Tere armsad lugejad
Siit tuleb minu esimene blogipostitus.
Olen jõudnud läbi kergete katsumuste lõpuks New Yorki, oma uude elukohta.
Alustan siis algusest...
26.04, teisipäeva hommikul kell 7.05 väljusin Tallinna Lennujaamast Moskvasse.
Lend kestis 1.30 tundi ilma viperusteta.
Moskvasse jõudes olin üllatunud, kui modernne, äärmiselt suur ja igati mugav lennujaam mind ees ootas. Ainuke asi, mis aga tohutult häiris, oli meeletu suitsu hais, mis oli peaaegu igal pool. Eraldi olid küll kabiinid suitsetajatele (mida leidus pea iga paari meetri tagant), aga miskipärast immitses sealt haisu välja ja see ei olnud üldse mitte meeldiv.
Leidsin seal äärmiselt hea koha (pikk vaibaga kaetud ala, kus inimesed saavad sokkis olla, lösutada, magada jne), ning sättisin end filmi vaatamiseks sisse. Üks film vaadatud, mõtlesin, et lähen otsin oma terminali üles ja üritan seal end mugavalt sisse seada.
Vahepeal selgus, et meie lend on edasi lükatud ning millal väljub, ei tea.
Tundes, et kere on päris hele ja võiks miskit süüa, leidsin vene kohviku, kus jäi kohe silma borši supi pilt. Mmmmm mõtlesin et kui juba Venemaal, siis peaks ikka õige borši ka ära proovima ja ma ei pidanud pettuma. Ning peab mainima, et hapukoorega seal ei koonerdatud :), kolmveerand kaussi suppi, veerand kaussi hapukoort.
Kõht täis jäin oma lendu ootama. Pardale hakati lubama algsest lennuajast tund hiljem.
Kohe, kui olind lennukisse jõudnud, võttis miskipärast väsimus minu üle võimust ja jäin koheselt tukkuma, nii et kui mingi hetk tundsin natukene kõvemat mootorihäält, vaatasin aknast välja, kas hakkame tõusma, olime tegelt juba mõnda aega õhus olnud :D Seega lennuk tõusis nii sujuvalt, et ma ei saanud arugi.
Tukkudes „nokkisin teri“ ikka päris hoolega ja hoogsasti, nii et minu naaber (50-ndates vene naisterahvas) vaatas mind juba kahtlaselt :D. Peale seda läks uni üle ja kõik, järgmised 9 tundi olin vastu tahtmist üleval.
Aeg sai sisustatud filme vaadates.
Aeg sai sisustatud filme vaadates.
Sai söödud ka üks söögikord, mis oli üllatavalt maitsev kalaroog.
Rääkides teenindusest, siis mkhmkk... meie lennukiotsas olid suhteliselt ugly´d mehed :) ja mitte just kõige viisakamad ja ägedad.
Jutt tuli emotsioonitult nagu lindi pealt.
Mingi hetk mõtlesin, et me oleme sõitnud juba terve i-ga-vi-ku, ning vaatasin lennuinfost, KAUA VEEL... selgus, et sõita on jäänud veel ligi 4 tundi, ou goooshhh...
Aega sundis mind tegelikult vaatama enesetunne, mis selleks hetkeks ei olnud enam kõige parem. Tundsin kerget iiveldust ja kahtlane olemine oli. Kui olin ära näinud, et maandumiseni veel ligi 4 tundi, siis üritasin end lohutada, et polegi ju kõige hullem, aga lohutusesks see jäigi :D.
Hakkasin ohtaralt vett kaanima, et ehk läheb paremaks. Mingi hetk aga ei suutnud enam rahulikult istuda, haarasin oma paberist „ridiküli“ :) ja läksin tualeti järjekorda.
Pärast seda oli õnneks tükk maad parem olla, kuid mitte ka megahea.
Küsisin seal lähedal olevalt lennupersonalilt ka, ega neil juhuslikult ei ole rohtu airsickness´i vastu. Mürakas mees ei saanud kohe arugi, küsis nagu mats maalt što? Što nada?
Ütles, et ei, sellist asja meil pole, võime sidrunivett anda.
Jõudes JFK lennujaama, ootas ees passikontroll. Meesterahvas, kelle juurde jõudsin, uuris mu passi, green cardi, passi, green cardi ja hakkas esitama küsimusi a´la:
Kui kaua te Eestis olite? Millal saite Green Cardi? Ja peale neid kahte küsimust läks mees nii vihaseks, ma ei saanud aru, mis nüüd siis juhtus. Teda ajas vihaseks see, et ma käisin novembri alguses USA-s, olin seal 7 päeva ja siis sõitsin koju tagasi. Et mis mõttes nagu, miks ma kohe sinna elama ei tulnud. Ma vaatasin, dsiiii mis sul viga on. Seletasin rahulikult, et käisin siin selleks, et paberimajandust korda ajada, selleks, et green cardi üldse saada ja siis läksin koju tagasi, et korrektsel viisil oma töö lõpetada ja elu ümber korraldada. Ta oli endiselt vihane, minu vastus teda ei rahuldanud ja hakkas ilkuma, et milleks mulle üldse green card väljastati, teil pole seda üldse vaja jne. SIIS kutsus ta lähedal liikuva töökaaslase enda juurde stiilis „Heey Mike, come here for a second, look at this....“ ja rääkis mu loo ära iroonilisel toonil. Too mees siis kaa „uskumatu, mis te õige mõtlete edast ja blaa blaa“. Ma siis läksin veits vihaseks, kuid üritasin siiski end rahulikuna hoida, pärast ei lasta üldse maale edasi :D Küsisin, millest selline kahtlustamine? Põhi tüüp siis ütles, et me ju maksame teie eest ja te ise elate samal ajal Eestis. Ma et, ma pidin ka selle eest kõvasti maksma, et green cardi saada üldse. Anyway siis viskas mu asjad letile tagasi ja ütles „I´m so pissed right now, unbelievable, go...GO“
Aga sellega polnud veel kõik. Lennuksi pidime täitma ankeedi kaupade kohta, mida soovime deklareerida. Ehk siis kõik kingitused, mis kohvris on. Kribasin miskit ära aga unustasin ühe olulise asja märkimata. Nimelt tahtsin pererahvale tuua põdra täissuitsuvorsti.
Kuna olin kirjutanud, et toon komme jms asja, siis taheti mu kohver kindluse mõttes üle vaadata. Arvuti tuvastas, et seal on veel miskit. Kästi kott avada ja öeldi, et teil tundub seal miskit salaami moodi olema. Ou damn... Siis ütlesin, et jah on, vabandasin ette ja taha end, et unustasin märkida. Kohver keerati pahupidi, et vorst leida. Vorst võeti ära ning jäeti sassi kohvrit kokku tagasi pakkima.
HELLLOOO AMERICA :)
Lõppude lõpuks sain lennujaamast välja ning jäin taksot ootama. Ja niii ma kohale jõudsingi...
Pererahvale lugu rääkides möönsid nad, et see oli passikontrolli töötaja poolt äärmiselt inetu ja mittekohane käitumine ja sellised tuleks vallandada. Ja et viskaksin selle oma peast ning et kõik ei ole sellised. Jääme lootma.
Minu saabumisest on möödas kõigest kaks päeva, kuid juba ei suuda ma istuda rahulikult käed rüppes ja lõõgastuda, mida alguses ehk tegema peaksin.
Järgmisel päeval, olles end välja maganud, käisin nagu närvipundar ringi, ütlesin, et ma ei oska niisama olla, kas on ehk mind võimalik kuidagi rakendada. Ja saingi väheke tube koristada.
Täna on teine täispikk päev NY-s ja üritan minna Sotsiaalkindlustusametisse, et teha endale sotsiaalkindlustusnumber (SSN), ilma milleta ei saa ma ka tööle minna. Kui see tehtud, alustan tööotsingutega.
Selleks korraks kõik ja hoidke mulle ikka pöialt, läheb vaja!
0 comments:
Post a Comment