Olen teid pikaks ajaks unarusse jätnud.
Vaevlesin ligi 2 nädalat jalahäda käes, mis mind ootamatult tabasi.
Nagu ka varasemalt olen kirjutanud, on USA-s käimist kolm-neli korda rohkem kui Eestis. Kuigi olen sporditüdruk ja armastan kõndimist, tundub, et siin on see mulle osutunud parajaks väljakutseks. Mitte et füüsiliselt väsinud oleksin ja nüüd jalutamist vähem naudiksin, vastupidi... näen seda kui suurepärase pingutusteta treenimisvõimalusena. Igal hommikul ärkad üles, kui peab tööle minema, jalutad 15 minutit rongijaama, siis 10 minutit töökohta ning seal järjest 6-7 tundi jalge peal askeldades kordagi istumata ning jälle ca 30 minutit koduni kõndimist.
Vabadel päevadel „ratsutad" niisama erinevates linnajagudes ringi tähele panemata, et juba möödas 4-5 tundi.
Parem jalg aga otsustas selle peale lõpuks streikima hakata. Kuna on ka kuum suvi ja päris tossude-tennistega iga päev käia ei tahaks :), kannan palju lahtiseid kingi-plätusid. Ühel päeval aga tundsin, et kanna alt valutab. Üritasin ignoreerida ja lasin järgmisel päeval sama hooga edasi, selle tulemusena ütles natukese aja pärast ka pahkluu üles, mitu päeva käisin elastik side ümber mähitud kui lombakas lisaks ligi 5 cm läbimõõduga vesivill kanna all (mida pole mul elu sees sellise koha peal olnud). Sõrmed kibelesid, et teeksin katki ja laseks vee välja, ehk paraneb kiiremini. Mitmed laitsid mõtte maha, kartes infektsiooniohtu. Tänu sellele kannatasin kaua, kuid lõpuks näitab jalg paranemismärke ja võin uljalt edasi kepselda. Kartuses aga, et sama jama võib korduda, muretsesin apteegist endale jalanõudesse geeltallad, mis on oma hinda väärt, käin kui pilvede peal (mis aga igasse jalanõusse ei sobi, kuid mis mõnes jalanõus täidab oma eesmärki hästi). Kuigi peab ütlema, et pikkade distantside probleemi nad lõplikult ei lahenda ja siiani ärkan igal hommikul kui piraat, kellel all ühe puujala asemel kaks ning vajab mõnda aega „sissekäimist", et korralikult päeva saaks alustada.
Mis siis veel peale hädaldamise uudiseks?
Käin endiselt tööl ja teisipäeval (ehk eile) oli ka tööpäev uues korteris. Peremees on täitsa tore ja sõbralik „onkel".
Koristades märkasin seinal mitmeid raamitud ajalehe-ajakirjade väljalõikeid, millest järeldasin, et härra on suur vormelifänn ja tundub, et ka ise keegi paras tegelane, mitmes artiklis oli tema nimi ja pilt, aga mina pole temast muidugi kunagi kuulnud, kuna pole just eriline autospordifänn olnud.
7,5 tundi higivalamist ja tööpäev läbi. Ootan nüüd tagasisidet, kuidas tööga ka rahule jäädi :)
Vahepeal olen veel saatnud mõningaid resümeesid välja ja ootan hetkese seisuga tagasisidet. Ah jaaaaaa kõige suurem uudis on see, et sain lõpuks oma sotskindlustuskaardi kätte.... USKUMATU, kas tõesti!? Enne ei uskunud, kui sellele järele läksin. Tõepoolest, olemas see oli. Nüüd kui kunagi väheke „jõukamaks" saan, siis teen ka siin autojuhiload ära.
Mõni õhtu tagasi, kui päris hilja hämaras läbi pargi koju jalutasin (9 paiku), avanes mu ees imeilus vaade, mis pikka aega silme eest ei kao.
Korraga kõndides tundus justkui oleksin silmanurgast näinud helkivat hõbepaberit ühest kohast teise lendamas vms.
Kaks sammu edasi märkasin, et jälle... mis asja, ei saa olla. Tõstes pilgu siis vasakule ning paremale märkasin, et need on helendavad jaanimardikad, mis lendavad. Jusver kui imekaunis see oli. Seda ei saagi kirjeldada, peab ise nägema ja kogema. Ma ei ole mitte kunagi oma elus veel midagi sellist näinud. Justkui langevate tähtede efekt oli kogu pargi muru kohal. Tekkis tunne, nagu oleksin miski Hollywoodi filmistseeni keskel ja see pole päris. Aeglustasin sammu ja nautisin nendepoolset vaatemängu.
Lähen kindlasti mõni õhtu veel nende etteastet nautima. Kui seda oleks vaid võimalik pildile jäädvustada, kuid nii moodsat kaamerat mul pole.
Seega pisikesi imesid siin maal ikka aegajalt juhtub, tuleb vaid märgata ja osata nautida.
Pistan seekordsesse postitusse ka mõned pildinopped, mida vahepeal märganud-klõpsinud olen.