERE... andsin selle asemel kirja, mille sotsametist sain, öeldi, et ei, sellest meile ei piisa, tahame kaarti. Ütlesin siis, et avalduses on küsitud ainult number ja on öeldud, et on ok kui mul see kiri. Punapäine latiiinotädi aga jäi enda juurde kindlaks ning ütles „bring the blue card and we´ll see you again“. Oligi korras. Üle tunni aja aega vasta pükse ning tagasi kodu poole. Siis juba läksin sotskindlustusameti peale väga vihaseks ja mõtlesin, et ei otsin kodust üles paberid, millega koos sain Green Cardi, et nati asja uurida. Leidsin, et ametipaberil oli indeksiks pandud sama, mille esitasin ka sostametile. Näitasin seda Keithile ning küsisin, kas on õige. Siis muidugi vaatasid mõlemad Nataliaga silm punnis, et ei see on jah vale indeks, et ei tea kuidas see siis nüüd nii juhtus. No mis siis ikka, mõtlesin, et homme lähen KOLMANDAT korda sinna ning näitan neile, et ametikirjas on viga tehtud ja see pole minu süü ning kui kiiresti saan kaardi!!!!
Hommikul paningi vaimu valmis ja sõitsin sinna, vastu võttis mind sama mees, kes tookordki. Ütlesin, et käisin paar päeva tagsi siin kui mäletate, ning olin mures oma kaardi pärast, et mind ei aksepteerita kuskil ilma selle kaardita ja tuleb välja, et numbrist siiski ainuüksi ei piisa. Vaatas siis mu paberid uuesti üle ning ütles: „Kuna teile on juba väljastatud kaart, mis on nö teele saadetud, aga teieni pole jõudnud, SIIS peame ootama, kuni see meieni tagasi jõuab, siis me hävitame selle ning väljastame uue ning selle saame siis juba saata uue indeksiga aadressile“. Nagu WHAAATTT.... eksole tore, mis mõtet on ära hävitada täiesti korralik valmis tehtud kaart, täiesti nonsens. Minu esimesed kokkupuuted Ameerika stiilis asjaajamisega, millest palju kuulnud olen aga mitte veel omal nahal kogenud. Ning ütles, et menetlemine võtab aega 30 päeva, ehk siis minu 30 päeva saab täis 28. mail ja siis võin sinna tagasi minna.
Olin nii pissed, et mõtlesin koju tagasi jalutada, mitte rongiga minna. Õnneks oli tol hetkel just väga soe ning päikeseline ja sain mitmeid pilte klõpsida ja pargis istuda, nii kui tuppa jõudsin, hakkas taevast justkui ämbrist vett kallama ja sinna see päike kaduski... Paari tunni pärast kuulsin uksekella ja ust avades vaatas mulle nagu vana rääbis kunstnik Picasso vastu :D (olime eile talle vihmavarju pakkunud, et võib vaja minna, aga talle ei meeldivat vihmavarjud) Hakkasin laginal naerma ja tema kaa. Ütles, et näed jäin täitsa vihma kätte, AGA mulle ikkagi meeldib New Yorgis ja olen endiselt väga õnnelik. Ütlesin, et no tore, kuidas nüüd vihmavarjudesse suhtud kah :D, siis veel lisasin, et jah, seni ongi tore, kui oled turist ja siinse asjaajamisega kokku ei pea puutuma :)))) Sai kõvasti naerdud ja aruletud Ameerika võlude-valude teemal.

Seega minu olukorda vaadates justkui liigun üks samm eadsi, kaks sammu tagasi. Ei, tegelikult ei ole olukord nii hull, tuleb lihtsalt kohaneda ja kannatust, kannatust, kannatust varuda.
Eile õhtul pidin võtma ka kõne pereemale, kes mulle lapsehoidmise tööd pakkus. Mõtlesin kõik sammud hoolikalt läbi ja leidsin, et nende heaks töötamine ei oleks hetkel kõige mõistlikum. Võtsin südame rindu ning helistasin ja põhjendasin ilusti ära, et nende juurde tööle minnes paneksin ennast nii kinni, et jääksingi vaid lapsehoidjaks ja ei saaks uusi tutvusi ega ka võimaluse korral kuhugi mujale tööle minna, kuna nemad otsivad hoidjat pikemaks ajaks ja see ei oleks nende suhtes aus, kui töötan neile aga mingi hetk tahaksin midagi muud teha. Seletasin ka, et kui läheksin mõne ameeriklase juurde tööle, siis saaksin seda lubada, et töötan vaid mõned kuud ja lahkun kui soovin, aga temaga oleks siiski kokkulepe mitmeks aastaks ja mina olen sõnapidaja ning ei tahaks oma sõna murda. Ja samuti seletasin, et saaksin hetkel töötada ainult ühe kuu ning siis lähevad nad Eestisse ja saaksin tööle tagasi alles ehk augusti keskpaiku, et pole mõtet niimoodi jupitada, kui praegu leiaksin kuhugi kindlama kohaga töö. Ta sai minust täiesti aru ja oli väga mõistev, ütles, et kui siiski ümber mõtlen või miskit muudatust tuleb, võin talle ikkagi helistada. Tänasin mõistva suhtumise eest ja jätsime head aega, endal süda rahul, et kõik ausalt ära räägitud ning sõbralikult vestlus lõpetatud. Pooleteist tunni pärast tuli aga e-kiri :D kus kirjutas, et kas asi on ikkagi selles, et mulle lapsehoidja töö justkui ei sobiks (st ei meeldinud) või on asi selles, et ma juulis ei saaks tema juures töötada, et küll nad midagi siis mu jaoks välja mõtleks ning neil veel paar nädalat aega vanale lapsehoidjale äraütlemisega ja kui mul paari nädala jooksul miskit ei muutu, võiksin neile tagasi helistada :))))). Ühesõnaga miski neil ikkagi jäi kripeldama ja tahaksid mind siiski igati tööle saada. Ei ole kirjale veel vastanud ja ei oska ka ausalt öeldes. Seisan valiku ees ja tuleb välja, et hingerahu pole endiselt garanteeritud. Aga nagu ta ütles, on mul ju mõned nädalad aega, mis on boonuseks.

Ahjaaaaaa ja täna koju jalutades tulid turistid minult küsima, kust saaks praami peale, mis viiks Vabaduse samba juurde, sain mängida tähtsat ning näitasin suuna kätte ;)

Tänased fotoklõpsud: