Olen leidnud üürikese võimaluse, et "paar rida" postitada (teades ennast, ei suuda ma miskipärast kunagi piiruda vaid paari reaga :D, mölapidamatus, mis tuleb võib olla aga sellest, et ega mul väga siin kellegagi suhelda ju ei ole, eriti oma keeles ja nendega, kes mind tunnevad ning tahaks ikka aegajalt ju edastada "pilti" mida näen, kuulen, tajun ja tunnen).

Laupäeval ja pühapäeval oli mul vaba, mil üritasin teha midagi kasulikku.
Laupäev wifi kanti jõudes postitasin blogi, lobisesin pisut perega ning ootasin, mil vihm üle jääks, et kiirelt koju sibada. Ja oligi üle poole päevast läbi. Kodukandis tegin veel mõningad tiirud ja voodi pugesingi.

Pühapäeval varakult ärgates otsustasin oma kohvri tühjaks teha ning oma uue kummuti "sisse õnnistada". Olen olnud tubli ja kõik kaasavõetud asjad mahtusid isegi ära.
Teise poole päevast otsustasin minna ostlema. Jajah, noh ega midagi väga ei teeni, aga ise lähen shoppama :D tean küll, mida mõtlete. Aga tegelikult on nii, et mul oli ammu vaja mõningaid hädavajalikke asju, osad otsustasin siis pühapäeval ära osta. Nimelt Eestist tulles mõtlesin, et võtan kaasa kõik vajalikumad riidehilbud ja jalanõud aga minimaalselt. Koju jätsin muidugi enamus suveasju, mille peale ei osanud siis mõelda, sest lennukisse istumise ajal oli siin ju jahedam. Nüüd aga on siin olnud ikka väga kuumi päevi ja mina siis käin nagu Eesti karupüks ringi, toss jalas, kaks paari pükse, mis on kolmveerandid, higi voolab igast kandist.. whuuuuhhh (pööritavad silmad).
Otsutasin siis, et vajan vähemalt elementaarset kleiti või seelikut ja kindlasti KINGIIIII. Olen juba paar paari kaasa võetud kingi nii ära käia, et olen kui lombakas.
Ameerika tänavatel kilomeetreid käies, kui sa pole rikkur ja pidevalt taksot endale lubada ei saa, tundub, et tegu on justkui vana muinasjutuga "Habemenugadel tantsiv kuningatütar", kus kingad kuluvad silmpilkselt. Eelnevalt oli mu uus toakaaslane Ljuba näidanud paar kohta, kus saab norm hinnaga kingi ning riideid, mida võid ajutiselt kasutada, ja pole kahju peale paari korda ära visata. Hetkel ei rõhunud ma kvaliteedile vaid kiirele hädavajadusele.
Koju tulles oli kotis siis: 1 seelik, 2 kleiti, 2 boolerojakki kleitide peale ja 0 kinga. Jep, kingi oli siin IGA nurga peal ja IGAS variandis ning värvis. Aga kas minu numbrit oli??? EIIIII.... Kõige väiksem nubmer, mille leidsin, oli 6, mis on meie mõistes siis 38, numbrit 4,5 ei näinud ma MITTE ÜHESKI POES. Mõnes kohas läksin isegi tõesti lasteosakonda juba, aga no päris piiksuvaid ja krõpsudega ning neoonroosasid vast ei tahaks :D.
Tegi ikka hinge täis küll. Mõtlesin, et mis mõttes?! Kas tõesti ei ole siin läheduses siis ühtegi naist, kellel oleks jalanumber 36. Seega käin oma päevi näinud sandaalidega või tossudega nii kaua edasi, kuni jõuan mõnda kvaliteetsemasse poodi.

Shoppamisest rääkides, siis ikka pea iga kord imestan uuesti ja uuesti siinse tarbimisühiskonna üle.
Astud "väiksemasse"  riidepoodi sisse, ja ei saa aru, kust otsast alustada, mis riiulivahed juba vaadanud oled ja mis vaatamata.
Samuti lähed näiteks kõige tavalisemasse toidupoodi ja vaatad riiulivahesid suu lahti. Ma ei ole just päris maalt ja hobusega ning üksjagu ka mujal riikides käinud, aga no siin on see kõik niivõrd imelik ja võõras, et siiamaani punnitan silmi.
Riiulid on kui rahvusraamatukogus ning kõik on pungil ala konservipurke või toidukarpe täis, kohati nagu vaataks Andy Warhol´i näitust.
Pärast viiendat riiulivahet tunnen, kuidas pea käib ringi ja süda paha, tekib tunne, nagu oleks laeval, mis kergelt kõigub ja tekitab merehaigust. See kõik on ka seetõttu, kuna enamus kaubad ning pakendid on minule tundmatud, siis kujutage ette, lähete oma tuttavasse poodi, te teate, kust vahest millise pildiga toodet tahate, teil on ajus piiratud vajalik info, lähete viiendasse vahesse ja võtate selle maisihelveste paki või kohupiima topsi ja korras. Mina käin siin ringi aga nagu lammas, vahin KÕIKI kaupu, et aru saada, mis on miski ning mu aju peab lühikese aja jookusl läbi töötama kogu selle uue info nii pildis kui tekstis ja see on äärmiselt väsitav.
Ning vahel kassajärjekorras seistes vaatan suu ammuli (mõttes, mitte reaalselt :D), mida üks keskmine minu kandi ameeriklane letile paneb. Nt 2 karpi Donuts´e (karbis ligi 15 tükki üleni tuhksuhkurdatud rõngakest), 6 karpi külmutatud toitu (erinevad valmistoidud), 3 maxi pakki krõpsu, suur Coca või Sprite vms. See vaid üks pisikene näide, järgmine minu sabas tuleb taolise kolmekordse laariga. Kohutav! Mina siis lähen oma paari tomati, kurgi ja avokaadoga :D (ok, nii ontlik ma nüüd ka pole, vahel on mõni magus kah korvi pistetud aga enamjaolt on minu ja nende ostukorvi sisu drastiliselt erinev).

Nii palju siis hetkel. Pilte seekord ei postita, kuna unustasin juhtme koju ja ei saa arvutisse alla laadida. Teine kord.

Olge seal pool tublid. Minul seisab ees operatsioon "Kingad".