- Tagasi džunglis -

Posted by KristiS

Sõbrad... tean, et igal pool mujal on tihtipeale „muru rohelisem ja päike eredam“. Siinkohal peab küll viimane väide paika. Kuuuuuuuumus on, peaks ütlema, ilusalongi eest, kõrvetab kõik karvad tasuta ära ihihhhiiii :))

AGA unistan juba nädalake Eestimaa jahedamast suvest (tean tean, mida osad mõtlevad... Kristi, kes kulutas iga suvi raha, et sõita kõrbekuumusega Türki, et end vähiks päevitada). Jah, minu arusaam päikesest on tänaseks muutunud.

Kuidas siinsesse džunglisse tagasi jõudsin?

Tagasilend oli suurepärane. Ei tea kuidas ja mis põhjusel, aga lennujaamas oma lennule registreerides minu piletit kontrollinud tädike sebis end kähku teise laua taha ja ütles, et ta vahetab mu pileti ringi. Mina läksin pisut endast välja, et mis mõttes, miks, KAS ma ikka oma aknaistme saan, mida väga alati ihaldan. Selle peale sosistas tädi inglise keeles, et saan äriklassi pileti.
Nooooooooo mis ma selle peale ikka kosta oskan, kui laialt naeratada ja tänada :)

Olin lennukisse minnes nii õhinal, kuna pole varem sellist luksust nautida saanud. Oi poisid ja tüdrukud :) Vot see oli üks kiire New Yorki lend küll. Just siis, kui muidu üritan väevõimuga end magama sundida, et pikk lend kergemalt üle elada, siis nüüd, kus oli olemas kogu luksus: omaette iste, tool-voodi, võimas lauapind, head söögid ja rahu, just SIIS loomulikult polnud unest ei kippu ega kõppu. Aga ega ma sellepärast luksus tool-voodit proovimata jätnud. Klõbistasin nuppudega siia-sinna, nautisin filmivaatamist pikutades ja sooja teki all :).

Kohe esimese asjana pakuti lennukisse astudes klaasis šampust. Peadselt järgnes sellele klaas veini ja mahla koos peenete kartulikrõpsudega. Eelroast, milleks oli puuvilja-juustu valik koos prosciuttoga, sai kõht nii täis, et ega ma pearoast enam hoolinudki :). Magustoidust rääkimata, selle jätsin täiesti söömata.

Nõud olid keraamilised ning söögiriistad metallist.

Maandumine New Yorki aga ei tundunudki esialgu nii põnev nagu varasemalt. Hing oli veel pikalt kuidagi raske ja ei osanud kohe üldse olla. Jummel tänatud, et lennujaamas ootas mind sõbranje Janeke, kes tegi kojujõudmise nii hingeliselt kui füüsiliselt pagasi näol mitu korda kergemaks. Metroost välja tulles ja koju jalutades lisas New York minu tervituseks pisut vürtsi, kallates kaela jämedapiisalise vihma. Meile tundus Janega aga kõik naljakas ja ei teinud sellest „väikesest“ viperusest suurt numbrit.

Koju jõudes vahetasin riided ja lippasime juba Janega Queensi, et võtta klaasike veini sõbranna Kariniga. Peale tunnikest aga (kui kell oli meie aja järgi 19.00) oleks mul olnud juba hädasti vaja olnud tikke, mida laugudevahele pista ihihhhiiii :)

Kuidagi sai lõpuks koju jõutud ja voodisse ma vajusingi. Ajavahest ülesaamine võttis aega päris mitu head päeva (4-5). Oma elementi sisseelamine aga pisut kauem. Alles eile (esmaspäeval) tundsin, et hakkan uuesti siinsetest asjadest aru saama ning oma elurütmi sisse elama. Ei oleks arvanudki, et see nii pikalt aega võtab.

Vahepeal olen jõudnud käia minule lähedal olevas botaanikaaias, mida varem ei olnud külastanud, aga mis tänu Janele osutus väga toredaks käiguks. Samuti Roosevelt Islandil, mis on ainult rongisõidu kaugusel ja on äärmiselt armas kant.

Samuti sai üks päev nauditud võimast päikeseloojangut all-linnas.

Kuna hetkel kooli ei ole, siis võtan rahulikult. Teen tööd ja tööst ülejäänud ajal naudin raamatute lugemist, üritan neiude Karini ja Janega avastada uusi kohti ning näete, on aega ka blogi kirjutada :).

Pisut siis ka pildimaterjali tõestuseks minu juttudele :)))

LENNUKIS