Olen teid pikaks ajaks unarusse jätnud.
Vaevlesin ligi 2 nädalat jalahäda käes, mis mind ootamatult tabasi.
Nagu ka varasemalt olen kirjutanud, on USA-s käimist kolm-neli korda rohkem kui Eestis. Kuigi olen sporditüdruk ja armastan kõndimist, tundub, et siin on see mulle osutunud parajaks väljakutseks. Mitte et füüsiliselt väsinud oleksin ja nüüd jalutamist vähem naudiksin, vastupidi... näen seda kui suurepärase pingutusteta treenimisvõimalusena. Igal hommikul ärkad üles, kui peab tööle minema, jalutad 15 minutit rongijaama, siis 10 minutit töökohta ning seal järjest 6-7 tundi jalge peal askeldades kordagi istumata ning jälle ca 30 minutit koduni kõndimist.
Vabadel päevadel „ratsutad" niisama erinevates linnajagudes ringi tähele panemata, et juba möödas 4-5 tundi.
Parem jalg aga otsustas selle peale lõpuks streikima hakata. Kuna on ka kuum suvi ja päris tossude-tennistega iga päev käia ei tahaks :), kannan palju lahtiseid kingi-plätusid. Ühel päeval aga tundsin, et kanna alt valutab. Üritasin ignoreerida ja lasin järgmisel päeval sama hooga edasi, selle tulemusena ütles natukese aja pärast ka pahkluu üles, mitu päeva käisin elastik side ümber mähitud kui lombakas lisaks ligi 5 cm läbimõõduga vesivill kanna all (mida pole mul elu sees sellise koha peal olnud). Sõrmed kibelesid, et teeksin katki ja laseks vee välja, ehk paraneb kiiremini. Mitmed laitsid mõtte maha, kartes infektsiooniohtu. Tänu sellele kannatasin kaua, kuid lõpuks näitab jalg paranemismärke ja võin uljalt edasi kepselda. Kartuses aga, et sama jama võib korduda, muretsesin apteegist endale jalanõudesse geeltallad, mis on oma hinda väärt, käin kui pilvede peal (mis aga igasse jalanõusse ei sobi, kuid mis mõnes jalanõus täidab oma eesmärki hästi). Kuigi peab ütlema, et pikkade distantside probleemi nad lõplikult ei lahenda ja siiani ärkan igal hommikul kui piraat, kellel all ühe puujala asemel kaks ning vajab mõnda aega „sissekäimist", et korralikult päeva saaks alustada.
Mis siis veel peale hädaldamise uudiseks?
Käin endiselt tööl ja teisipäeval (ehk eile) oli ka tööpäev uues korteris. Peremees on täitsa tore ja sõbralik „onkel".
Koristades märkasin seinal mitmeid raamitud ajalehe-ajakirjade väljalõikeid, millest järeldasin, et härra on suur vormelifänn ja tundub, et ka ise keegi paras tegelane, mitmes artiklis oli tema nimi ja pilt, aga mina pole temast muidugi kunagi kuulnud, kuna pole just eriline autospordifänn olnud.
7,5 tundi higivalamist ja tööpäev läbi. Ootan nüüd tagasisidet, kuidas tööga ka rahule jäädi :)
Vahepeal olen veel saatnud mõningaid resümeesid välja ja ootan hetkese seisuga tagasisidet. Ah jaaaaaa kõige suurem uudis on see, et sain lõpuks oma sotskindlustuskaardi kätte.... USKUMATU, kas tõesti!? Enne ei uskunud, kui sellele järele läksin. Tõepoolest, olemas see oli. Nüüd kui kunagi väheke „jõukamaks" saan, siis teen ka siin autojuhiload ära.
Mõni õhtu tagasi, kui päris hilja hämaras läbi pargi koju jalutasin (9 paiku), avanes mu ees imeilus vaade, mis pikka aega silme eest ei kao.
Korraga kõndides tundus justkui oleksin silmanurgast näinud helkivat hõbepaberit ühest kohast teise lendamas vms.
Kaks sammu edasi märkasin, et jälle... mis asja, ei saa olla. Tõstes pilgu siis vasakule ning paremale märkasin, et need on helendavad jaanimardikad, mis lendavad. Jusver kui imekaunis see oli. Seda ei saagi kirjeldada, peab ise nägema ja kogema. Ma ei ole mitte kunagi oma elus veel midagi sellist näinud. Justkui langevate tähtede efekt oli kogu pargi muru kohal. Tekkis tunne, nagu oleksin miski Hollywoodi filmistseeni keskel ja see pole päris. Aeglustasin sammu ja nautisin nendepoolset vaatemängu.
Lähen kindlasti mõni õhtu veel nende etteastet nautima. Kui seda oleks vaid võimalik pildile jäädvustada, kuid nii moodsat kaamerat mul pole.
Seega pisikesi imesid siin maal ikka aegajalt juhtub, tuleb vaid märgata ja osata nautida.
Pistan seekordsesse postitusse ka mõned pildinopped, mida vahepeal märganud-klõpsinud olen.
Aeg jälle kajastada, milliseid radu olen käinud, keda kohanud, mida kuulnud, kus käinud.
Kohale jõudes suunati mind informatiivsele loengule, kuhu oli kogunenud ligi 25 inimest, kõik erinevast rahvusest, rassist, soost ja vanusest. Jagati infomapid ning räägiti, milline on tööturu olukord täna ning millised on võimalused töö leidmiseks.
Kohe alguses mainiti ära, et hetkel kahjuks koolitusvõimalusi ei ole, kuna valitsus kärpis nend eelarvet, mistõttu raha napib, kuid loodavad lisaraha saada hiljemalt juuli lõpus-augusti alguses, siis ehk saab uuesti koolitusvõimalusi uurida. Seniks aga vormistatid loengu ajal kõik kohalviibijad WorkForce1 liikmeteks, said pangakaardi taolise kaardi, millega on sul õigus seal kohapeal käia kasutamas kontoritehnikat, kui on vaja teha koopiaid või printida või arvutit kasutada resümee koostamiseks.
Iga päev võid käia ka nende kodulehel vaatamas, kas on tulnud uusi tööpakkumisi ning julgesti kandideerida.
Info käes ja veel ühe töökanali võrra rikkamana suundusin koju.
Korterikaaslane saatiski mind tegelikult sinna just koolitusvõimaluste pärast, kuuldes aga, et rahalised võimalused puuduvad, ei olnudki justki palju abi. Aga siiski sain teatud määral kasulikku infot ning oma lisavõimalustest on alati väga hea teada.
Okei, mõeldes, et kui vaja siis vaja ja muidugi, ega kahjuks tule, pigem ikka kasuks. AGA selleks, et juhilube siin teha, tuli kohe meelde, et nooohhh muidugi, mul selleks ju endiselt sotsiaalkindlustuskaarti vaja. Hakkasingi siis jälle arvutama, et otooot, kus see siis jälle on ja millal käisin uut taotlemas. Avastasingi, et sama päeva õhtuks (kui meelde tuli) on täpselt kaks nädalat jälle täis saanud. Helistasin koheselt Nataliale, ning küsisin, ega minu kaarti pole tulnud. Nemad vastasid, et kahjuks mitte. SELGE, otsustasin seega jalad selga võtta ning järgmisel hommikul KOHESELT taaskord asutusse minna ja uurida MIS PAGANAMA PROBLEEM ON. Kannatus hakkas juba tõesti katkema.
Kuna tuttaval oli ka kesklinna asjaajamist, läksime rõõmsalt koos. Kohale jõudes taaskord jutule saades, ütlesin, et mul on tõsine probleem, naisterahvas ütles „Ookkouu“ :D. Seletasin talle oma olukorra ära, näitasin mitmeid kirju, mida nende poolt saanud olen ja nüüd palun seletagu, milles on problemi :). Vaatas ja klõbistas arvutis, küsis täpsustavaid küsimusi. Küsisin, kas ei võiks nii, et see kaart tuleks siia ja ma tulen sellele sinna järele, siis vähemalt kindel koht ja asi ants. EI, tuleb välja, et kaardid tulevad hoopis teisest osariigist ning kui postiljon need tagasi postimajja toob, siis saadetakse otse sinna tagasi. No teate....
Nu ja siis küsib mu käest: „Kas Teie nimi on antud aadressi postkastil kirjas?“, vastasin, et ei. Tema siis, et vot, selles põhjus ongi, mailman ei näe teie nime ning arvab, et tegelikult te ei ela seal ja seega saadab tagasi. Et palun pange kasvõi ajutiselt paariks nädalaks oma nimi postkastile, ning kui kaart tuleb, võite eemaldada. NO TÄIESTI JABUR. Ütlesin veel, et see ei saa põhjus olla, kuna mul on juba vahepeal oma kodumaalt tulnud kirju ning kohalegi jõudnud. Aga muidugi, mis temal öelda, ta sai aru ja ütles, et äärmiselt tobe, ning proovigu ma palun see variant ära, et peaks toimima.
Hoonest väljudes helistasin kohe Nataliale ning seletasin olukorra ära. Ta oli ka parajas hämmingus ning ütles, et kohe läheb alla ja laseb mu nime kirja panna. Vot nii. Ja nüüd siis OOTAME jälle paar nädalakest :D.... Isn´t it fun huuh?
Kui see käes, saan minna juhilube tegema. Kuigi liiklus on siin minu arust totaalselt kreisi, ei pidanud eksam üldse raske olema. Loodame.
Mõttes teeme ka koos sporti, kord käime mõtetes kepikõndi tegemas ning sagedasti ujumas :)))), samal ajal hääd õhtusööki sisse mopsides. Eks näis, kas millalgi ka reaalselt ujuma või muud sporti tegema jõuame :D
Meil on hea meeskonnatöö, üks teeb nt salatit, teine toimetab kalaga, järgmisel korral, kelle mõni hea idee tuleb, alustab jälle köögitoimkonnas.
Ohohhoooo ja teate, mida eile sõime..... mmhhhmmmmm. Mitu päeva üritasime teha mannavahtu, aga siis kas tuli midagi vahele või olime muudest roogadest kurguni täis, eile õhtul aga otsustasime lõpuks mannavahu plaani lõpule viia. Ja OIIII OOIIII kui hea see tuli. Tõdesime, et see on tuhat korda tervislikum ja maitsvam, kui siinsetel poelettidel olevad kreemivahused ja glasuuritud saiakesed, pirukad, šokolaadid ja mis iganes muud. Peale õhtusööki vaatasime koos arvutist ligi 1,5 tundi Kreisiraadio parimaid palju ja naersime endile mõlemad 50-midagi lisakortsu juurde ja uinusime nurrudes :).
Üks päev kui käisin Brighton Beachil vene poes, nägin nende seina peal olevaid rahatähti,
Olen leidnud üürikese võimaluse, et "paar rida" postitada (teades ennast, ei suuda ma miskipärast kunagi piiruda vaid paari reaga :D, mölapidamatus, mis tuleb võib olla aga sellest, et ega mul väga siin kellegagi suhelda ju ei ole, eriti oma keeles ja nendega, kes mind tunnevad ning tahaks ikka aegajalt ju edastada "pilti" mida näen, kuulen, tajun ja tunnen).
Laupäeval ja pühapäeval oli mul vaba, mil üritasin teha midagi kasulikku.
Laupäev wifi kanti jõudes postitasin blogi, lobisesin pisut perega ning ootasin, mil vihm üle jääks, et kiirelt koju sibada. Ja oligi üle poole päevast läbi. Kodukandis tegin veel mõningad tiirud ja voodi pugesingi.
Pühapäeval varakult ärgates otsustasin oma kohvri tühjaks teha ning oma uue kummuti "sisse õnnistada". Olen olnud tubli ja kõik kaasavõetud asjad mahtusid isegi ära.
Teise poole päevast otsustasin minna ostlema. Jajah, noh ega midagi väga ei teeni, aga ise lähen shoppama :D tean küll, mida mõtlete. Aga tegelikult on nii, et mul oli ammu vaja mõningaid hädavajalikke asju, osad otsustasin siis pühapäeval ära osta. Nimelt Eestist tulles mõtlesin, et võtan kaasa kõik vajalikumad riidehilbud ja jalanõud aga minimaalselt. Koju jätsin muidugi enamus suveasju, mille peale ei osanud siis mõelda, sest lennukisse istumise ajal oli siin ju jahedam. Nüüd aga on siin olnud ikka väga kuumi päevi ja mina siis käin nagu Eesti karupüks ringi, toss jalas, kaks paari pükse, mis on kolmveerandid, higi voolab igast kandist.. whuuuuhhh (pööritavad silmad).
Otsutasin siis, et vajan vähemalt elementaarset kleiti või seelikut ja kindlasti KINGIIIII. Olen juba paar paari kaasa võetud kingi nii ära käia, et olen kui lombakas.
Ameerika tänavatel kilomeetreid käies, kui sa pole rikkur ja pidevalt taksot endale lubada ei saa, tundub, et tegu on justkui vana muinasjutuga "Habemenugadel tantsiv kuningatütar", kus kingad kuluvad silmpilkselt. Eelnevalt oli mu uus toakaaslane Ljuba näidanud paar kohta, kus saab norm hinnaga kingi ning riideid, mida võid ajutiselt kasutada, ja pole kahju peale paari korda ära visata. Hetkel ei rõhunud ma kvaliteedile vaid kiirele hädavajadusele.
Koju tulles oli kotis siis: 1 seelik, 2 kleiti, 2 boolerojakki kleitide peale ja 0 kinga. Jep, kingi oli siin IGA nurga peal ja IGAS variandis ning värvis. Aga kas minu numbrit oli??? EIIIII.... Kõige väiksem nubmer, mille leidsin, oli 6, mis on meie mõistes siis 38, numbrit 4,5 ei näinud ma MITTE ÜHESKI POES. Mõnes kohas läksin isegi tõesti lasteosakonda juba, aga no päris piiksuvaid ja krõpsudega ning neoonroosasid vast ei tahaks :D.
Tegi ikka hinge täis küll. Mõtlesin, et mis mõttes?! Kas tõesti ei ole siin läheduses siis ühtegi naist, kellel oleks jalanumber 36. Seega käin oma päevi näinud sandaalidega või tossudega nii kaua edasi, kuni jõuan mõnda kvaliteetsemasse poodi.
Shoppamisest rääkides, siis ikka pea iga kord imestan uuesti ja uuesti siinse tarbimisühiskonna üle.
Astud "väiksemasse" riidepoodi sisse, ja ei saa aru, kust otsast alustada, mis riiulivahed juba vaadanud oled ja mis vaatamata.
Samuti lähed näiteks kõige tavalisemasse toidupoodi ja vaatad riiulivahesid suu lahti. Ma ei ole just päris maalt ja hobusega ning üksjagu ka mujal riikides käinud, aga no siin on see kõik niivõrd imelik ja võõras, et siiamaani punnitan silmi.
Riiulid on kui rahvusraamatukogus ning kõik on pungil ala konservipurke või toidukarpe täis, kohati nagu vaataks Andy Warhol´i näitust.
Pärast viiendat riiulivahet tunnen, kuidas pea käib ringi ja süda paha, tekib tunne, nagu oleks laeval, mis kergelt kõigub ja tekitab merehaigust. See kõik on ka seetõttu, kuna enamus kaubad ning pakendid on minule tundmatud, siis kujutage ette, lähete oma tuttavasse poodi, te teate, kust vahest millise pildiga toodet tahate, teil on ajus piiratud vajalik info, lähete viiendasse vahesse ja võtate selle maisihelveste paki või kohupiima topsi ja korras. Mina käin siin ringi aga nagu lammas, vahin KÕIKI kaupu, et aru saada, mis on miski ning mu aju peab lühikese aja jookusl läbi töötama kogu selle uue info nii pildis kui tekstis ja see on äärmiselt väsitav.
Ning vahel kassajärjekorras seistes vaatan suu ammuli (mõttes, mitte reaalselt :D), mida üks keskmine minu kandi ameeriklane letile paneb. Nt 2 karpi Donuts´e (karbis ligi 15 tükki üleni tuhksuhkurdatud rõngakest), 6 karpi külmutatud toitu (erinevad valmistoidud), 3 maxi pakki krõpsu, suur Coca või Sprite vms. See vaid üks pisikene näide, järgmine minu sabas tuleb taolise kolmekordse laariga. Kohutav! Mina siis lähen oma paari tomati, kurgi ja avokaadoga :D (ok, nii ontlik ma nüüd ka pole, vahel on mõni magus kah korvi pistetud aga enamjaolt on minu ja nende ostukorvi sisu drastiliselt erinev).
Nii palju siis hetkel. Pilte seekord ei postita, kuna unustasin juhtme koju ja ei saa arvutisse alla laadida. Teine kord.
Olge seal pool tublid. Minul seisab ees operatsioon "Kingad".
Olen leidnud ühe traadita interneti koha ning kasutan kohe juhust, et postitada oma varem valmis kirjutatud üllitis.
Kuidas kõik on läinud?
Teisipäeva hommikul kell 8.30 krabasin oma kohvri ja kotid ning veeretasin end kui kaamel alla Lobby´sse, kus üks abivalmis doorman Louis jooksuga mind abistama tõttas. Vaatas õnnetu näoga, et mis, alles saime tuttavaks ja juba lähed ära? Ütlesin, et üldse mitte kaugele ning hakkan ilmselt siin tihedalt külas käima (nimelt pererahva köögiremondiga seoses). Noormees püüdis mulle takso ning upitas kohvri pagassi nii, et vaata tõstab endal selja ära... vaeseke :)
Siis küsis äkki „Is it Victoria´s Secret?“, ma ei saanud mõhkugi aru, mis ta sellega mõtleb, küsisin „Sorry?“, tema viitas minu parfüümile, ma siis suurte silmadega, et jah on küll :))), et on alles noormehel „maitset“, tunneb kohe ära. Ta vastas, et jah väga meeldib nende toodete virsikuline ja värske lõhn... Hahhhaa :) see oli hea positiivne noot päeva alguseks.
Jõudnud taksoga uude elupaika, lükkasin asjad tuppa ja kohe uuesti välja, et samasse kanti rongiga tagasi tööle sõita.
Korterisse jõudes olin nagu peata kana, ei teadnud, kust otsast alustada, mis on prioriteet ning kuidas oleks praktilisem. Otsustasin, et kõige mõttekam on kõige pealt kõik pesud kokku korjata, mis pesemist vajavad ja alustada sellega, et samal ajal kui pesu peseb, saan tegeleda koristamisega.
Korter asub 17-ndal korrusel, pesuruum aga keldrikorrusel. Seda vahet jooksin oma 7-8 korda kindlasti.
Pool aega kulus ka kodutehnika ja masinate tundmaõppimisele. Ei saanud aru, kuidas pagan see tolmuimeja kokku ja tööle käib. Ma aga ei ole allaandja tüüp, nikerdan nii kaua, kuni hakkama saan.
Kuskil tund läks kindlasti aega, et aru saada, kuidas taeva päralt käib veel tööle nõudepesumasin. Ega mulle ju näidatud mitte ühegi kodutehnika funktsioneerimist, kõik tuli ise nuputudata, kuklas tagudes, et tegemist on ikkagi kalli korteri ja töövahenditega. Katsu sa midagi tuksi keerata. Maksad nii, et silme eest kirju.
Kõige lõpuks, kui kõik koristatud, mõtlesin, et võtan aja, et korralikult triiksärgid ära triikida AGA terve see aeg, kui need pesid, kuivatist välja tulid ja diivani peal oma järge ootasid (mitu tundi siis), ei olnud triikimine naljaasi. Triikraud oli ostetu uus aga selline s***käkerdis et jube, ei tulnud sealt õieti auru ega vett ja nii ma siis nühkisin seda triikrauda edasi tagasi, teades, et ega peremees ilmselt tulemusega väga rahule jää aga we´ll see.
Pärast 9 tundi lonkisin rongi peale ja peas mõlkus vaid, kuidas peremees tööga rahule jääb.
Jõudes oma uude koju pistsin midagi hamba alla ja teki alla juba pugesingi. Magama jäämiseks läks tükk aega, sest kandade valu ei lubanud uinuda. Nimelt mul juba noorest peale olnud see probleeb, et kui pean kaua jalgel seisma (kasvõi näiteks paar tundi järjest köögis püstijalu vaaritama), siis hakkavad mõne aja pärast kannanärvid valutama. Rääkimata siis pärast 9 tundi püstiseismist. Aga lohutan end ikka, et küll pulmadeks üle läheb ;)
Järgmisel päeval võtsin aja maha, hommikul uimerdasin, tutvusin ümbruskonnaga ning jõudsin ühte wifi alasse, kus sain kiirelt oma e-kirjad üle vaadata. Ja ohhoo... postkastis oli kiri tööandjalt. Süda puperdades lugesin (lühikokkuvõte): „Koju jõudes ootas mind ees äärmiselt piinlikult puhtad toad, olen selle tööga väga rahul. Kuigi järgmisel korral peaksid pisut rohkem ehk pöörama tähelepanu triiksärkide triikimisele, pisut kortsus, ei ole päris tulemus, mida tahaksin näha ning samuti voodipesu võiks pisut siledam olla. Kohtume reedel“
Jah, nagu ennustanud olin, olid need kitsaskohad, kuid teadsin, millest need tulid ja teadsin, kuidas järgmine kord paremini saan.
Reedel tööle minnes ei olnud õnneks nii põhjalikku koristust läbi vaja viia, kuna olin ju käinud alles kaks päeva tagasi, seekord keskendusin pesu pesemisele ning TRIIKIMISELE :) Ise jäin tulemusega äärmiselt rahule ja arvan, et sel korral pole tal mingit nurinat! See kord sain hakkama 6 tunniga.
Teisipäev, kolmapäev olin siis üksida, kuna toanaaber oli ööpäev läbi tööl ja saabus neljapäeva hommikul. Pool aega lobisesime ning õppisime üksteist tundma, samuti sain suhelda ühe tema sõbranna tütrega, kes jagas väga palju kasulikku infot siinse eluolu ja võimaluste kohta. Sain häid veebilehekülgi, kust tööd otsida ning edasisi juhtnööre üleüldiseks toimetulekuks.
Õhtuks oli tal kokku lepitud ühe naisterahvaga kokkusaamine ja kutsus mind kaasa, ehk saan ka tema käest head nõu.
Jalutades tutvustas ta mulle siinset ümbrust ja rääkis juurde lugusid, kus miski kuidas kellega mismoodi jne.
Jõudes noore poolatari juurde, sain taaskord palju kasulikku infot, telefoninumberid ja aadresse ning ideid. Jällegi äärmiselt praktiline käik.
Reedel siis suundusin varakult tööle ja õhtul koju tulles oli korterikaaslasel juba meie jaoks väike plaan mõeldud. Ütles, et kui ma väga väsinud pole, võiksime minna IKEA´sse, kust võiksime mulle osta väikese kummuti, kuhu saaksin oma asju panna vähemalt esialgu. Olin plaaniga päri ja nii me seal ringi kolasime. Polegi enne ei Soomes ega Rootsis seal käinud, seega vaadata oli palju ning sai ka mitmeid häid ideid. Peale kummuti tutvustas Ljuba mulle oma „patukohti“, ehk kus ta alati peale majapidamistarvikute ka patustab :D, nimelt toiduletinurk, kus pistis korvi põhjamaist pohlamoosi ja tema üks lemmikuid pehme suflee kaetud piimašokolaadiga.
Kuna kummutipakike oli päris raske, otsustasime võtta takso (seal on kohe eraldi autoteenindusnurk tehtud, teadmaks, et paljudel inimestel ei ole transpordivõimalust ning see hea rahateenimisvõimalus). Hind kokku lepitud istusime taksosse, kus juhiks oli Marokost päris meesterahvas. Kuulates meie jutuvadinat küsis, kust pärit oleme. Sealt arenes pikk ja lõbus jutuajamine, kes kui kaua siin olnud, kuidas läheb ning lõppes sellega, et meesterahvas andis oma telefoninumbri, et talle helistaksin, et ehk saab aidata tööga, kuna „sinu inglise keel on ju nii hea ja perfect, et ehk saan sulle sõprade kaudu kuhugi restorani tööd sokutada“. Vaatasin ainult silmad punnis ja imestunult, KUI abivalmid inimesi võid sa täiesti juhuslikes kohtades ja aegadel leida. Mine tea, ehk pakub tõesti miskit head :) Hoian numbri alles ja ühel päeval proovin kindlasti.
Tuppa jõudes hakkas korterikaaslane valmistama õhtusööki ning mina siis panin pooleteist tunniga kokku kummuti :) Ja nii siis valmis toidulõhnade ning eesti muusika saatel (Mati Nuude, Ivo Linna jpt) minu päris esimene mööblitükk.
Täna on laupäev ning koretrikaaslane läks varahommikul tööle, tuleb esmaspäeva hommikul, kui omakorda mina tööle lähen. Teisipäeval aga mõlemal päev vaba ning lubas mulle näidata üht agentuuri, kust saan küsida õppimisvõimaluste kohta, millised on tingimused ning kas saaksin riigi kulul või peaksin ise tasuma. Nii, et jälle midagi uut ja ootan põnevusega.
Ah jaa, elukohakandist ka natukene:
3 minuti kaugusel minu kodust on ääretult ilus park, kus käiakse jooksmas, koertega jalutamas, päevitamas, tennist mängimas ja lihtsalt taevasse vaatamas.
Kogu see kant on ümbritsetud tihedalt poodide, restoranide ja muude äridega. Enamjaolt elavad siin mustanahalised. Nende keskel olla ning nende elu kõrvalt vaadata on huvitav aga vahel ka hirmutav. Tegelasi on IGASUGUSEID ja oleks justkui mõnda USA tüüpilise mustanahaliste filmistsenaariumi keskele sattunud.
Metroo lähedal asub kohe Brooklyni üks haiglatest ning selle kõrval Long Island University.
Hetkese seisuga ütlen, et mulle siin kandis väga meeldib!
Nii kui võimalus avaneb, hoian teid ikka oma tegemistega kursis. Üritan endale lähiajal ka netipulga muretseda, siis juba side pidamine kiirem ning lihtsam.
Siin minu kummuti, mille nullist kokku panin ja täiesti funktsioneerib, paar jubinat jäi "üle", mis kuidagi nagu ei sobinu :D, aga loodame, et selle pärast kapp kokku ei kuku...
Siin pilt, mille tegin reedel pärast tööpäeva pargis istudes. Päris ilus ja ahvatlev :)P.S Heheee :) teel wifi alasse läbi paduvihma lirtsuvate botastega juhtus selline lugu:
Nimelt oli jõudnud teile just kirjutada lugu noormees Louis´ist, kes mu endises elukohas on doorman. Rongilt tulles (selleks et traadita interneti alasse pääseda, mis asub endise elukoha lähedal) kiirustasin endise elukoha kõrvalt üle tee ja sain räästa alla, kus momendiks vihmavarju pea kohalt ära sain võtta, ning vastu jalutas mulle vormiriides Louis ise. Mina teda esimese raksuga ära ei tundnudki, tema siis suurte silmadega: "Heeeyyyy what... where.. whoow what are you doing here?! How are you?" jne. Vastasin ka üllatunult, et ma tulin just rongilt ja vaja sinna kanti minna (osutasin käega). Ta siis, et aga kuidas siin kandis ja kus ma nüüd peatun jne. Ütlesin, et elan Brooklynis ning sattusin hetkel siia olude sunnil. Ta kohe nii elevil, et kuule, kirjuta mu number üles. Ma siis nagu peata kana näitasin, et näed käed nii kinni ja üleni märg (ühes käes tilkuv vihmavari, õlgade peal sülearvuti kott ja käekott). Selle peale ütles, et ok, kui rongile tagasi mingi aeg lähed, tule korra meie admini lauast läbi ja jäta oma number mulle sinna, kui mind juhuslikult ei ole :) Ega ma ju eitavalt saanud vastata :D
Olen unustanud kirjutada loo sellest, kuidas avastasin, et isegi New York ei ole väike. Eestis olles vaadates sarja "Seks ja Linn" imestasin muiates alati, kui PALJUDE meestega Carry, Samantha, Charlotte ja Miranda pidevalt deitimas käisid, samal ajal mõeldes, et noh jah, seal on ju see võimalik, tõenäosus, et mõne oma eksiga kokku põrkad on ju suht väike, kui ta just samas kandis ei ela, et Eestis ei ole see pea üldse võimalik, sest meie maa on niivõrd väike ja kõik tunnevad kõiki :)
AGA, siit siis lugu:
Kui mäletate, kirjutasin kord ühes postituses, kui käisime mina, Keith, Natalia ning kunstnikupoiss "Picasso" ühes uues hotellis katusel klaasi veini nautimas ning pärast seda suundusime hotelli all olevasse restorani sööma. Selleks, et restorani jõuda, tuli kaks korda erinevate liftidega erinevatele tasanditele sõita ning saatjaks oli meil üks noorhärra, kes mulle miski pärast hästi meelde jäi, sain pea kohe aru, et tegemist on vene rahvusest mehega ja ta oli selline ... omamoodi naljakas, üritas olla oma arust väga šarmikas aga pisut üle pakkuv ja omapärase välimusega (mis oli taotluslik).
Mitu nädalat hiljem neljapäevasel päeval, kui rongiga kaks tundi Brighton Beachilt peale ajalehe ostmist koju sõitsin, peatus rong kolm peatust pärast Brightoni ühes jaamas, kus taaskord ligi 15 minutit ootasime ning sisse astus sama mees. Vaatasin kohe, et kuidagi tuttava näoga on tegemist ja ilmselt kui rong oleks liikunud tavapärase graafiku alusel, poleks mul olnud aega tolle inimese äratundmisesse niivõrd süveneda, kuid aega oli küll ja veel ning üritasin pilti kokku panna, kust ma toda meest tean. Ja siis tuligi meelde.... Ja mõtteainet jätkus mul veel pooleks õhtuks, kui naljakad on ikka inimeste ristumisteed. Kohtan inimest, kes töötab kesklinnas, ise elan all-linnas, suvalisel päeval sõidan teise linnaossa Brooklynisse ja rongile tuleb keegi, keda olen juba näinud.
See pole kõik. Järgmisel päeval nägin näiteks rongis istumas mustanahalist naist ühe mehega lõbusalt juttu vadistamas. Mingi hetk vaatasin nende poole ja enam silmi ära ei saanud :) Üritasin teha nii, et aeg ajalt nö suvalisel hetkel vaatan ja siis pööran pilgu ära, siis jälle vaatan jne. Naine hakkas juba mind kahtlaselt vaatama, et mis ma vahin. Mina aga ei vaadanud tegelikult üldse teda, vaid tema prille (mitte päikese- vaid tavaprillid), mis olid TÄPSELT samasugused, mis minul. Midasid aga on väga vähe ja mille kohta alati kõik küsivad, kus selliseid müüakse ja pole varem taolisi näinud jne. Ja voila, ühel ameeriklannal on täpi pealt samasugused sinised Vogue´i prillid.
Hehheee, mõtlete kindlasti: "okei, oookeiii Kristi, small talk small talk´iks", räägi nüüd, kuidas tööintervjuu läks.
Vastan sellele nii:
Homme, kella 11 paiku käärin käised üles ning hakkan tööle :)
Jep jeppp, sain võimaluse, ning kasutan selle täiega ära. Hommikul vara sõidan oma kodinatega uude elukohta, panen asjad tuppa ning sõidan rongiga tagasi tööle.
Nüüd aga pisut pikemalt, sest tean, et enamus teist ei lepi nii lühikese variandiga ja ootavad ikka vürtsikamaid detaile.
Miski pärast jäi mulle e-kirja vahendusel mulje, et tegemist on perega, kellel on kodu nii Brooklynis kui ka siin Manhattanil ja et peres on lapsed jne jne. Nu valmistasin siis end ette, et mind võtavad vastu mees, naine ja näen ka ehk lapsed ära.
Pärast 7minutilist kõnnakut olin kohal ja vajutasin uksekella. Uksele ilmus ligi 40-ndates pikkkk härrasmees (pruunid silmad, mustad juuksed väheke kongus nina). Esimene mulje oli, et vist on tegemist juudi päritoluga mehega. Korter oli kompaktne, modernne ja väga uus. Kohe näidati üle kõik ruumid (kaks vannituba, mehe magamistuba, laste magamistuba ning elutuba kööginurgaga). Jutu käigus selgus, et mees on naisest lahku läinud, kes elab Brooklynis, ning ise äsja sinna kolinud ja vahel mõnel nädalavahetusel käivad külas kolm poega. Seletas ära tööülesanded, milleks on üldiste ruumide korrashoid, pesu pesemine, triikimine, tööpindade koristamine ning õhtusöögi ettevalmistamine. Mis mulle meeldis oli see, et alles sisse kolitud, kõik on uus ja veel mitte nö omal kohal ja paika loksunud, ehk siis anti vabadus ise organiseerida ja oma käe järgi ära panna.
Lõpuks maha istudes vestlesime ja küsisime vastamisi küsimusi. Minu lugu kuuldes oli ta kergelt üllatunud ja seda meeldivalt. Küsisin, mitu kandidaati peale minu veel on, selle peale vastas: "peale sinu oli kaks kandidaati, kes käisid enne sind, aga nemad ei lähe arvesse, sa oled juba tööle võetud!! (väga kindla tooniga)", kergitasin kulmu ja muigasin ning tänasin. Ütles, et üks oli mingi imelik, kes ei osanud peaaegu üldse inglise keelt (araablane vms), teine tuli koos oma sõbrannaga (nende lugu ei mäletagi enam hästi) a´la koos vaatama tööd üle jne. Et sinuga saab lausa inglise keeles suhelda ja oskad teisigi keeli (avastades, et tean ka vene keelt hakkas kohe selles keeles rääkima :) ei teagi nüüd täpselt, kust ta siis pärit on) ja oled tehnilise taibuga ning tean, et te eestlased olete töökad ning kvaliteedile mitte kvantiteedile orienteeritud. Seda oli tore kuulda ning leppisimegi kokku, et kuna ma homme kolin, siis võin alustada kuskil 11 ajal kui sobib. Miks siis ei sobi :)
Kui hakkasin ära minema, siis ütles, et maja on päris uus (valminud 2006-2007) ning vahepeal ehitus kui seiskus ja mingid rahalised jamad olid, seisis tühjana ja nüüd viimasel aastal kolivad sinna järjest uued ja uued pered sisse, et kui keegi peaks temalt küsima midagi majahoidjate kohta, siis kindlasti kostab minu kohta paar head sõna, et ehk saan ka kellegi teise heaks töötada. Meeldiv kuulda.
See oli siis lühike ülevaade, kõiki detaile ei hakka kah kirjeldama. Põhiline ju see, et esimene tööots olemas :) Tänud pöidlahoidjatele ja hoian teid oma käekäiguga ikka kursis!
Alustan otsast:
Kui tööd pole siis ega ma niisama toas ka passi. Kolan ikka iga päev kuskil ringi ja üritan leida põnevaid kohti, millest teada saada ja mida imetleda.
Jooksmas käies (millega pole ma nüüd mõningatel põhjustel juba nädalake tegelenud) jääb mul alati tee peale üks huvitav "rajatis", mida alati mõtlesin, mis see küll on. Võtsin siis üks päev digika kaasa ja mõtlesin uurima minna. Tegemist on väga huvitava rajatisega nii oma disainilt kui tähtsuselt, see on Irish Hunger Memorial, mis on püstitatud Iirlaste auks, kes kannatasid ajavahemikult 1845-1852 suurt nälga, mille tagajärjel suri 1,5 miljonit iirlast. Samuti on see püstitatud ka selleks, et igapäevaselt inimestele meelde tuletada, et näljaprobleem ei ole maailmast kuhugi kadunud ka tänasel päeval.
Rajatis koosneb siis Iirimaalt pärit paekivi plaatidest ning selle peale on toodud Iirimaa mulda ja istutatud sealt pärit taimed, mis on peaaegu kõik samad, mis Eestiski, seega äratundmisrõõmu jätkus. Eriti lõid silmad särama tulipunaste metsmaasikate ja karikakrate peale :).
Olles Brooklyni silla otsas, haaras mu tähelepanu teisel pool teed istuv tänavakunstnik, mängimas mõnus muusika ümbritsetud väikese rahvaringiga, lõi just parajasti uut kunstiteost, mis oli VAPUSTAV. Kasutas vaid aerosool värve ning erinevate mõõtmetega paatleid. Enne sillale suundumist pidin kunstiteose valmimise ära ootama, sest silmad ei liikunud paigalt. Kui pilt valmis, ütlesin, et tema teosed ja töötehnika on lihtsalt amazing. Küsisin, kas teeb seda vaid tänaval, või on tal anda mõnda nimekaarti või kontakti. Mees muigas muhedalt ja ütles, et need on tema kaks viimast päeva NY-s ning suundub siis Californiasse edasi. Soovisin talle palju palju edu ning läksin suure vaimustusega hinges sillale. Aksendi järgi tundus, et tegemist oli austraallasega. Oleks ma turist olnud, oleksin raudselt pildi ostnud, aga elades ise kohvrite otsas ja teadmata, kuhu edasi liigud ning kuhu satud, ei pidanud mõistlikuks nii kaunist kunstiteost kuidagi pooljuhuslikult siia sinna tarida.
Jalutuskäik sillal oli äärmiselt rahvarohke ning kohati suur tõuklemine, püüdes aegajalt kummarduda, et mitte oma kukalt kellegi kaamera ette mitte "visata", samas vaadata, et iga natukese aja tagant juhusliku ratta alla ei jääks ja samas sammu kiirendada, et tüütud "Ice cold water" müüjad sind enda "haardesse" ei saaks tõmmata.
Sillal kogesin järgmist kunstilist elamust, mida aga pildile jäädvustada ei õnnestunud. Nimelt vaimustusin täiesti lihtsa kunsti peale. Latiinodest mees ja naine müüsid sillal külastajatele mangot puukepikese otsas, mis oli puhastatud väga peenelt ja mis oli lahti lõigatud nagu lill, millel siis viljakivi oli lillesüdamikuks. Üritan kunagi järele proovida :)
Eelmisel päeval olin saatnud veel mitmeid kirju kuulutustele, milled arvutist leidnud olin. Koju tulles arvutisse minnes avastasin, et mulle on kirjutatud ja kutsutakse korterit vaatama. Asukoht täitsa OK ning hind parem kui lootsin. Hinges juba suur lootus, et no nii, see PEAB õige koht olema. Ning see ei olnud ainuke kiri, mille sain. Samal ajal kutsuti mind ka ühe pere poolt esmaspäevaks tööintervjuule (ehk siis 07.06 kell 17.00). Ega muud ei oskagi öelda, et olin juba päris õnnelik.
Ühel pärastlõunal sõitsingi siis rongiga kanti, kus veel käinud ei olnud - Upper West Side, ehk siis Manhattani üleval linnajaos, kus on ka selline koht nagu Harlem (filmidest kindlasti tuttav). On Upper West Side ja on Upper East Side. Lääs on turvalisem ning meeldivam koht kui ida kant, seal on juba Harlemi ohtlikum piirkond. Mina siis läksin turvalisemasse kanti. Metroost väljudes pidin üürikorterini jalutama vaid 5 minutit, juba see tekitas hea tunde, et ohhh super, ei midagi keerulist. Kui Brooklyni kandi Brighton Beachi puhul tundub, et oled sattunud Venemaa pinnale, siis Upper West Side´is tundsin, et olen jõudnud Mehhikosse :).
Korterhoonesse sisenedes hakkas hing sees pisut värisema küll, maja oli vääääga vana, puidust treppidega ning kahtlane. Üles jõudes võttis mind tore naisterahvas vastu ja kutsus edasi. Korterisse jõudes mõtlesin, ou my goooshh, kas see on korter või oli see lihtsalt üks vaheuks, kuhu kutsuti sisse justkui teise ruumi, kust saab omakorda edasi korterisse. Tegemist oli siis ääääärmiselt kõrgete lagedega korteriga, millel oli pikkkk kitsas koridor, kus paremat kätt jäid mitmed uksed (ehk siis erinevad toad), otse minnes jõudsin ühe nö minu tulevase toani, seal veel kuskil paremale jäi kööginurk (mida tundus küll, et keeeegi küpsetamiseks-kokkamiseks ei kasuta), vannituba ja wc. Kõik tundus äärmiselt kõle ja mahajäetud olevat, nagu ei elaks seal hingelistki, meenutas mahajäetud haiglat. Minu tuba tundus vägagi korralik olevat, sees oli nii konditsioneer kui ka internet, kapp, laud. Puudus aga... voodi. Selle oleksin pidanud ise muretsema. Pisut lobisedes, kes kuskilt pärit, selgus, et korteri omanik (kes üürib välja lisaks mulle veel kolme tuba 20-ndates olevatele tüdrukutele) on pärit Siberist, ise elab hetkel Brooklynis ning on Eestis kuulnud ja mitte lihtsalt kuulnud vaid küsis minult: "Ah Eestist ja jah, tean tean.... kas te Ljule Villmast teate?" Ei saanud kohe esialgu arugi, keda mõtleb, ütlesin et eeeem eiii vist ei tea. Siis hakkasin oma peas mõtlema uuesti, keda ta võis mõelda ja kargaski pähe, et ta rääkis kirjanik Luule Viilmaast, kelle paadunud fänn ta on ning kõik teosed läbi lugenud. Maailm on ikka tõesti väike.
Naine arvast, et otsutan kohe ära ja kolin homne päev sisse. Tahtsin aga vähemalt päeva-kaks mõtlemisaega, luiskasin väheke, et mul veel paar korterit, mida vaadata, tegelikult aga mõtlesin, et enne peaksin ka tööintervjuul ära käima, et teada saada, kas ikka töö saan ja kas saan selle korteri lubada rohkemaks, kui üheks kuuks (nimelt mul hetkel vaid ühe kuu üür ehk olemas, edaspidi oleks ju krõška) ning kas üldse jään NY peatuma jne jne. Lubasin võimalikult kiiresti teada anda. Läksin koju suhteliselt rahuliku südamega. Mõtlesin, et kant igatahes parem kui kuskil Brooklynis "Venemaal" ja lisaks veel kolm noort minuealist neidu kaa.
Järgmisel päeval (laupäeval) õhtusel ajal lobisesin emaga arvutis ja arutasime võimalusi. Pea paks otsas justkui vatti täis topitud kurtsin, kuidas tahaks ikka hirmsasti eesti naise korteri ära näha ja kui ideaalne oleks elada koos oma rahvusest inimesega ja kahekesi korterit jagada PLUSSS asukoht on küll nö ametlikult Brooklyni linnajaos aga väga väga lähedal minu praegusele kodule, ainult 4 rongipeatust (Harlemisse nt oli vist 23 peatust). Selle peale ütles ema: "Tead, võta kätte ja helista talle kohe ning küsi, kas tõesti ei ole võimalik kuidagi varem korterit näha, et sul lihtsalt olukord ei luba kauem oodata ja pead otsused tegema, et kui on mõistlik ja õige inimene, küll siis midagi välja mõtleb". Mõtlesin, et ega küsija suu pihta ei lööda ja teen ära.
NIII, helistasin ja rääkisin uuesti oma olukorrast. Mida ütles naisterahvas (pange tähele, milline usaldusaste ja milline suur süda ilma inimest nägemata-tundmata):
"Kristikene, teeme nii, sa tuled kas täna õhtul juba või homme hommikul siia, kus töötan, kirjeldan ära, kuidas tulla, annan sulle oma võtmed, kirjeldan ära, kuidas minu koju minna, võtad ühest sahtlist tagavara võtmed, kui on liiga hilja, jää kasvõi juba sinna ööseks, kui soovid, järgmisel päeval tood mulle minu võtmed tagasi AGA palun palun vaata enne koht üle, võib olla ei meeldigi, enne pead üle vaatama, kas meeldib". Kas te arvate, et ma jäin telefoni otsa mökutama ja tühja loba edasi ajama?! EIIII, võtsin jalad selga ja panin padavai rongi peale, tegin kõik nii, nagu ta ütles ja kohal olingi. Kell oli selle aja peale juba õhtul 7 läbi. Sain võtmed, võtsin rongi tagasi, leidsin õige maja üles, väljast maja vaadates vajus suu lahti, kui ILUS ja korralik see oli, korterisse jõudes enam suu kinni ei läinudki. Ideaalne pisikene armas puhas korralik korter, mõtlesin, et miks ta üldse pabistas, kas see mulle meeldib või ei. Tagavara võtmed käes, sõitsin praegusesse elupaika, istusin pererahvaga maha, rääkisin oma suurest õnnest ja vedamisest ning lõime selle peale veiniklaasid kokku ja nautisime hetke. Sellest ajast peale olen seesmiselt säranud kui vast ehitud jõulupuu. Kui nüüd sinna "jõulupuu" tippu saaks veel asetada sümboolse tähe, milleks oleks ülekantud tähenduses töökoht, siis ... jääks üle vaid elada ja elu nautida :)
Hästi lühidalt ka minu uuest korterikaaslasest. Me ei ole pikalt jõudnud üksteist teineteisele tutvustada, kuid tean esialgu vaid nii palju, et tegemist on kuskil 50-ndates äärmiselt sooja südame ja humoorika naisterahvaga, kes on blondipäine ja sinisilmne nagu üks korralik eestlane ikka. Küll varsti temast rohkem teada saan ning jagan rohkem infot. Esmaspäeval siis asungi asju pakkima, et teisipäeva hommikul juba uude kohta end sisse seada.
Arvan, et siin mängis ka väga suurt rolli teie, mu armsate sõprade pöidlate hoidmine. Nüüd veel viimased ponnistused, et ka esmaspäeval tööintervjuu hästi läheks ja saaksin hakata end kasulikuna tundma.
Viskaks selle peale kohe ühe tireli :)
Eriti hästi jäi mulle meelde selline:
Eile oli päris produktiivne ning ka päris mõnusalt suvine päev (mitte niivõrd ilma kuivõrd suvise meeleolu ja nautimise pärast).
Ärkasin varakult üles, et end korda sättida ja sõita taaskord Brighton Beachile, et osta järjekordne venekeelne kuulutustega ajaleht, mis kuuldavasti pidi ilmuma igal neljapäeval. Enne toast väljumist sain aga väheke Skype teel isaga lobiseda, kes hetkel Singapuris. Päris naljakas tagantjärele mõeldes, kui üks on ühes maailma otsas ja teine täiesti teises, mitte kuskil vahepealses Euroopa riigis. Minul oli nt kell 9.35 hommikul ja tal 9.35 õhtul ja samas saad rääkida inimesega online´is ning muljetada päevasündmuste üle. Internet on ikka üks võimas värk!
Peale mokalaata ruttasin kergel jalal rongile ning loksusin 40 minutit ja kohal ma olingi...
Otsisin üles ajalehekioski, lugesin kokku 50 senti ja võtsin ajalehe, siis aga peatus silm kuupäeva peal (27 May) ja küsisin, et kas värskemat polegi?! Noormees siis vastas, et värske tuleb homme, see ilmub reedeti. NO TERE TORE. Kraapisin oma sendid tagasi ja mõtlesin, et kui juba nii kaugele tuldud, ilm pööraselt suvine, lähen siis vähekeseks randa pingile istuma. Teel randa jäi aga ette üks piruka müügilett, kus vene tädike, silmalaud lillaks värvitud, suured kandilised prillid ees, keedumaisi tõlvikut proteesidega järada üritades, jälgis mööduvaid inimesi ning potensiaalseid ostjaid.
Jäin sinna seisma, et lugeda, mis pirukatega tegu on (venekeelsed nimed ikka): lihapirukas, kapsapirukas, kartulipirukas, muna-sibula pirukas, tšeburek, sotšnik, õunapirukas jne jne. Valik oli suur ja pirukad veelgi suuremad. Nooooh suurem osa lugejaid ilmselt mäletab kooli söökla pirukaid nii 10 cm pikkused ja nüüd korrutage see kolmega. Nii pikad olid siis sealsed pirukad. Võtsin prooviks muna-sibula, kartuli ja õunamoosi pirukad. Kaks sammu edasi minnes astusin ka ühte poodi sisse, et miskit juua kõrvale osta. Ja mida siis avastasin.... vohhhh, mõtlesin, etSELLEST ma küll mööda ei saa minna. Eks all pildil näete, mille ära ostsin, ise seesmiselt rahulolevalt muiates ja õnnelik nagu 6a mudilane, kellele emme on äsja poest moositäidisega nätsupadjakesed või tuubis marmelaadi ostnud :)
Kraam kotis suundusin randa, valisin vähe varjulisema koha ning asusingi maiustama. No teate, oli ikka hea küll, parem, kui väljamaa sõõrik ja pizza või snickers ja twix.
Eks see vene värk meile ikka nii sisse kodeeritud, et peale sellist einetamist tunned rohkem kui kodus ennast.
Kõht mõnusalt täis, nautisin veel pisut kuuma päikest ja tormilist tuult, mille kahe kombinatsioon oli kui mesi moka pääle. SIIS... kuulen, kuidas üks "härra" üritab juttu teha "djevuška, djevuška". Paotasin ühe silma irvakile, kas räägitakse minuga? Otsa vaatas pundund näoga "Stepan" või "Vasja", pistsin silma kiirelt kinni tagasi lootes, et meeltesegaduses must mööduks. EI, jätkab samas vaimus "djevuška... mošet sidit" vaatasin otsa ja ütlesin inglise keeles, et meil vaba maa, istuge kus tahate, selle peale "Jurka" vastas "Zänk ju". Kõbistas end minu kõrvale ja hakkas oma kotist mingisuguseid asju välja tarima (väga vaadata ei julgenud aga nägin ühekordset raseerijat, seep jms), siis võttis välja mobiili, midagi seal toksis ja pobises omaette. Mõtlesin, et on õige aeg lahkuda.
Otsustasin rongile minna ja tagasi koju tulla. Koju sõitsin 40 minuti asemel 2 tundi. Nimelt oli raudteel mingisugune rike, nii et pea igas peatuses seisime oma 5-20 minutit. Paljud läksid närvi ja käisid rongist sisse välja (uksed olid sel ajal lahti, kui seisime). Mina mõtlesin, et mis siin ikka närvitseda, pole nagu kiire kah kuhugi, kaasreisijad aga paljud olid teel tööle või lapsele lasteaeda järele ja muud sellist. Mobiilid tirisesid ning anti seletusi, mis toimub.
Lõpuks oma linnaossa jõudes mõtlesin, et metroos külmetatud küll (hea, et sall kaasas oli), peaks nüüd end kuidagi üles soojendama. Kargaski pähe mõte, et siin majal ju katusekorrus, kus on olemas päikesevarjud ja kes soovib, võib seal päikesekümblust natuida. Enne aga mõtlesin, et viskan pilgu uutele töö- ja elukohakuulutustele (igapäevane rituaal) ja enne minekut saatsin sobivamatele välja mõned kirjad.
Katusel klõpsisin ka mõned pildid, ülevalt on vaade võimas. Kahe tunni pärast naastes oligi juba postkastis kaks kirja :) Esiteks on mul esmaspäeval ühes kohas tööintervjuu ning teiseks on mul homme intervjuu neiudega, kes otsivad endale kaasüürniku. Eks sellest annan siis juba täpsema ülevaate, kui kohal käidud.
Otsustasin head energiat kohe ära kasutada ja asusin korterit koristama, kuna pererahvas oli väljas üritusel, avanes selleks hea võimalus.
Nii möödus minu 2. juuni 2011.
Nimeks on World Financial Center - Winter Garde
