BOI – meie vallatu pereliige (november 1999 - 6. juuli 2012)

Posted by KristiS

Me kõik teame, et kellegi kaotus ei ole kunagi kerge. Kuigi meid on kasvatatud usus ja vaimus, et lahkunud hinged on vabanenud ja palju õnnelikumad, olles vabanenud oma raskest kehast. Siiski on just harjumustunne see, mille kaotus meid kurvastab.
Oleme harjunud kellegi igapäevase kohalolekuga, oleme oma rutiinis sees, et kellegi eest hoolitseda, kellega pragada või kellega koos rõõmustada.
Meie pere peab end nüüd aga hakkama harjutama mõttega, et meie armastatud kutsa on jätnud oma kuudi ning tühjuse meie hinge. Üritame end mõttes viia teadmiseni, et Boi on palju paremas kohas.

Tahaksingi oma tänase blogipostitusega meenutada Boid.

Irooniliselt naljakas on see, et ma arvan, et meil tekiks peres kindlasti kerge vaidlus, kui hakkaks arutama Boi nime üle.
Boi sai võetud Madise kandist päris pisikesena 1999. aastal. Ta oli hundikoera ja dobermanni segu. Mäletan, et kui ta toodi, küsisin, mis ta nimi on. Ema ütles, et perenaine oli koerapojad nimetanud tolleaegse lastesaate Teletupsude järgi „Tinki-Winki, Lala, Tipsi ja Po“. Kuna me aga arutasime, et nimi Po ei kõla kohe üldse teab mis kuidas ja jääb kuidagi kentsakalt lühikeseks ja ebamugavaks öelda, otsustasime et tema nimi on Poi. Nüüd aga ei teagi siis, kas tema nimi peaks olema kirjapildis Poi või Boi. Igatahes kuulmise järgi oleme me kõik teda kutsunud Boiks, seega nii ta minu jaoks ka jääb :)

Mäletan, et Madisel ei olnud tal väga võimalust lahtiselt ringi joosta, oli pigem tihti ketis, seetõttu alati kärsitu, kui teda vaatama läksin või krõbuskeid viisin. Iga mööduja peale haukus valjult ja pisut pelgasin teda. Kui aga kolisime Keila majja, sai Boi suure vabaduse osaliseks. Tema valduses oli suur suur aed, kus ta oma vägitegusid korda hakkas saatma :))

Oma maiuspalad kontide näol üritas alati salakavalalt ära peita ja kindlasti kohta, kus mulla kraapimine oli hõlpsam, ehk siis emme lillepeenrad.

Väga tihti pani ta ka proovile oma kavaluse. Rumalalt armas kutsa arvas, et teiselpool aeda on ju siiski „muru rohelisem ja päike eredam“. Kippus ikka aiast välja hiilima. Siin kohal mainides just tema armast rumalust, et Boi ei osanud kunagi üle aia hüpata, isegi kui aed oli mõnes künklikumas kohas tema kõrgune. Hüppamist ei saanud ta kunagi selgeks. Pigem tegi oma hammastega tugevat tööd, et mõnda pehmemasse traataeda auk sisse närida ja seda koonuga ja peaga nii kaua venitades kuni keha sealt läbi mahuks. Seda oli päris naljakas vaadata, kui teda vahel teolt tabasime. Võimalusi välja saamiseks leidis ta mitmeid. Tabasime teda ka mitu korda üle aia ronida ÜRITADES, nagu paksuke põrsas kes siis aia najale kõlkuma jäi, kaldudes ei ühele ega teisele poole :)

Boi armastas hirmsasti vett, tema teesihiks oligi tihti Keila jõgi, mis meile ju nii ligidal. Totu aga ei teadnud, et iga ilmaga vette minna ei tohi, mis talle ka palju kordi tervise näol pahandust tõi.

Boi on tuntud ka kui väike huligaanist „Teaduse tänava hirm“. Just nimelt ratturid kartsid teda, sest neid sõiduriistasid Boi kohe mitte ei armastanud.
Boi ei hammustanud kunagi! Tema „mittemeeldimise“ väljendusviis oli pigem hane moodi naksamine ja siis naha keeramine, kes teab, kuidas hani naksab, siis oskab ette kujutada.

Veel meeldis Boile väga mängida mullitajast tulnud mullidega. Sel suvelgi, kui kodus käisi, nägin Jyskis mullitajaid ja vaatasin emmele „kassisilmadega“ otsa, et ostame Boile onju eksju. Emme ostis kohe kolm :)

Nii kui ta mulle nägi, siis elavnes alati nagu noor poisike. Kuigi sel aastal oli juba näha, et ega ta palju nendega mängida ei jaksa, isegi kui vaim oleks tahtnud, oli keha kiirelt väsinud.

Boi oskas alati hästi oma emotsioone näidata. Tema rõõm pereliikmete kojutulemisel oli alati suur ja siiras. Boi oli ka tihti armukade :), eriti kasside peale. Nähes, et kedagi võeti sülle või paitati, jooksis ta kohe sinu juurde ja hakkas oma koonu ja pead sinu vastu nühkima, et sa ikka teda paitaksid. Ka siis kui aias sai istutud, tuli ta ikka kellegi juurde ja oma koonuga vaikselt nihverdades, et keegi talle pai teeks.

Boile meeldis väga, kui keegi aias kohmitses. Eriti kui suurem osa perest õues oli. Tema näos oli näha kohe uhkust ja rahulolu.

Boi oli ka hea isa, mitte et tema oleks kellelegi pojad kinkinud vaid just isa meie kassidele. Meie peres on aegade jooksul olnud nii mõnigi kass ja kõik on Boi nö oma tiiva alla võtnud. Kasside ees on Boi justkui võimetu. Vallatult nende taga nuhkima minnes, on ta lugematuid kordi käpaga uhketelt kassidelt sugeda saanud (lastes seda endaga teha), ning küll on ta ka kassidega koos maganud, kui viimsed ise tema külje alla poevad.

Kui väikesed kassipojad sai võetud, siis tutvustasime alati talle eelnevalt pisikest, lastes tal neid nuusutada ja öeldes „Oma, Boi, see on oma, ei tohi liiga teha!“, ja nii ta nendega harjuski ja mõistis kohe, kes on oma ja kes mitte.
P.S Võõrad kassid kihutab ta alati aiast välja.

Boi tervis andis tugeva tagasilöögi täiesti ootamatult eelmisel aastal. Arsti abiga aga sai poiss üles turgutatud ning pidas aastakese väga tublisti vastu. Tundus küll, et on jäänud palju vanemaks ja aeglasemaks, lisaks vaeseke ei kuulnud juba mõnda aega enam midagi. Aga siiski tundus ta kõbus olevat.

Paar päeva enne minu äraminekut panime emaga tähele, et liipab ühte jalga kuidagi naljakalt, nagu siis kui inimesed on jala ära maganud ja närv surnud ning kuidag raske end jalule saada.
Mäletan, kuidas äralendamise päeval läksin kohvrit autosse panema ja läksin ta kuudi juurest mööda, kutsusin ta kuudist välja, et teda veel kallistada, soovisin talle, et oleks tubli ja hoiaks end ning ütlesin „näeme varsti“ ja kallistasin teda :).

Eile aga sain teada, et midagi on tema koordinatsiooniga väga valesti, püsti õieti seista ei suuda, kukub külili.
Päris täpset põhjust ei teata ja detailidesse laskumata tema olukord halvenes ja täna arvas loomaarst, et kõige parem oleks ta „raskustest“ vabastada.

Boi oli vapper ja jäi ilusti magama.

On aeg salvrätiku hunnik ära visata ja minna tegutsema teadmisega, et südamest ja mälestustest ei kao vallatu poiss kuhugi.