OIII kus mul on seekord palju uudiseid :) Ja kõige parem see, et uudised on finally head. Üks suur ja õige samm on tehtud.
Alustan otsast:

Kõige pealt mida üldse vahepeal teinud ning näinud olen.
Kui tööd pole siis ega ma niisama toas ka passi. Kolan ikka iga päev kuskil ringi ja üritan leida põnevaid kohti, millest teada saada ja mida imetleda.
Jooksmas käies (millega pole ma nüüd mõningatel põhjustel juba nädalake tegelenud) jääb mul alati tee peale üks huvitav "rajatis", mida alati mõtlesin, mis see küll on. Võtsin siis üks päev digika kaasa ja mõtlesin uurima minna. Tegemist on väga huvitava rajatisega nii oma disainilt kui tähtsuselt, see on Irish Hunger Memorial, mis on püstitatud Iirlaste auks, kes kannatasid ajavahemikult 1845-1852 suurt nälga, mille tagajärjel suri 1,5 miljonit iirlast. Samuti on see püstitatud ka selleks, et igapäevaselt inimestele meelde tuletada, et näljaprobleem ei ole maailmast kuhugi kadunud ka tänasel päeval.
Rajatis koosneb siis Iirimaalt pärit paekivi plaatidest ning selle peale on toodud Iirimaa mulda ja istutatud sealt pärit taimed, mis on peaaegu kõik samad, mis Eestiski, seega äratundmisrõõmu jätkus. Eriti lõid silmad särama tulipunaste metsmaasikate ja karikakrate peale :).

Samuti on paekivist seintele pandud valgustatud klaasribad, millede taga on lauseid-loosungeid nälja kohta. Need olid kõik tõesed ja päris kurvad, mis panid vägagi mõtlema (all näete pilte). 

Võtsin üks päev ette ka Brooklyn Bridge´i külastamise, mõtlesin, et olen USAs mitmeid kordi käinud ja nüüd siin isegi elanud üle kuu aja ning endiselt pole sinna jõudnud. Ilusal  ilmal võtsin jalutuskäigu ette ja kõndisin nautides sillaraja läbi. USA-s on mõnus see, et ükskõik, kuhu sa ei lähe, mis plaani ette võtad ja arvad, et lähed külastama ja pildistama ühte kohta ning siht silme ees ei tea sa kunagi, kes või mis sulle veel kaamera ette jääb ning mida põnevat näha võid.
Olles Brooklyni silla otsas, haaras mu tähelepanu teisel pool teed istuv tänavakunstnik, mängimas mõnus muusika ümbritsetud väikese rahvaringiga, lõi just parajasti uut kunstiteost, mis oli VAPUSTAV. Kasutas vaid aerosool värve ning erinevate mõõtmetega paatleid. Enne sillale suundumist pidin kunstiteose valmimise ära ootama, sest silmad ei liikunud paigalt. Kui pilt valmis, ütlesin, et tema teosed ja töötehnika on lihtsalt amazing. Küsisin, kas teeb seda vaid tänaval, või on tal anda mõnda nimekaarti või kontakti. Mees muigas muhedalt ja ütles, et need on tema kaks viimast päeva NY-s ning suundub siis Californiasse edasi. Soovisin talle palju palju edu ning läksin suure vaimustusega hinges sillale. Aksendi järgi tundus, et tegemist oli austraallasega. Oleks ma turist olnud, oleksin raudselt pildi ostnud, aga elades ise kohvrite otsas ja teadmata, kuhu edasi liigud ning kuhu satud, ei pidanud mõistlikuks nii kaunist kunstiteost kuidagi pooljuhuslikult siia sinna tarida.
Jalutuskäik sillal oli äärmiselt rahvarohke ning kohati suur tõuklemine, püüdes aegajalt kummarduda, et mitte oma kukalt kellegi kaamera ette mitte "visata", samas vaadata, et iga natukese aja tagant juhusliku ratta alla ei jääks ja samas sammu kiirendada, et tüütud "Ice cold water" müüjad sind enda "haardesse" ei saaks tõmmata.
Sillal kogesin järgmist kunstilist elamust, mida aga pildile jäädvustada ei õnnestunud. Nimelt vaimustusin täiesti lihtsa kunsti peale. Latiinodest mees ja naine müüsid sillal külastajatele mangot puukepikese otsas, mis oli puhastatud väga peenelt ja mis oli lahti lõigatud nagu lill, millel siis viljakivi oli lillesüdamikuks. Üritan kunagi järele proovida :)

Kuid ega lõbu või päeva nautimine ei käi ilma raske südameta. Ringi jalutades nautisin küll kõike, mida silm haarata suutis, kuid hing samal ajal raske kui 25 kg tüütu reisikohver. Peas vasardas pidevalt mõte, kuhu lähen alates teisipäevast elama, mida teen edasi, kas jätan siiski New Yorgi ja lahkun Chicagosse, kus ootab mind ees üks suurepärane sõbranna või riskin ja võtan mõneks päevaks motelli või hosteli, et veel ponnistada.
Eelmisel päeval olin saatnud veel mitmeid kirju kuulutustele, milled arvutist leidnud olin. Koju tulles arvutisse minnes avastasin, et mulle on kirjutatud ja kutsutakse korterit vaatama. Asukoht täitsa OK ning hind parem kui lootsin. Hinges juba suur lootus, et no nii, see PEAB õige koht olema. Ning see ei olnud ainuke kiri, mille sain. Samal ajal kutsuti mind ka ühe pere poolt esmaspäevaks tööintervjuule (ehk siis 07.06 kell 17.00). Ega muud ei oskagi öelda, et olin juba päris õnnelik.

Ühel pärastlõunal sõitsingi siis rongiga kanti, kus veel käinud ei olnud - Upper West Side, ehk siis Manhattani üleval linnajaos, kus on ka selline koht nagu Harlem (filmidest kindlasti tuttav). On Upper West Side ja on Upper East Side. Lääs on turvalisem ning meeldivam koht kui ida kant, seal on juba Harlemi ohtlikum piirkond. Mina siis läksin turvalisemasse kanti. Metroost  väljudes pidin üürikorterini jalutama vaid 5 minutit, juba see tekitas hea tunde, et ohhh super, ei midagi keerulist. Kui Brooklyni kandi Brighton Beachi puhul tundub, et oled sattunud Venemaa pinnale, siis Upper West Side´is tundsin, et olen jõudnud Mehhikosse :).
Korterhoonesse sisenedes hakkas hing sees pisut värisema küll, maja oli vääääga vana, puidust treppidega ning kahtlane. Üles jõudes võttis mind tore naisterahvas vastu ja kutsus edasi. Korterisse jõudes mõtlesin, ou my goooshh, kas see on korter või oli see lihtsalt üks vaheuks, kuhu kutsuti sisse justkui teise ruumi, kust saab omakorda edasi korterisse. Tegemist oli siis ääääärmiselt kõrgete lagedega korteriga, millel oli pikkkk kitsas koridor, kus paremat kätt jäid mitmed uksed (ehk siis erinevad toad), otse minnes jõudsin ühe nö minu tulevase toani, seal veel kuskil paremale jäi kööginurk (mida tundus küll, et keeeegi küpsetamiseks-kokkamiseks ei kasuta), vannituba ja wc. Kõik tundus äärmiselt kõle ja mahajäetud olevat, nagu ei elaks seal hingelistki, meenutas mahajäetud haiglat. Minu tuba tundus vägagi korralik olevat, sees oli nii konditsioneer kui ka internet, kapp, laud. Puudus aga... voodi. Selle oleksin pidanud ise muretsema. Pisut lobisedes, kes kuskilt pärit, selgus, et korteri omanik (kes üürib välja lisaks mulle veel kolme tuba 20-ndates olevatele tüdrukutele) on pärit Siberist, ise elab hetkel Brooklynis ning on Eestis kuulnud ja mitte lihtsalt kuulnud vaid küsis minult: "Ah Eestist ja jah, tean tean.... kas te Ljule Villmast teate?" Ei saanud kohe esialgu arugi, keda mõtleb, ütlesin et eeeem eiii vist ei tea. Siis hakkasin oma peas mõtlema uuesti, keda ta võis mõelda ja kargaski pähe, et ta rääkis kirjanik Luule Viilmaast, kelle paadunud fänn ta on ning kõik teosed läbi lugenud. Maailm on ikka tõesti väike.
Naine arvast, et otsutan kohe ära ja kolin homne päev sisse. Tahtsin aga vähemalt päeva-kaks mõtlemisaega, luiskasin väheke, et mul veel paar korterit, mida vaadata, tegelikult aga mõtlesin, et enne peaksin ka tööintervjuul ära käima, et teada saada, kas ikka töö saan ja kas saan selle korteri lubada rohkemaks, kui üheks kuuks (nimelt mul hetkel vaid ühe kuu üür ehk olemas, edaspidi oleks ju krõška) ning kas üldse jään NY peatuma jne jne. Lubasin võimalikult kiiresti teada anda. Läksin koju suhteliselt rahuliku südamega. Mõtlesin, et kant igatahes parem kui kuskil Brooklynis "Venemaal" ja lisaks veel kolm noort minuealist neidu kaa.

Jõudes lõpuks koju, avades arvutit nägin, et sõbranna Chicagost on kirjutanud, et tema ühe sõbranna ema sõbranna elab siin kandis ja otsib endale juhuslikult korterikaaslast, et võtaksin temaga ühendust. Ma ei suutnud esiti oma silmi uskudagi. KUIDAS on see võimalik. Kirjutasin tollele neiule kohe Facebooki, kes olen ja kuidas saaksin tolle naisega ühendust. Üsna pea saingi telefoni numbri ja juba sõrmed värisedes (erutusest mitte kartusest) valisin kõne. Teisel pool toru vastas meeldiv äärmiselt sõbralik hääl. Seletasin ära oma olukorra ning küsisin, kas tegemist on õige infoga ning millal võiksime kokku saada. Selle peale tuli aga esimene takistus... nimelt töötab ta kõik nädalavahetused alates laupäeva hommikust kuni järgmise neljapäevani, seega saaks mulle kohta näidata alles neljapäeval. Mul läksid selle peale silmad kinni ja hõõrusin närviliselt otsaesist, et see mind küll kohe kuidagi ei päästa. Ma pean juba paari päevaga otustama, kas liigun edasi teise kanti või võtan Harlemi korteri. Kuigi lubasin, et hoiame ühendust ja eks annan oma võimalustest teada.
Järgmisel päeval (laupäeval) õhtusel ajal lobisesin emaga arvutis ja arutasime võimalusi. Pea paks otsas justkui vatti täis topitud kurtsin, kuidas tahaks ikka hirmsasti eesti naise korteri ära näha ja kui ideaalne oleks elada koos oma rahvusest inimesega ja kahekesi korterit jagada PLUSSS asukoht on küll nö ametlikult Brooklyni linnajaos aga väga väga lähedal minu praegusele kodule, ainult 4 rongipeatust (Harlemisse nt oli vist 23 peatust). Selle peale ütles ema: "Tead, võta kätte ja helista talle kohe ning küsi, kas tõesti ei ole võimalik kuidagi varem korterit näha, et sul lihtsalt  olukord ei luba kauem oodata ja pead otsused tegema, et kui on mõistlik ja õige inimene, küll siis midagi välja mõtleb". Mõtlesin, et ega küsija suu pihta ei lööda ja teen ära.
NIII, helistasin ja rääkisin uuesti oma olukorrast. Mida ütles naisterahvas (pange tähele, milline usaldusaste ja milline suur süda ilma inimest nägemata-tundmata):
"Kristikene, teeme nii, sa tuled kas täna õhtul juba või homme hommikul siia, kus töötan, kirjeldan ära, kuidas tulla, annan sulle oma võtmed, kirjeldan ära, kuidas minu koju minna, võtad ühest sahtlist tagavara võtmed, kui on liiga hilja, jää kasvõi juba sinna ööseks, kui soovid, järgmisel päeval tood mulle minu võtmed tagasi AGA palun palun vaata enne koht üle, võib olla ei meeldigi, enne pead üle vaatama, kas meeldib". Kas te arvate, et ma jäin telefoni otsa mökutama ja tühja loba edasi ajama?! EIIII, võtsin jalad selga ja panin padavai rongi peale, tegin kõik nii, nagu ta ütles ja kohal olingi. Kell oli selle aja peale juba õhtul 7 läbi. Sain võtmed, võtsin rongi tagasi, leidsin õige maja üles, väljast maja vaadates vajus suu lahti, kui ILUS ja korralik see oli, korterisse jõudes enam suu kinni ei läinudki. Ideaalne pisikene armas puhas korralik korter, mõtlesin, et miks ta üldse pabistas, kas see mulle meeldib või ei. Tagavara võtmed käes, sõitsin praegusesse elupaika, istusin pererahvaga maha, rääkisin oma suurest õnnest ja vedamisest ning lõime selle peale veiniklaasid kokku ja nautisime hetke. Sellest ajast peale olen seesmiselt säranud kui vast ehitud jõulupuu. Kui nüüd sinna "jõulupuu" tippu saaks veel asetada sümboolse tähe, milleks oleks ülekantud tähenduses töökoht, siis ... jääks üle vaid elada ja elu nautida :)
Hästi lühidalt ka minu uuest korterikaaslasest. Me ei ole pikalt jõudnud üksteist teineteisele tutvustada, kuid tean esialgu vaid nii palju, et tegemist on kuskil 50-ndates äärmiselt sooja südame ja humoorika naisterahvaga, kes on blondipäine ja sinisilmne nagu üks korralik eestlane ikka. Küll varsti temast rohkem teada saan ning jagan rohkem infot. Esmaspäeval siis asungi asju pakkima, et teisipäeva hommikul juba uude kohta end sisse seada.
Arvan, et siin mängis ka väga suurt rolli teie, mu armsate sõprade pöidlate hoidmine. Nüüd veel viimased ponnistused, et ka esmaspäeval tööintervjuu hästi läheks ja saaksin hakata end kasulikuna tundma.
Viskaks selle peale kohe ühe tireli :)

P.S Igaks juhuks annan märku, et blogisse võib mõnda aega väheke pikem vahe sisse tulla, sest pole väga kindel kas ja kuidas seal korteris internetiga lood on, kuid osades parkides on ka wifi võimalused, seega kursis hoian teid ikka!