Olen leidnud ühe traadita interneti koha ning kasutan kohe juhust, et postitada oma varem valmis kirjutatud üllitis.
Nagu eelmisest kirjutisest juba teada, kolisin elama Brooklyni Carlton Avenue´le ning samuti tänaseks jõudnud teha kaks tööpäeva (teisipäeval ja reedel).
Kuidas kõik on läinud?
Teisipäeva hommikul kell 8.30 krabasin oma kohvri ja kotid ning veeretasin end kui kaamel alla Lobby´sse, kus üks abivalmis doorman Louis jooksuga mind abistama tõttas. Vaatas õnnetu näoga, et mis, alles saime tuttavaks ja juba lähed ära? Ütlesin, et üldse mitte kaugele ning hakkan ilmselt siin tihedalt külas käima (nimelt pererahva köögiremondiga seoses). Noormees püüdis mulle takso ning upitas kohvri pagassi nii, et vaata tõstab endal selja ära... vaeseke :)
Siis küsis äkki „Is it Victoria´s Secret?“, ma ei saanud mõhkugi aru, mis ta sellega mõtleb, küsisin „Sorry?“, tema viitas minu parfüümile, ma siis suurte silmadega, et jah on küll :))), et on alles noormehel „maitset“, tunneb kohe ära. Ta vastas, et jah väga meeldib nende toodete virsikuline ja värske lõhn... Hahhhaa :) see oli hea positiivne noot päeva alguseks.
Kuidas kõik on läinud?
Teisipäeva hommikul kell 8.30 krabasin oma kohvri ja kotid ning veeretasin end kui kaamel alla Lobby´sse, kus üks abivalmis doorman Louis jooksuga mind abistama tõttas. Vaatas õnnetu näoga, et mis, alles saime tuttavaks ja juba lähed ära? Ütlesin, et üldse mitte kaugele ning hakkan ilmselt siin tihedalt külas käima (nimelt pererahva köögiremondiga seoses). Noormees püüdis mulle takso ning upitas kohvri pagassi nii, et vaata tõstab endal selja ära... vaeseke :)
Siis küsis äkki „Is it Victoria´s Secret?“, ma ei saanud mõhkugi aru, mis ta sellega mõtleb, küsisin „Sorry?“, tema viitas minu parfüümile, ma siis suurte silmadega, et jah on küll :))), et on alles noormehel „maitset“, tunneb kohe ära. Ta vastas, et jah väga meeldib nende toodete virsikuline ja värske lõhn... Hahhhaa :) see oli hea positiivne noot päeva alguseks.
Jõudnud taksoga uude elupaika, lükkasin asjad tuppa ja kohe uuesti välja, et samasse kanti rongiga tagasi tööle sõita.
Korterisse jõudes olin nagu peata kana, ei teadnud, kust otsast alustada, mis on prioriteet ning kuidas oleks praktilisem. Otsustasin, et kõige mõttekam on kõige pealt kõik pesud kokku korjata, mis pesemist vajavad ja alustada sellega, et samal ajal kui pesu peseb, saan tegeleda koristamisega.
Korter asub 17-ndal korrusel, pesuruum aga keldrikorrusel. Seda vahet jooksin oma 7-8 korda kindlasti.
Pool aega kulus ka kodutehnika ja masinate tundmaõppimisele. Ei saanud aru, kuidas pagan see tolmuimeja kokku ja tööle käib. Ma aga ei ole allaandja tüüp, nikerdan nii kaua, kuni hakkama saan.
Kuskil tund läks kindlasti aega, et aru saada, kuidas taeva päralt käib veel tööle nõudepesumasin. Ega mulle ju näidatud mitte ühegi kodutehnika funktsioneerimist, kõik tuli ise nuputudata, kuklas tagudes, et tegemist on ikkagi kalli korteri ja töövahenditega. Katsu sa midagi tuksi keerata. Maksad nii, et silme eest kirju.
Mida kõike tegin, ei jõuagi siin ära kirjutada, kokkuvõtteks vaid nii palju, et olin jalge peal kordagi istumata 9 tundi järjest, jõudsin käigu pealt ära süüa ühe banaani ning pool pudelit vett, aeg läks nii kiirelt, et millelegi muule peale töö valmissaamisele mõelda ei jõudnud.
Kõige lõpuks, kui kõik koristatud, mõtlesin, et võtan aja, et korralikult triiksärgid ära triikida AGA terve see aeg, kui need pesid, kuivatist välja tulid ja diivani peal oma järge ootasid (mitu tundi siis), ei olnud triikimine naljaasi. Triikraud oli ostetu uus aga selline s***käkerdis et jube, ei tulnud sealt õieti auru ega vett ja nii ma siis nühkisin seda triikrauda edasi tagasi, teades, et ega peremees ilmselt tulemusega väga rahule jää aga we´ll see.
Pärast 9 tundi lonkisin rongi peale ja peas mõlkus vaid, kuidas peremees tööga rahule jääb.
Jõudes oma uude koju pistsin midagi hamba alla ja teki alla juba pugesingi. Magama jäämiseks läks tükk aega, sest kandade valu ei lubanud uinuda. Nimelt mul juba noorest peale olnud see probleeb, et kui pean kaua jalgel seisma (kasvõi näiteks paar tundi järjest köögis püstijalu vaaritama), siis hakkavad mõne aja pärast kannanärvid valutama. Rääkimata siis pärast 9 tundi püstiseismist. Aga lohutan end ikka, et küll pulmadeks üle läheb ;)
Kõige lõpuks, kui kõik koristatud, mõtlesin, et võtan aja, et korralikult triiksärgid ära triikida AGA terve see aeg, kui need pesid, kuivatist välja tulid ja diivani peal oma järge ootasid (mitu tundi siis), ei olnud triikimine naljaasi. Triikraud oli ostetu uus aga selline s***käkerdis et jube, ei tulnud sealt õieti auru ega vett ja nii ma siis nühkisin seda triikrauda edasi tagasi, teades, et ega peremees ilmselt tulemusega väga rahule jää aga we´ll see.
Pärast 9 tundi lonkisin rongi peale ja peas mõlkus vaid, kuidas peremees tööga rahule jääb.
Jõudes oma uude koju pistsin midagi hamba alla ja teki alla juba pugesingi. Magama jäämiseks läks tükk aega, sest kandade valu ei lubanud uinuda. Nimelt mul juba noorest peale olnud see probleeb, et kui pean kaua jalgel seisma (kasvõi näiteks paar tundi järjest köögis püstijalu vaaritama), siis hakkavad mõne aja pärast kannanärvid valutama. Rääkimata siis pärast 9 tundi püstiseismist. Aga lohutan end ikka, et küll pulmadeks üle läheb ;)
Järgmisel päeval võtsin aja maha, hommikul uimerdasin, tutvusin ümbruskonnaga ning jõudsin ühte wifi alasse, kus sain kiirelt oma e-kirjad üle vaadata. Ja ohhoo... postkastis oli kiri tööandjalt. Süda puperdades lugesin (lühikokkuvõte): „Koju jõudes ootas mind ees äärmiselt piinlikult puhtad toad, olen selle tööga väga rahul. Kuigi järgmisel korral peaksid pisut rohkem ehk pöörama tähelepanu triiksärkide triikimisele, pisut kortsus, ei ole päris tulemus, mida tahaksin näha ning samuti voodipesu võiks pisut siledam olla. Kohtume reedel“
Jah, nagu ennustanud olin, olid need kitsaskohad, kuid teadsin, millest need tulid ja teadsin, kuidas järgmine kord paremini saan.
Reedel tööle minnes ei olnud õnneks nii põhjalikku koristust läbi vaja viia, kuna olin ju käinud alles kaks päeva tagasi, seekord keskendusin pesu pesemisele ning TRIIKIMISELE :) Ise jäin tulemusega äärmiselt rahule ja arvan, et sel korral pole tal mingit nurinat! See kord sain hakkama 6 tunniga.
Pisut aga nüüd ka oma uuest elukohast.
Teisipäev, kolmapäev olin siis üksida, kuna toanaaber oli ööpäev läbi tööl ja saabus neljapäeva hommikul. Pool aega lobisesime ning õppisime üksteist tundma, samuti sain suhelda ühe tema sõbranna tütrega, kes jagas väga palju kasulikku infot siinse eluolu ja võimaluste kohta. Sain häid veebilehekülgi, kust tööd otsida ning edasisi juhtnööre üleüldiseks toimetulekuks.
Õhtuks oli tal kokku lepitud ühe naisterahvaga kokkusaamine ja kutsus mind kaasa, ehk saan ka tema käest head nõu.
Jalutades tutvustas ta mulle siinset ümbrust ja rääkis juurde lugusid, kus miski kuidas kellega mismoodi jne.
Jõudes noore poolatari juurde, sain taaskord palju kasulikku infot, telefoninumberid ja aadresse ning ideid. Jällegi äärmiselt praktiline käik.
Reedel siis suundusin varakult tööle ja õhtul koju tulles oli korterikaaslasel juba meie jaoks väike plaan mõeldud. Ütles, et kui ma väga väsinud pole, võiksime minna IKEA´sse, kust võiksime mulle osta väikese kummuti, kuhu saaksin oma asju panna vähemalt esialgu. Olin plaaniga päri ja nii me seal ringi kolasime. Polegi enne ei Soomes ega Rootsis seal käinud, seega vaadata oli palju ning sai ka mitmeid häid ideid. Peale kummuti tutvustas Ljuba mulle oma „patukohti“, ehk kus ta alati peale majapidamistarvikute ka patustab :D, nimelt toiduletinurk, kus pistis korvi põhjamaist pohlamoosi ja tema üks lemmikuid pehme suflee kaetud piimašokolaadiga.
Kuna kummutipakike oli päris raske, otsustasime võtta takso (seal on kohe eraldi autoteenindusnurk tehtud, teadmaks, et paljudel inimestel ei ole transpordivõimalust ning see hea rahateenimisvõimalus). Hind kokku lepitud istusime taksosse, kus juhiks oli Marokost päris meesterahvas. Kuulates meie jutuvadinat küsis, kust pärit oleme. Sealt arenes pikk ja lõbus jutuajamine, kes kui kaua siin olnud, kuidas läheb ning lõppes sellega, et meesterahvas andis oma telefoninumbri, et talle helistaksin, et ehk saab aidata tööga, kuna „sinu inglise keel on ju nii hea ja perfect, et ehk saan sulle sõprade kaudu kuhugi restorani tööd sokutada“. Vaatasin ainult silmad punnis ja imestunult, KUI abivalmid inimesi võid sa täiesti juhuslikes kohtades ja aegadel leida. Mine tea, ehk pakub tõesti miskit head :) Hoian numbri alles ja ühel päeval proovin kindlasti.
Tuppa jõudes hakkas korterikaaslane valmistama õhtusööki ning mina siis panin pooleteist tunniga kokku kummuti :) Ja nii siis valmis toidulõhnade ning eesti muusika saatel (Mati Nuude, Ivo Linna jpt) minu päris esimene mööblitükk.
Täna on laupäev ning koretrikaaslane läks varahommikul tööle, tuleb esmaspäeva hommikul, kui omakorda mina tööle lähen. Teisipäeval aga mõlemal päev vaba ning lubas mulle näidata üht agentuuri, kust saan küsida õppimisvõimaluste kohta, millised on tingimused ning kas saaksin riigi kulul või peaksin ise tasuma. Nii, et jälle midagi uut ja ootan põnevusega.
Ah jaa, elukohakandist ka natukene:
3 minuti kaugusel minu kodust on ääretult ilus park, kus käiakse jooksmas, koertega jalutamas, päevitamas, tennist mängimas ja lihtsalt taevasse vaatamas.
Kogu see kant on ümbritsetud tihedalt poodide, restoranide ja muude äridega. Enamjaolt elavad siin mustanahalised. Nende keskel olla ning nende elu kõrvalt vaadata on huvitav aga vahel ka hirmutav. Tegelasi on IGASUGUSEID ja oleks justkui mõnda USA tüüpilise mustanahaliste filmistsenaariumi keskele sattunud.
Metroo lähedal asub kohe Brooklyni üks haiglatest ning selle kõrval Long Island University.
Hetkese seisuga ütlen, et mulle siin kandis väga meeldib!
Nii kui võimalus avaneb, hoian teid ikka oma tegemistega kursis. Üritan endale lähiajal ka netipulga muretseda, siis juba side pidamine kiirem ning lihtsam.
Teisipäev, kolmapäev olin siis üksida, kuna toanaaber oli ööpäev läbi tööl ja saabus neljapäeva hommikul. Pool aega lobisesime ning õppisime üksteist tundma, samuti sain suhelda ühe tema sõbranna tütrega, kes jagas väga palju kasulikku infot siinse eluolu ja võimaluste kohta. Sain häid veebilehekülgi, kust tööd otsida ning edasisi juhtnööre üleüldiseks toimetulekuks.
Õhtuks oli tal kokku lepitud ühe naisterahvaga kokkusaamine ja kutsus mind kaasa, ehk saan ka tema käest head nõu.
Jalutades tutvustas ta mulle siinset ümbrust ja rääkis juurde lugusid, kus miski kuidas kellega mismoodi jne.
Jõudes noore poolatari juurde, sain taaskord palju kasulikku infot, telefoninumberid ja aadresse ning ideid. Jällegi äärmiselt praktiline käik.
Reedel siis suundusin varakult tööle ja õhtul koju tulles oli korterikaaslasel juba meie jaoks väike plaan mõeldud. Ütles, et kui ma väga väsinud pole, võiksime minna IKEA´sse, kust võiksime mulle osta väikese kummuti, kuhu saaksin oma asju panna vähemalt esialgu. Olin plaaniga päri ja nii me seal ringi kolasime. Polegi enne ei Soomes ega Rootsis seal käinud, seega vaadata oli palju ning sai ka mitmeid häid ideid. Peale kummuti tutvustas Ljuba mulle oma „patukohti“, ehk kus ta alati peale majapidamistarvikute ka patustab :D, nimelt toiduletinurk, kus pistis korvi põhjamaist pohlamoosi ja tema üks lemmikuid pehme suflee kaetud piimašokolaadiga.
Kuna kummutipakike oli päris raske, otsustasime võtta takso (seal on kohe eraldi autoteenindusnurk tehtud, teadmaks, et paljudel inimestel ei ole transpordivõimalust ning see hea rahateenimisvõimalus). Hind kokku lepitud istusime taksosse, kus juhiks oli Marokost päris meesterahvas. Kuulates meie jutuvadinat küsis, kust pärit oleme. Sealt arenes pikk ja lõbus jutuajamine, kes kui kaua siin olnud, kuidas läheb ning lõppes sellega, et meesterahvas andis oma telefoninumbri, et talle helistaksin, et ehk saab aidata tööga, kuna „sinu inglise keel on ju nii hea ja perfect, et ehk saan sulle sõprade kaudu kuhugi restorani tööd sokutada“. Vaatasin ainult silmad punnis ja imestunult, KUI abivalmid inimesi võid sa täiesti juhuslikes kohtades ja aegadel leida. Mine tea, ehk pakub tõesti miskit head :) Hoian numbri alles ja ühel päeval proovin kindlasti.
Tuppa jõudes hakkas korterikaaslane valmistama õhtusööki ning mina siis panin pooleteist tunniga kokku kummuti :) Ja nii siis valmis toidulõhnade ning eesti muusika saatel (Mati Nuude, Ivo Linna jpt) minu päris esimene mööblitükk.
Täna on laupäev ning koretrikaaslane läks varahommikul tööle, tuleb esmaspäeva hommikul, kui omakorda mina tööle lähen. Teisipäeval aga mõlemal päev vaba ning lubas mulle näidata üht agentuuri, kust saan küsida õppimisvõimaluste kohta, millised on tingimused ning kas saaksin riigi kulul või peaksin ise tasuma. Nii, et jälle midagi uut ja ootan põnevusega.
Ah jaa, elukohakandist ka natukene:
3 minuti kaugusel minu kodust on ääretult ilus park, kus käiakse jooksmas, koertega jalutamas, päevitamas, tennist mängimas ja lihtsalt taevasse vaatamas.
Kogu see kant on ümbritsetud tihedalt poodide, restoranide ja muude äridega. Enamjaolt elavad siin mustanahalised. Nende keskel olla ning nende elu kõrvalt vaadata on huvitav aga vahel ka hirmutav. Tegelasi on IGASUGUSEID ja oleks justkui mõnda USA tüüpilise mustanahaliste filmistsenaariumi keskele sattunud.
Metroo lähedal asub kohe Brooklyni üks haiglatest ning selle kõrval Long Island University.
Hetkese seisuga ütlen, et mulle siin kandis väga meeldib!
Nii kui võimalus avaneb, hoian teid ikka oma tegemistega kursis. Üritan endale lähiajal ka netipulga muretseda, siis juba side pidamine kiirem ning lihtsam.
Tahaksin tänada kõiki, kes mulle lähiajal positiivset tagasisidet blogi postituste kohta jaganud ja häid soove edastanud. Alati tore lugeda kasvõi paari rida soojade sõnadega ning hea teada, et mind pole päris unustatud ja iga kell tagasi oodatakse :) See annab palju tuge ja aitab siinses kahtlases „eluloomaajjas“ vastu pidada!
Nüüd aga nägemist ning suundun taaskord ümbruskonnaga tutvuma!
Siin minu kummuti, mille nullist kokku panin ja täiesti funktsioneerib, paar jubinat jäi "üle", mis kuidagi nagu ei sobinu :D, aga loodame, et selle pärast kapp kokku ei kuku...
Siin pilt, mille tegin reedel pärast tööpäeva pargis istudes. Päris ilus ja ahvatlev :)P.S Heheee :) teel wifi alasse läbi paduvihma lirtsuvate botastega juhtus selline lugu:
Nimelt oli jõudnud teile just kirjutada lugu noormees Louis´ist, kes mu endises elukohas on doorman. Rongilt tulles (selleks et traadita interneti alasse pääseda, mis asub endise elukoha lähedal) kiirustasin endise elukoha kõrvalt üle tee ja sain räästa alla, kus momendiks vihmavarju pea kohalt ära sain võtta, ning vastu jalutas mulle vormiriides Louis ise. Mina teda esimese raksuga ära ei tundnudki, tema siis suurte silmadega: "Heeeyyyy what... where.. whoow what are you doing here?! How are you?" jne. Vastasin ka üllatunult, et ma tulin just rongilt ja vaja sinna kanti minna (osutasin käega). Ta siis, et aga kuidas siin kandis ja kus ma nüüd peatun jne. Ütlesin, et elan Brooklynis ning sattusin hetkel siia olude sunnil. Ta kohe nii elevil, et kuule, kirjuta mu number üles. Ma siis nagu peata kana näitasin, et näed käed nii kinni ja üleni märg (ühes käes tilkuv vihmavari, õlgade peal sülearvuti kott ja käekott). Selle peale ütles, et ok, kui rongile tagasi mingi aeg lähed, tule korra meie admini lauast läbi ja jäta oma number mulle sinna, kui mind juhuslikult ei ole :) Ega ma ju eitavalt saanud vastata :D
0 comments:
Post a Comment