Kallis emme!

Blondipäine parajalt juurikas plikatirts, kes arvas, et poes kiusunutuga end põrandale pikali visates peaks mõne maiuspala ikka ju kätte saama, mis vahel ka usutavalt poetädide meele härdaks tegi ja midagi näpuvahele sai :).
Blondipäine olen ma ikka, seda pole aastad muutnud, aga kodune kasvatus enam päris jalaga vastu maad trampimist ning jonnimist avalikus kohas ei luba.
Tee on mind tänaseks viinud kaugele kaelamurdvalt kõrgete hoonetega maale, mis justkui oleks tsivilisatsiooni koorekiht kuid samas vahel teise nurga alt vaadates primitiivne džungel.
Minu väike armas pere ja kodu on minust voolinud aga selle, kes tänaseks olen ja tänu teile olen nii kaugele ka jõudnud. AITÄH!

Kui nende kadumise eest kuhugi põgeneda ei saa ja aega peatada on võimatu, siis ei jää muud üle, kui uuest  aastanumbrist kõge parem võtta ning jäädvustada see sama erevalt ja värviliselt kui eelnev.
Tore on tõdeda, et eelnev aasta on igati meenutamist väärt ja võib uhkusega selle ukse lukku keerata. Eelmise aasta sisse mahtunud sündmuste ja elukogemuste järgi võin aga öelda, et uks läheb vaevalt kinni :))))
Kõike juhtunut, mis on suuremalt jaolt ainult positiivne, ei saa ma kindlasti oma „kontole“ kirjutada. Väga suurt rolli on mänginud head inimesed minu elus.
Oma panuse on andnud suurepärased sõbrad-pere kodumaalt ning uute elukogemuste, õpetuste, vaatenurkade, abi ja lusti eest olen väga tänulik oma uutele sõpradele-tuttavatele siinpool ookeani.
Aitäh, aitäh, AiTäH, aitäH, aItÄh, AITÄH ja kummardus.


Reedene päev tuleb töine, kuid mõte õhtusest kergest labajalavalsist hoiab mind erksana. Plaanin teha suitsukana-riisi salatit ja magustoiduks... veel ei tea, aga midagi ikka :))
Nii et.... ärge seal niisama istuge midagi, tulge külla ja nautige salatit, kuniks seda veel on!

60-ndates härra kutsus mu oma boksi ja ilmselgelt ilma mingisuguse eeltööd tegemata küsis: „Soooo... where is Estonia? Upstate New York?“ ehk siis „ niii.... kus Eesti asub? New Yorgi osariigi põhjaosas?“
Mul pidi suu lahti vajuma. Sel momendil tundsin, et kõhus varasemalt olnud liblikatunne (ärevusest) on kadunud ning olen tagasi võitnud oma enesekindluse. No sellise rumaluse peale ei oska nutta ega naerda. Seletasin siis ära, et Eesti on nagu ikkagi omaette riik. Mõni minut seletades, kus kandis Eesti täpsemalt asub ning et Eestis on tõepoolest olemas oma keel, pani ta silmad alla ja ilma otsa vaatamata (mis on ameeriklaste puhul suht ebatavaline) vabandas, et mind niimoodi solvas (mina muidugi ütlesin, et sellest pole midagi ja kihistasin itsitada).
Pisut vesteldes minu ootustest ja lootustest lubas ta minuga mõne päeva jooksul ühendust võtta ning ülevaate anda, kuidas  seis on.
Kui ära hakkasin minema, siis naljatledes mainisin, et loodetavasti ei valinud ta minu resümeed ainult sellepärast, et arvas, et olen Ameerikast, sest intervjuu ajal oli tunda, kuidas tema positiivsus tööotsingute suhtes 25 kraadi langes, kui sai teada, et olen hoopiski väljaspoolt ning olnud siin ainult aastakese.
Intervjuu ajal küsis ta ka muidugi küsimusi, mida tegelikult siinsetel intervjuudel küsida üldse ei tohiks, aga kuna mul midagi varjata ei olnud ning suhtluse õhkkond oli suhteliselt vaba ja ma ei tundnud end kuidagi ohustatuna, vastasin tema küsimustele.
Kuna vaikselt hakkan end rohkem siinsele tööturule trügima, küll tuleb veel „vahvaid“ lugusid, mida jagada. Nii et jääge ootele :).

Kes mu viimast blogi on lugenud, siis teab, et mitte just kaua aega tagasi jättis meie armas pereliige Boi meiega hüvasti.
Eelmisel laupäeval oli aga perekesel uued uudised – majja on leidnud tee uus sõber Bonita ehk Bona, kes on Malamuudi tüdruk :) Bona on kõigest paari kuune ja päris elus veel armsam kui pildi peal (sai üle vaadatud Skype vahendusel).

Siin ka paar pilti neiu Bonast

Me kõik teame, et kellegi kaotus ei ole kunagi kerge. Kuigi meid on kasvatatud usus ja vaimus, et lahkunud hinged on vabanenud ja palju õnnelikumad, olles vabanenud oma raskest kehast. Siiski on just harjumustunne see, mille kaotus meid kurvastab.
Oleme harjunud kellegi igapäevase kohalolekuga, oleme oma rutiinis sees, et kellegi eest hoolitseda, kellega pragada või kellega koos rõõmustada.
Meie pere peab end nüüd aga hakkama harjutama mõttega, et meie armastatud kutsa on jätnud oma kuudi ning tühjuse meie hinge. Üritame end mõttes viia teadmiseni, et Boi on palju paremas kohas.

Tahaksingi oma tänase blogipostitusega meenutada Boid.

Irooniliselt naljakas on see, et ma arvan, et meil tekiks peres kindlasti kerge vaidlus, kui hakkaks arutama Boi nime üle.
Boi sai võetud Madise kandist päris pisikesena 1999. aastal. Ta oli hundikoera ja dobermanni segu. Mäletan, et kui ta toodi, küsisin, mis ta nimi on. Ema ütles, et perenaine oli koerapojad nimetanud tolleaegse lastesaate Teletupsude järgi „Tinki-Winki, Lala, Tipsi ja Po“. Kuna me aga arutasime, et nimi Po ei kõla kohe üldse teab mis kuidas ja jääb kuidagi kentsakalt lühikeseks ja ebamugavaks öelda, otsustasime et tema nimi on Poi. Nüüd aga ei teagi siis, kas tema nimi peaks olema kirjapildis Poi või Boi. Igatahes kuulmise järgi oleme me kõik teda kutsunud Boiks, seega nii ta minu jaoks ka jääb :)

Oma maiuspalad kontide näol üritas alati salakavalalt ära peita ja kindlasti kohta, kus mulla kraapimine oli hõlpsam, ehk siis emme lillepeenrad.


Boi on tuntud ka kui väike huligaanist „Teaduse tänava hirm“. Just nimelt ratturid kartsid teda, sest neid sõiduriistasid Boi kohe mitte ei armastanud.
Boi ei hammustanud kunagi! Tema „mittemeeldimise“ väljendusviis oli pigem hane moodi naksamine ja siis naha keeramine, kes teab, kuidas hani naksab, siis oskab ette kujutada.

Nii kui ta mulle nägi, siis elavnes alati nagu noor poisike. Kuigi sel aastal oli juba näha, et ega ta palju nendega mängida ei jaksa, isegi kui vaim oleks tahtnud, oli keha kiirelt väsinud.

Boile meeldis väga, kui keegi aias kohmitses. Eriti kui suurem osa perest õues oli. Tema näos oli näha kohe uhkust ja rahulolu.

Kui väikesed kassipojad sai võetud, siis tutvustasime alati talle eelnevalt pisikest, lastes tal neid nuusutada ja öeldes „Oma, Boi, see on oma, ei tohi liiga teha!“, ja nii ta nendega harjuski ja mõistis kohe, kes on oma ja kes mitte.
P.S Võõrad kassid kihutab ta alati aiast välja.  

Paar päeva enne minu äraminekut panime emaga tähele, et liipab ühte jalga kuidagi naljakalt, nagu siis kui inimesed on jala ära maganud ja närv surnud ning kuidag raske end jalule saada.
Mäletan, kuidas äralendamise päeval läksin kohvrit autosse panema ja läksin ta kuudi juurest mööda, kutsusin ta kuudist välja, et teda veel kallistada, soovisin talle, et oleks tubli ja hoiaks end ning ütlesin „näeme varsti“ ja kallistasin teda :).

Eile aga sain teada, et midagi on tema koordinatsiooniga väga valesti, püsti õieti seista ei suuda, kukub külili.
Päris täpset põhjust ei teata ja detailidesse laskumata tema olukord halvenes ja täna arvas loomaarst, et kõige parem oleks ta „raskustest“ vabastada.

Sõbrad... tean, et igal pool mujal on tihtipeale „muru rohelisem ja päike eredam“. Siinkohal peab küll viimane väide paika. Kuuuuuuuumus on, peaks ütlema, ilusalongi eest, kõrvetab kõik karvad tasuta ära ihihhhiiii :))

Tagasilend oli suurepärane. Ei tea kuidas ja mis põhjusel, aga lennujaamas oma lennule registreerides minu piletit kontrollinud tädike sebis end kähku teise laua taha ja ütles, et ta vahetab mu pileti ringi. Mina läksin pisut endast välja, et mis mõttes, miks, KAS ma ikka oma aknaistme saan, mida väga alati ihaldan. Selle peale sosistas tädi inglise keeles, et saan äriklassi pileti.
Nooooooooo mis ma selle peale ikka kosta oskan, kui laialt naeratada ja tänada :)

Nõud olid keraamilised ning söögiriistad metallist.