Olen unustanud kirjutada loo sellest, kuidas avastasin, et isegi New York ei ole väike. Eestis olles vaadates sarja "Seks ja Linn" imestasin muiates alati, kui PALJUDE meestega Carry, Samantha, Charlotte ja Miranda pidevalt deitimas käisid, samal ajal mõeldes, et noh jah, seal on ju see võimalik, tõenäosus, et mõne oma eksiga kokku põrkad on ju suht väike, kui ta just samas kandis ei ela, et Eestis ei ole see pea üldse võimalik, sest meie maa on niivõrd väike ja kõik tunnevad kõiki :)
AGA, siit siis lugu:
Kui mäletate, kirjutasin kord ühes postituses, kui käisime mina, Keith, Natalia ning kunstnikupoiss "Picasso" ühes uues hotellis katusel klaasi veini nautimas ning pärast seda suundusime hotelli all olevasse restorani sööma. Selleks, et restorani jõuda, tuli kaks korda erinevate liftidega erinevatele tasanditele sõita ning saatjaks oli meil üks noorhärra, kes mulle miski pärast hästi meelde jäi, sain pea kohe aru, et tegemist on vene rahvusest mehega ja ta oli selline ... omamoodi naljakas, üritas olla oma arust väga šarmikas aga pisut üle pakkuv ja omapärase välimusega (mis oli taotluslik).
Mitu nädalat hiljem neljapäevasel päeval, kui rongiga kaks tundi Brighton Beachilt peale ajalehe ostmist koju sõitsin, peatus rong kolm peatust pärast Brightoni ühes jaamas, kus taaskord ligi 15 minutit ootasime ning sisse astus sama mees. Vaatasin kohe, et kuidagi tuttava näoga on tegemist ja ilmselt kui rong oleks liikunud tavapärase graafiku alusel, poleks mul olnud aega tolle inimese äratundmisesse niivõrd süveneda, kuid aega oli küll ja veel ning üritasin pilti kokku panna, kust ma toda meest tean. Ja siis tuligi meelde.... Ja mõtteainet jätkus mul veel pooleks õhtuks, kui naljakad on ikka inimeste ristumisteed. Kohtan inimest, kes töötab kesklinnas, ise elan all-linnas, suvalisel päeval sõidan teise linnaossa Brooklynisse ja rongile tuleb keegi, keda olen juba näinud.
See pole kõik. Järgmisel päeval nägin näiteks rongis istumas mustanahalist naist ühe mehega lõbusalt juttu vadistamas. Mingi hetk vaatasin nende poole ja enam silmi ära ei saanud :) Üritasin teha nii, et aeg ajalt nö suvalisel hetkel vaatan ja siis pööran pilgu ära, siis jälle vaatan jne. Naine hakkas juba mind kahtlaselt vaatama, et mis ma vahin. Mina aga ei vaadanud tegelikult üldse teda, vaid tema prille (mitte päikese- vaid tavaprillid), mis olid TÄPSELT samasugused, mis minul. Midasid aga on väga vähe ja mille kohta alati kõik küsivad, kus selliseid müüakse ja pole varem taolisi näinud jne. Ja voila, ühel ameeriklannal on täpi pealt samasugused sinised Vogue´i prillid.

Hehheee, mõtlete kindlasti: "okei, oookeiii Kristi, small talk small talk´iks", räägi nüüd, kuidas tööintervjuu läks.
Vastan sellele nii:
Homme, kella 11 paiku käärin käised üles ning hakkan tööle :)
Jep jeppp, sain võimaluse, ning kasutan selle täiega ära. Hommikul vara sõidan oma kodinatega uude elukohta, panen asjad tuppa ning sõidan rongiga tagasi tööle.
Nüüd aga pisut pikemalt, sest tean, et enamus teist ei lepi nii lühikese variandiga ja ootavad ikka vürtsikamaid detaile.
Miski pärast jäi mulle e-kirja vahendusel mulje, et tegemist on perega, kellel on kodu nii Brooklynis kui ka siin Manhattanil ja et peres on lapsed jne jne. Nu valmistasin siis end ette, et mind võtavad vastu mees, naine ja näen ka ehk lapsed ära.
Pärast 7minutilist kõnnakut olin kohal ja vajutasin uksekella. Uksele ilmus ligi 40-ndates pikkkk härrasmees (pruunid silmad, mustad juuksed väheke kongus nina). Esimene mulje oli, et vist on tegemist juudi päritoluga mehega. Korter oli kompaktne, modernne ja väga uus. Kohe näidati üle kõik ruumid (kaks vannituba, mehe magamistuba, laste magamistuba ning elutuba kööginurgaga). Jutu käigus selgus, et mees on naisest lahku läinud, kes elab Brooklynis, ning ise äsja sinna kolinud ja vahel mõnel nädalavahetusel käivad külas kolm poega. Seletas ära tööülesanded, milleks on üldiste ruumide korrashoid, pesu pesemine, triikimine, tööpindade koristamine ning õhtusöögi ettevalmistamine. Mis mulle meeldis oli see, et alles sisse kolitud, kõik on uus ja veel mitte nö omal kohal ja paika loksunud, ehk siis anti vabadus ise organiseerida ja oma käe järgi ära panna.
Lõpuks maha istudes vestlesime ja küsisime vastamisi küsimusi. Minu lugu kuuldes oli ta kergelt üllatunud ja seda meeldivalt. Küsisin, mitu kandidaati peale minu veel on, selle peale vastas: "peale sinu oli kaks kandidaati, kes käisid enne sind, aga nemad ei lähe arvesse, sa oled juba tööle võetud!! (väga kindla tooniga)", kergitasin kulmu ja muigasin ning tänasin. Ütles, et üks oli mingi imelik, kes ei osanud peaaegu üldse inglise keelt (araablane vms), teine tuli koos oma sõbrannaga (nende lugu ei mäletagi enam hästi) a´la koos vaatama tööd üle jne. Et sinuga saab lausa inglise keeles suhelda ja oskad teisigi keeli (avastades, et tean ka vene keelt hakkas kohe selles keeles rääkima :) ei teagi nüüd täpselt, kust ta siis pärit on) ja oled tehnilise taibuga ning tean, et te eestlased olete töökad ning kvaliteedile mitte kvantiteedile orienteeritud. Seda oli tore kuulda ning leppisimegi kokku, et kuna ma homme kolin, siis võin alustada kuskil 11 ajal kui sobib. Miks siis ei sobi :)
Kui hakkasin ära minema, siis ütles, et maja on päris uus (valminud 2006-2007) ning vahepeal ehitus kui seiskus ja mingid rahalised jamad olid, seisis tühjana ja nüüd viimasel aastal kolivad sinna järjest uued ja uued pered sisse, et kui keegi peaks temalt küsima midagi majahoidjate kohta, siis kindlasti kostab minu kohta paar head sõna, et ehk saan ka kellegi teise heaks töötada. Meeldiv kuulda.
See oli siis lühike ülevaade, kõiki detaile ei hakka kah kirjeldama. Põhiline ju see, et esimene tööots olemas :) Tänud pöidlahoidjatele ja hoian teid oma käekäiguga ikka kursis!