Tere, mina olen Kristi... kes veel mäletab :)

Sellel semestril võtan selliseid aineid nagu
1) College Writing II (baseerub analüüsidel ja esseede kirjutamisel)
2) Precalculus (mis on selline matemaatika, et ajab mu juuksed  ja kõik keha karvad püsti)
3) Psychology
4) Biology II

Töö on nagu töö ikka, ei mingeid erilisi uudised selles vallas ja ka Eesti kool on laupäeviti täies hoos, kus lapsed oma osa soovivad :)

Tunnen teile tõesti kaasa, et pimeduse hooaeg nii varakult seal alanud ja kestab ei tea mis ajani. Ega oska lohutadagi kui vaid seda, et olge ise rõõmsad ja hoidke endi ümber palju positiivseid inimesi. See aitab palju!!

Mõned vist juba teavad, et mul lähiminevikus telefonidega väheke pahasti läinud.
Minu esimene telefon läks üks hetk katki kui poest tulles maha kukkus ja ekraan ämblikuvõrgu sarnaseks moodustiseks muutus. Peale seda läksin seda vahetama ja kaks päeva hiljem jäin sellest jälle ilma kui ühed nõdrameelsed ja kurja hingega inimesed mult selle pihta panid. Kurbus oli suur ja taotlesin läbi kindlustuse uut. Kui sellegi läbi nö „ussi munade“ kätte sain, ilmnesid paari nädala pärast probleemid, kuuldekõlar oli vigane, mis päädis sellega, et pidin taaskord telefoni välja vahetama, mis oli juba mul neljas telefon. Seega vahetustega ei jõudnud kõike pilte ümber transportida jne jne. Hetkel telefon toimib ja hoian teist kui silmatera ihihhiii.
Hakkan nüüd siis uuesti teile pildimaterjali koguma, et ikka läbi piltide kah mu tegevustega kursis olla.

Tulge aga tulge poisid :) Meie ootame teid.

Samuti kirjutab ta raamatuid ja näidended ja andis ka intervjuu oma uue raamatu kohta. Nimi siis Mart Kivastik.
Hästi meeldiv ja tore ikka, et saame siin ka omajagu Eesti kultuuriga kursis olla ja sellest osa saada. Eesti maja teeb väheste ressurssidega tublit tööd.

Huvitavaid inimesi aga New Yorgis jätkub IGAL nurgal. Vahel tahaks, et arvuti oleks NÜÜD ja kohe praegu võtta, et mõned eredamad mälestused jäädvustada aga noh.... NY on nagu omamoodi bermuuda kolmnurk, kus aeg kaob nagu lupsti, koju jõudmise hetkeks on juba nii palju juhtunud, et hommikused sündmused peast läinud :)
Vahel tõesti vaatad mõnda inimest (täiskasvanud või lapsed) ja mõtled, kuidas ta selles ühiskonnas funktsioneerida üldse saab. Aga näed... saab. Tean, et ootate näiteid. Üritan järgmine kord mõned eredamad telefoni üles märkida.
Haiglas näiteks sai kuulda igasugu imelikest inimestest. Noh kuna iga voodi koht eraldatud kardinatest seintega siis ega nägu ei näe, aga no jutt on küll selline, et kui endal on halb olla siis tahaks jubedalt kõrvad kinni toppida või siis tead näha, KES see selline on, kes sellist juttu ajab jne. Kui ikka iga külje pealt, eest-tagant, vasakult ja paremalt igaüks oma lugu ajab, siis on selline tunne, et pea lihtsalt lõhkeb. Viiendad jälle tantsidvad tead step tantsu samal ajal kui teised oigavad. Lõpuks keegi käratab „kes kuradi päralt seal tantsib ja trambib“ hahhaahaaa :)))) Oh jah.... Mõni vannub seal nii et maa tead must (sellised pool asotsiaalid või alkoholilembelised) Mõni karjub valust... mnjaaaa.
Üks noormees (oletan hääle järgi) mu kõrval arvas, et näed torm Sandy tulekut peaks ikka ju ära kasutama ja mõnusa tuulise ilmaga mu lähedal pargis lohega lendama, ja siis muidugi prantsatas 3m kõrguselt maha ja murdis pahkluu. Teine  tädi kõrval aga vannub tükk aega, miks arstid temast välja ei tee. Kui lõpuks arst tuleb ja ta ära kuulab (imestasin arsti kannatlikkust aga ei pannud imeks ka seda, kui tema kõnes parajat irooniat kuulsin). Tädil on maohaavandid ja oli seal samas haiglas alles kaks õhtut tagasi. Kuigi talle anti kaasa nimekiri, mida tohiks süüa ja mida peaks vältima arvas tädi ikkagi, et võib kohvi ju juua, mis on parajalt happeline ja big no no maohaavanditega. Siis oigab kui valus tal ikka on. Kui arst küsib, miks rohtusid ei ole võtnud, halab, et tal pole ju raha et neid retsepte välja osta. Arstionu siis seletab, et ilmselt eelnevas vahetuses arstid olid teadlikud, et tal kindlustust ei ole ja talle on kirjutatud välja käsimüügi ravimid ning need on ühed odavamad aga ka tõhusad. See näitab ainult inimeste olemust kui vähe on neil soovi end ise aidata ja uurida oma võimalusi.


Aga selleks korraks lõpetangi ja asun oma kallite õpikutega aega tasa tegema :)
Olge vahvad ja andke  mulle ka endast ikka vahel kasvõi kahe sõnaga märku. Olen iga kirjarea üle väga õnnelik :)

Aga ei mingit pikka sissejuhatust ja kohe asja kallale.


Nurisen siis nimelt pisut selle üle, et algse plaani kohaselt ma täis töökohta endale kuskil kontoris sel aastal veel lubada ei saa, sest keegi ei soovi endale täiskohaga üliõpilast. Töökohad näevad nendes rohkem tüli kui kasu. Aga tööd mul ju ikkagi siin on, nii et nälga ma ei jää ja midagi sellepärast tegemata ka ei jää :)

Täna oligi mul suur organiseerimispäev. Otsustasin end viimaks käsile võtta ja oma sahtlid enne uut kiiret perioodi ära sorteerida ning vanad õppematerjalid kokku pakkida.
Samuti tuleb end vaimselt valmistada Eesti Kooli uueks õppeaastaks ja hakata ajusid ragistama, kuidas väikseid mudilasi meie armsast eesti keelest huvituma panna. Kerge see ei saa olema, ma teile ütlen. Aga eelmise aasta kogemused on uue õppeaasta ettevalmistamisel suuresti kasuks, nii et ei kaeble siin midagi :)

Tegemist on siis väga laheda iga laupäevase-pühapäevase väliõhu üritusega, kus lastakse mõnusat mahedat house muusikat ja kuhu koguneb rahvas, kellele meeldib lihtsalt tantsida ja lõbus olla  (ilma alkoholita). Atmosfäär on alati väga mõnus ja sõbralik, tutvub uute inimestega ja saab isegi jalga keerutada. Nooo loomulikult on ikkagi tegemist New York´iga ja „huvitavaid“ inimesi leidub ka seal, seega ega sellest päris ei pääse :) aga see vaid rikastab ju meie ühiskonda, seni kuni nad midagi halba korda ei saada.
Üritus hakkab tavaliselt 15.00 ja lõppeb 21.00. Hetkel oleme plaaninud ka tulevasel pühapäeval varbakesi keerutama minna :)

No ja eelmisel pühapäeval, kui Coney Islandile jõudsime, meenus meile sealset lõbustusparki vaadates, et lubasime Janega eelmisel aastal ühe hullumeelse atraktsiooni seal ära teha, mis siis kujutab endast pallis istumist ja pall lastakse (nagu benji hüpe) kummidega üles taevasse. Siis aga avastas Jane, et "vaata, seal on midagi uut hoopiski ja see on vähe õudsam". Eks kaks blondiini jooksid siis ju kohe keeled ripakil vahtima, mis see endast kujutab. Tegemist oli siis juba tõesti väheke hirmsama atraktsiooniga, kus seljas ainult vest ja kinnitatud trossiga, ning sind veetakse VÄGA kõrgele üles ja seal üleval (kui pea enam üldse seletab ja süda päris kurgust välja pole tulnud) lased end ise nööri tõmmates alla. Sinna saab minna korraga max kolm inimest, seega me saime Janega kahekesi koos minna, muidu poleks seda teinud kah. Ega me tegelikult lõpuni uskunud, et selle ära teeme, kuna see tundus ikka väga hirmus aga samas jube põnev ja närve kõditav. Kui aga mul juba piletid ostetud olid ja veste selga läksime panema, saime aru, et ega enam vist pääsu oma lollusest pole hahhahaaa.
NOOOO teate, see oli ikka hulljulge tegu küll, aga KUI  lahe see oli, ei saagi sõnadesse panna. Kui end alla lasime (mina siis olin nööritõmbaja), siis esimesed paar sekundit, kui Janel juba häälepaelad valla ja kiljus korralikult, oli minul hing täiesti kinni, kui aga juba olime rohkem maad ligi, siis läksid ka minu torud lahti ja oiiiiiiiiiiiii kuidas ma karjusin, arvan, et sel päeval ei karjunud mitte keegi nii. Lõpuks Jane ütles, et lase käed lahti.... ja nii me tegime, nautisime superilusat ookeanivaadet ja olime väga rahulolevad, et oma lühikese seikluse läbi tegime.
Kui lõpuks maa peale saime, mõtlesin, et miks raam, mille peal me olime, hirmsasti äkki värisema hakkas, aga see oli kõigest Jane....hahhahaaa.
Pildid, milled postitan, ei ole päris meist, sest asjad tuli selleks ajaks ära anda, tegin aga noormeestest, et saaksite vähegi aimu, millest kirjutan.

Oooo ja üks suuremaid uudiseid siin.... minu armas sõbranna Mari Chicagost sai 4. augustil hakkama ilusa teoga, tõi ilmale väga nägusa pisipoisi, kelle nimeks on Lucas :)
Plaanin nüüd kindlasti pisiperele küllaminekut, kui saan tabada mitu kärbest ühe hoobiga – uus linn, uus ilmakodanik ning mitu aastat nägemata sõbranna.


Kuulmiseni...

Kallis emme!

Blondipäine parajalt juurikas plikatirts, kes arvas, et poes kiusunutuga end põrandale pikali visates peaks mõne maiuspala ikka ju kätte saama, mis vahel ka usutavalt poetädide meele härdaks tegi ja midagi näpuvahele sai :).
Blondipäine olen ma ikka, seda pole aastad muutnud, aga kodune kasvatus enam päris jalaga vastu maad trampimist ning jonnimist avalikus kohas ei luba.
Tee on mind tänaseks viinud kaugele kaelamurdvalt kõrgete hoonetega maale, mis justkui oleks tsivilisatsiooni koorekiht kuid samas vahel teise nurga alt vaadates primitiivne džungel.
Minu väike armas pere ja kodu on minust voolinud aga selle, kes tänaseks olen ja tänu teile olen nii kaugele ka jõudnud. AITÄH!

Kui nende kadumise eest kuhugi põgeneda ei saa ja aega peatada on võimatu, siis ei jää muud üle, kui uuest  aastanumbrist kõge parem võtta ning jäädvustada see sama erevalt ja värviliselt kui eelnev.
Tore on tõdeda, et eelnev aasta on igati meenutamist väärt ja võib uhkusega selle ukse lukku keerata. Eelmise aasta sisse mahtunud sündmuste ja elukogemuste järgi võin aga öelda, et uks läheb vaevalt kinni :))))
Kõike juhtunut, mis on suuremalt jaolt ainult positiivne, ei saa ma kindlasti oma „kontole“ kirjutada. Väga suurt rolli on mänginud head inimesed minu elus.
Oma panuse on andnud suurepärased sõbrad-pere kodumaalt ning uute elukogemuste, õpetuste, vaatenurkade, abi ja lusti eest olen väga tänulik oma uutele sõpradele-tuttavatele siinpool ookeani.
Aitäh, aitäh, AiTäH, aitäH, aItÄh, AITÄH ja kummardus.


Reedene päev tuleb töine, kuid mõte õhtusest kergest labajalavalsist hoiab mind erksana. Plaanin teha suitsukana-riisi salatit ja magustoiduks... veel ei tea, aga midagi ikka :))
Nii et.... ärge seal niisama istuge midagi, tulge külla ja nautige salatit, kuniks seda veel on!

60-ndates härra kutsus mu oma boksi ja ilmselgelt ilma mingisuguse eeltööd tegemata küsis: „Soooo... where is Estonia? Upstate New York?“ ehk siis „ niii.... kus Eesti asub? New Yorgi osariigi põhjaosas?“
Mul pidi suu lahti vajuma. Sel momendil tundsin, et kõhus varasemalt olnud liblikatunne (ärevusest) on kadunud ning olen tagasi võitnud oma enesekindluse. No sellise rumaluse peale ei oska nutta ega naerda. Seletasin siis ära, et Eesti on nagu ikkagi omaette riik. Mõni minut seletades, kus kandis Eesti täpsemalt asub ning et Eestis on tõepoolest olemas oma keel, pani ta silmad alla ja ilma otsa vaatamata (mis on ameeriklaste puhul suht ebatavaline) vabandas, et mind niimoodi solvas (mina muidugi ütlesin, et sellest pole midagi ja kihistasin itsitada).
Pisut vesteldes minu ootustest ja lootustest lubas ta minuga mõne päeva jooksul ühendust võtta ning ülevaate anda, kuidas  seis on.
Kui ära hakkasin minema, siis naljatledes mainisin, et loodetavasti ei valinud ta minu resümeed ainult sellepärast, et arvas, et olen Ameerikast, sest intervjuu ajal oli tunda, kuidas tema positiivsus tööotsingute suhtes 25 kraadi langes, kui sai teada, et olen hoopiski väljaspoolt ning olnud siin ainult aastakese.
Intervjuu ajal küsis ta ka muidugi küsimusi, mida tegelikult siinsetel intervjuudel küsida üldse ei tohiks, aga kuna mul midagi varjata ei olnud ning suhtluse õhkkond oli suhteliselt vaba ja ma ei tundnud end kuidagi ohustatuna, vastasin tema küsimustele.
Kuna vaikselt hakkan end rohkem siinsele tööturule trügima, küll tuleb veel „vahvaid“ lugusid, mida jagada. Nii et jääge ootele :).

Kes mu viimast blogi on lugenud, siis teab, et mitte just kaua aega tagasi jättis meie armas pereliige Boi meiega hüvasti.
Eelmisel laupäeval oli aga perekesel uued uudised – majja on leidnud tee uus sõber Bonita ehk Bona, kes on Malamuudi tüdruk :) Bona on kõigest paari kuune ja päris elus veel armsam kui pildi peal (sai üle vaadatud Skype vahendusel).

Siin ka paar pilti neiu Bonast

Me kõik teame, et kellegi kaotus ei ole kunagi kerge. Kuigi meid on kasvatatud usus ja vaimus, et lahkunud hinged on vabanenud ja palju õnnelikumad, olles vabanenud oma raskest kehast. Siiski on just harjumustunne see, mille kaotus meid kurvastab.
Oleme harjunud kellegi igapäevase kohalolekuga, oleme oma rutiinis sees, et kellegi eest hoolitseda, kellega pragada või kellega koos rõõmustada.
Meie pere peab end nüüd aga hakkama harjutama mõttega, et meie armastatud kutsa on jätnud oma kuudi ning tühjuse meie hinge. Üritame end mõttes viia teadmiseni, et Boi on palju paremas kohas.

Tahaksingi oma tänase blogipostitusega meenutada Boid.

Irooniliselt naljakas on see, et ma arvan, et meil tekiks peres kindlasti kerge vaidlus, kui hakkaks arutama Boi nime üle.
Boi sai võetud Madise kandist päris pisikesena 1999. aastal. Ta oli hundikoera ja dobermanni segu. Mäletan, et kui ta toodi, küsisin, mis ta nimi on. Ema ütles, et perenaine oli koerapojad nimetanud tolleaegse lastesaate Teletupsude järgi „Tinki-Winki, Lala, Tipsi ja Po“. Kuna me aga arutasime, et nimi Po ei kõla kohe üldse teab mis kuidas ja jääb kuidagi kentsakalt lühikeseks ja ebamugavaks öelda, otsustasime et tema nimi on Poi. Nüüd aga ei teagi siis, kas tema nimi peaks olema kirjapildis Poi või Boi. Igatahes kuulmise järgi oleme me kõik teda kutsunud Boiks, seega nii ta minu jaoks ka jääb :)

Oma maiuspalad kontide näol üritas alati salakavalalt ära peita ja kindlasti kohta, kus mulla kraapimine oli hõlpsam, ehk siis emme lillepeenrad.


Boi on tuntud ka kui väike huligaanist „Teaduse tänava hirm“. Just nimelt ratturid kartsid teda, sest neid sõiduriistasid Boi kohe mitte ei armastanud.
Boi ei hammustanud kunagi! Tema „mittemeeldimise“ väljendusviis oli pigem hane moodi naksamine ja siis naha keeramine, kes teab, kuidas hani naksab, siis oskab ette kujutada.

Nii kui ta mulle nägi, siis elavnes alati nagu noor poisike. Kuigi sel aastal oli juba näha, et ega ta palju nendega mängida ei jaksa, isegi kui vaim oleks tahtnud, oli keha kiirelt väsinud.

Boile meeldis väga, kui keegi aias kohmitses. Eriti kui suurem osa perest õues oli. Tema näos oli näha kohe uhkust ja rahulolu.

Kui väikesed kassipojad sai võetud, siis tutvustasime alati talle eelnevalt pisikest, lastes tal neid nuusutada ja öeldes „Oma, Boi, see on oma, ei tohi liiga teha!“, ja nii ta nendega harjuski ja mõistis kohe, kes on oma ja kes mitte.
P.S Võõrad kassid kihutab ta alati aiast välja.  

Paar päeva enne minu äraminekut panime emaga tähele, et liipab ühte jalga kuidagi naljakalt, nagu siis kui inimesed on jala ära maganud ja närv surnud ning kuidag raske end jalule saada.
Mäletan, kuidas äralendamise päeval läksin kohvrit autosse panema ja läksin ta kuudi juurest mööda, kutsusin ta kuudist välja, et teda veel kallistada, soovisin talle, et oleks tubli ja hoiaks end ning ütlesin „näeme varsti“ ja kallistasin teda :).

Eile aga sain teada, et midagi on tema koordinatsiooniga väga valesti, püsti õieti seista ei suuda, kukub külili.
Päris täpset põhjust ei teata ja detailidesse laskumata tema olukord halvenes ja täna arvas loomaarst, et kõige parem oleks ta „raskustest“ vabastada.

Sõbrad... tean, et igal pool mujal on tihtipeale „muru rohelisem ja päike eredam“. Siinkohal peab küll viimane väide paika. Kuuuuuuuumus on, peaks ütlema, ilusalongi eest, kõrvetab kõik karvad tasuta ära ihihhhiiii :))

Tagasilend oli suurepärane. Ei tea kuidas ja mis põhjusel, aga lennujaamas oma lennule registreerides minu piletit kontrollinud tädike sebis end kähku teise laua taha ja ütles, et ta vahetab mu pileti ringi. Mina läksin pisut endast välja, et mis mõttes, miks, KAS ma ikka oma aknaistme saan, mida väga alati ihaldan. Selle peale sosistas tädi inglise keeles, et saan äriklassi pileti.
Nooooooooo mis ma selle peale ikka kosta oskan, kui laialt naeratada ja tänada :)

Nõud olid keraamilised ning söögiriistad metallist.

„Pisarad on sõnad, millest süda ei ole rääkinud...“

Kummaline, aga esimesel korral kaugele lombi taha sõites ei olnud tunne üldse selline, ilmselt põnevus, uus eluetapp siiski.
Nüüd aga on lend kuidagi raskem. Juba eile, kui õega kinno läksin, hakkas poole seansi pealt närima hinges koduigatsus. Naljakas eks... pole veel ära lennanudki, aga juba koduigatsus.
Eks see näitab vaid üht.... Kodus oli tõesti hea olla, kõik asjad olid armsad ja inimesed, kes mind selle aja jooksul vastu võtsid ning keda nägin, olid rõõmsameelsed ning niivõrd heasoovlikud. Sain teie kallistustest jõudu nagu hiiepuudest.


Kodus oldud aja jooksul oli võimalus tõdeda, et mul on ikka tõesti PALJU häid sõpru, kelledest osaga ei olnudki kahjuks võimalus selle aja jooksul kohtuda. Vabandan. Ärge muretsege, tulen ka järgmisel aastal samal ajal tagasi.

Ega ma niisama tilulilu tegema ei läinud. Katsusin pisut ikka kasulik kah olla. Lihtsalt olemise eest süüa ju saa :)))
Üritan siis osasid tegevusi kajastada läbi piltide.



























 Vot niiiiiii sõbrakesed. Eestis veedetud aja sisse jäi muidugi veel palju palju tegemisi ja kohtumisi, mida aga kõike kaamera ei jäädvustanud, vaid jäävad eredate mälestustena minu mällu :) Katsun teid endiselt blogi kaudu oma tegemistega kursis hoida, seega ärge veel mu blogiaadressi oma arvutite mälust kustutage. Eelnevalt oli eksamitega liiga kiire ning jätsin teid unarusse aga edaspidi üritan püüdlikum olla :)
Kallistan teid kõiki veelkord ning hoidke oma vaim terav! Teile mõeldes...


TÄIENDUS!!

Teel oma lennuväravasse sain teada tõe, miks vahel (tihti) kõik kohvrid sihtpaika ei jõua ning inimesed paanikas oma pagasit ootama jäävad.... sain sisimas kõvasti naerda, kuigi see on pigem halenaljakas