Kallis emme!

Blondipäine parajalt juurikas plikatirts, kes arvas, et poes kiusunutuga end põrandale pikali visates peaks mõne maiuspala ikka ju kätte saama, mis vahel ka usutavalt poetädide meele härdaks tegi ja midagi näpuvahele sai :).
Blondipäine olen ma ikka, seda pole aastad muutnud, aga kodune kasvatus enam päris jalaga vastu maad trampimist ning jonnimist avalikus kohas ei luba.
Tee on mind tänaseks viinud kaugele kaelamurdvalt kõrgete hoonetega maale, mis justkui oleks tsivilisatsiooni koorekiht kuid samas vahel teise nurga alt vaadates primitiivne džungel.
Minu väike armas pere ja kodu on minust voolinud aga selle, kes tänaseks olen ja tänu teile olen nii kaugele ka jõudnud. AITÄH!

Kui nende kadumise eest kuhugi põgeneda ei saa ja aega peatada on võimatu, siis ei jää muud üle, kui uuest  aastanumbrist kõge parem võtta ning jäädvustada see sama erevalt ja värviliselt kui eelnev.
Tore on tõdeda, et eelnev aasta on igati meenutamist väärt ja võib uhkusega selle ukse lukku keerata. Eelmise aasta sisse mahtunud sündmuste ja elukogemuste järgi võin aga öelda, et uks läheb vaevalt kinni :))))
Kõike juhtunut, mis on suuremalt jaolt ainult positiivne, ei saa ma kindlasti oma „kontole“ kirjutada. Väga suurt rolli on mänginud head inimesed minu elus.
Oma panuse on andnud suurepärased sõbrad-pere kodumaalt ning uute elukogemuste, õpetuste, vaatenurkade, abi ja lusti eest olen väga tänulik oma uutele sõpradele-tuttavatele siinpool ookeani.
Aitäh, aitäh, AiTäH, aitäH, aItÄh, AITÄH ja kummardus.


Reedene päev tuleb töine, kuid mõte õhtusest kergest labajalavalsist hoiab mind erksana. Plaanin teha suitsukana-riisi salatit ja magustoiduks... veel ei tea, aga midagi ikka :))
Nii et.... ärge seal niisama istuge midagi, tulge külla ja nautige salatit, kuniks seda veel on!

60-ndates härra kutsus mu oma boksi ja ilmselgelt ilma mingisuguse eeltööd tegemata küsis: „Soooo... where is Estonia? Upstate New York?“ ehk siis „ niii.... kus Eesti asub? New Yorgi osariigi põhjaosas?“
Mul pidi suu lahti vajuma. Sel momendil tundsin, et kõhus varasemalt olnud liblikatunne (ärevusest) on kadunud ning olen tagasi võitnud oma enesekindluse. No sellise rumaluse peale ei oska nutta ega naerda. Seletasin siis ära, et Eesti on nagu ikkagi omaette riik. Mõni minut seletades, kus kandis Eesti täpsemalt asub ning et Eestis on tõepoolest olemas oma keel, pani ta silmad alla ja ilma otsa vaatamata (mis on ameeriklaste puhul suht ebatavaline) vabandas, et mind niimoodi solvas (mina muidugi ütlesin, et sellest pole midagi ja kihistasin itsitada).
Pisut vesteldes minu ootustest ja lootustest lubas ta minuga mõne päeva jooksul ühendust võtta ning ülevaate anda, kuidas  seis on.
Kui ära hakkasin minema, siis naljatledes mainisin, et loodetavasti ei valinud ta minu resümeed ainult sellepärast, et arvas, et olen Ameerikast, sest intervjuu ajal oli tunda, kuidas tema positiivsus tööotsingute suhtes 25 kraadi langes, kui sai teada, et olen hoopiski väljaspoolt ning olnud siin ainult aastakese.
Intervjuu ajal küsis ta ka muidugi küsimusi, mida tegelikult siinsetel intervjuudel küsida üldse ei tohiks, aga kuna mul midagi varjata ei olnud ning suhtluse õhkkond oli suhteliselt vaba ja ma ei tundnud end kuidagi ohustatuna, vastasin tema küsimustele.
Kuna vaikselt hakkan end rohkem siinsele tööturule trügima, küll tuleb veel „vahvaid“ lugusid, mida jagada. Nii et jääge ootele :).

Kes mu viimast blogi on lugenud, siis teab, et mitte just kaua aega tagasi jättis meie armas pereliige Boi meiega hüvasti.
Eelmisel laupäeval oli aga perekesel uued uudised – majja on leidnud tee uus sõber Bonita ehk Bona, kes on Malamuudi tüdruk :) Bona on kõigest paari kuune ja päris elus veel armsam kui pildi peal (sai üle vaadatud Skype vahendusel).

Siin ka paar pilti neiu Bonast