Rõõmustan täna koos paljude eestlastega.
Enne magamaminekut otsustasin 14-nda õhtul (teie aja järgi 15-nda varahommikul) visata viimase pilgu internetti ning täiesti juhuslikult (mida ma siin väga tihti viimasel ajal teinud ei ole) läksin Delfi.ee lehele ja nägin suurt uudist „Pantvangistusest pääsenud jalgratturid jõudsid tagasi koju“. Pidin kohe kõik videoklipid ära nägema ja mind valdas suur rõõm.
Eriti meeldis mulle üks videoklipp, kus üks pääsenutest ütles, kuidas nad seal oldud aja jooksul adusid, kui õiged on Hardo Aasmäe öeldud sõnad, et me, eestlased, tegelikult ei tea, et elame paradiisis ehk siis, et Eesti on maapealne paradiis.
Eks kõigil ole oma arvamus ning seisukoht, millisena või kuidas ta oma kodumaad näeb, kuid mina (küll mitte pantvangina vaid täiesti vabatahtlikuna siin kaugel väljamaal) olen mitmeti nende sõnadega päri.
Olin ennegi oma maa patrioot, kuid olles siin kaugel, see tunne ainult kasvab.
Jah, ka Eestil on omad puudused, aga millisel riigil ei oleks!?
Eks nii mõtlevad kindlasti paljude maade rahvad, kes on oma keskkonnas sündinud, üles kasvanud ja mõni aeg oma riigist eemal viibinud ning võrdlevad erinevaid süsteeme ja riigikorraldusi.
Vahepeal olen end käsile võtnud, jooksutossudele lipsud peale sidunud ning New Yorgi tänavaid tolmutama asunud :)
Oi kui mõnus on jälle „rajal“ tagasi olla.
Sellega seoses tuleb meelde üks lugu, mida teiega jagan.
Paar päeva tagasi, kui taaskord jooksma läksin, mõtlesin, et võtaks ette tee üle Brooklyni silla Manhattanisse ning siis tagasi. Jõudes silda ületades Manhattanisse avastasin seal, et oohhhoooo, sama platsi peal, kus ma kunagi tegin pilti ühest kunstnikust, kelle töötehnikast ma suht vaimustuses olin (panin temast kunagi ka blogisse pildi üles), oli jälle seal!!! Mõtlesin, et ei no TERE hommikust, hea tüüp ikka. Nii siis raha tehaksegi, et öeldakse, et täna on minu viimane päev ja homme lähen Las Vegasesse. Jäin siis vaatama, kuidas ta järjekordset tellimust kellelegi valmistas. Kui pilt valmis, ütles ta jälle, et võite siia topsi mulle miskit pista, et täna on mu viimane päev siin. Ou really ?!?
Kuna aga pildid on tõesti ilusad, siis mõtlesin, et ehk ostaksin kunagi ühe, et ma ootan, kuni suurem rahvahulk ära läheb ja siis küsiksin ta käest, et kas ta kunagi ka TÕESTI läheb siit ära või on see vaid jutt ja mul oleks võimalik kunagi temalt üks pilt hankida. No nii....
Kui enamus rahvast oli minema kõndinud ja ainult mõni üksik jäänud, astusin talle ligi ning nõjatusin tema poole ja ütlesin: „Tere, tahtsin noh nii omavahel küsida, kas te olete muidu veel juuli lõpuni siin, et...“ ja lõpetada ma oma lauset ei saanud, sest härra EELDAS, et järgmine, mida ma küsin on ala et ehk võiksime kunagi kohtuda, sest tema reaktsooni minu esimese lausepoole peale oli selline: „oiii eiii , sorry, ma pole seda tüüpi“. Mul jäi silm punni ja ehmatasin ära, et MIDA sa mõtlesid mind ütlevat. Siis ütlesin juba suhteliselt külmalt, et no ma lihtsalt nägin teid mõni aeg tagasi ja te pidite siis kaa viimast päeva siin olema, nagu tänagi ütlesite, et pidite minema Las Vegasesse, ma olin huvitatud pildist, aga kuna hetkel olen trenni tegemas ja raha pole, mõtlesin, kas räägite seda suusoojaks või on see tõsi. Mehike läks selle peale näost muidugi punaseks (loodetavasti sai ise ka aru, kui loll ta oli :D) ning ütles, et jah ta üritab tõepoolest ära minna, et ei olnud lihtsalt võimalik, aga pühapäevani on ta veel kindlasti siin, ning siis üritab ära sõita.
Ou well, selle peale keerasin otsa ringi ja jooksin koju tagasi, peas kogu tobe situatsioon situatsioon uuesti ja uuesti kedrates ja tekkis tunne, et ma vist enam nii väga ei tahagi neid pilte :D :D
Oi kui mõnus on jälle „rajal“ tagasi olla.
Sellega seoses tuleb meelde üks lugu, mida teiega jagan.
Paar päeva tagasi, kui taaskord jooksma läksin, mõtlesin, et võtaks ette tee üle Brooklyni silla Manhattanisse ning siis tagasi. Jõudes silda ületades Manhattanisse avastasin seal, et oohhhoooo, sama platsi peal, kus ma kunagi tegin pilti ühest kunstnikust, kelle töötehnikast ma suht vaimustuses olin (panin temast kunagi ka blogisse pildi üles), oli jälle seal!!! Mõtlesin, et ei no TERE hommikust, hea tüüp ikka. Nii siis raha tehaksegi, et öeldakse, et täna on minu viimane päev ja homme lähen Las Vegasesse. Jäin siis vaatama, kuidas ta järjekordset tellimust kellelegi valmistas. Kui pilt valmis, ütles ta jälle, et võite siia topsi mulle miskit pista, et täna on mu viimane päev siin. Ou really ?!?
Kuna aga pildid on tõesti ilusad, siis mõtlesin, et ehk ostaksin kunagi ühe, et ma ootan, kuni suurem rahvahulk ära läheb ja siis küsiksin ta käest, et kas ta kunagi ka TÕESTI läheb siit ära või on see vaid jutt ja mul oleks võimalik kunagi temalt üks pilt hankida. No nii....
Kui enamus rahvast oli minema kõndinud ja ainult mõni üksik jäänud, astusin talle ligi ning nõjatusin tema poole ja ütlesin: „Tere, tahtsin noh nii omavahel küsida, kas te olete muidu veel juuli lõpuni siin, et...“ ja lõpetada ma oma lauset ei saanud, sest härra EELDAS, et järgmine, mida ma küsin on ala et ehk võiksime kunagi kohtuda, sest tema reaktsooni minu esimese lausepoole peale oli selline: „oiii eiii , sorry, ma pole seda tüüpi“. Mul jäi silm punni ja ehmatasin ära, et MIDA sa mõtlesid mind ütlevat. Siis ütlesin juba suhteliselt külmalt, et no ma lihtsalt nägin teid mõni aeg tagasi ja te pidite siis kaa viimast päeva siin olema, nagu tänagi ütlesite, et pidite minema Las Vegasesse, ma olin huvitatud pildist, aga kuna hetkel olen trenni tegemas ja raha pole, mõtlesin, kas räägite seda suusoojaks või on see tõsi. Mehike läks selle peale näost muidugi punaseks (loodetavasti sai ise ka aru, kui loll ta oli :D) ning ütles, et jah ta üritab tõepoolest ära minna, et ei olnud lihtsalt võimalik, aga pühapäevani on ta veel kindlasti siin, ning siis üritab ära sõita.
Ou well, selle peale keerasin otsa ringi ja jooksin koju tagasi, peas kogu tobe situatsioon situatsioon uuesti ja uuesti kedrates ja tekkis tunne, et ma vist enam nii väga ei tahagi neid pilte :D :D
Mis siis veel? Kirjutaks lühidalt ka kohalikest Ameerika uudistest. Hetkel on valitsuses aktuaalne riigi eelarve, millega tundub olevat suuri probleeme. Aeg-ajalt ilmub herr Obama Live´is ekraanile, katkestades kõik saated ja asub usinalt seletama, milliseid kärpeid millistes valdkondades plaanitakse. Paljudel kohalikel ajab see muidugi harja punaseks, kust kõik lubatakse kärpida. Minu õnneks aga plaanib Obama haridusvaldkonda pisut raha juurde lisada. Ehk siis saaksin hea õnne korral riigi raha eest õppima minna ;)
Teine uudis, mis siin juba mitu päeva esiridades on: Mõni päev tagasi lõpetas üks pealt näha täitsa normaalne mees 8-aastase juudipoisi eluküünla. Poiss tuli kuskilt suvelaagrist, kell oli 5 paiku õhtul ning oli oma kodukandi tänavas väheke ära eksinud ning küsis suvaliselt möödaminejalt juhtnööre. Miskit selle peale toimus, et laps koju ei jõudnudki. Kahjuks ei seletatud päris täpselt ära, miks mees ta oma koju viis (poissi "kuritarvitatud" ei olnud), aga kui ta päeva-paari pärast märkas, et linna peale on üles riputatud kuulutused kadunud poisist, tekkis tal paanika ning viis süütu lapse teise ilma. Tagatipuks tükeldas ta ära.
Intervjuudes teda tundnud inimestega ei osanud keegi sellist asja ette näha, ei pidavat olema üldse iseloomulik tollele mehele.
Samas ka hiljuti juhtum, kus Central Park´is õhtu poole jooksnud mehele tungisid kallale 2-3 tüüpi, materdasid mehe vaeseomaks ning võtsid ära tema telefoni.
Ma olen päris kindel, et see mees oleks oma telefoni ka paari karmima sõna või ähvarduse peale ära andnud, kas tõesti oli selleks vaja mitmekesi kallale tungida?!
Ameerika on suuuuuuur ja laaiiiiii ning siin on ikka IGASUGUSEID inimesi. Siin olen sellest juba ammu aru saanud, et välimuse ja esimese suhtluse põhjal ei tasu teha mingeid järeldusi, kas inimene on väga tore või on ettearvamatu mõrvar.
Ka minu kandis tuleb hoida pidevalt madalat profiili ja mitte väga silma paista.
Hollywoodi filme punase samettooli pealt vaadata on üks asi, selle sees elada aga hoopis teine asi.
Mõningad pildid:
Ühel päeval Manhattani kesklinnas asju ajades nägin lähedal pargis sellist hiiglasuurt
asiaadi näojoontega lapskuju, esimese korraga ehmatas ikka ära :)
Kahjuks ühtegi tutvustavat silti läheduses ei olnud,
seega ei oska kommenteerida, millega tegu on
Käisin tutvumas ka sellise kauni Brooklyni naabruskonnaga nagu Brooklyn Heights.
Manhattanile avaneb sealt äärmiselt ilus vaade ning jalutuskäik mööda seda kanti
Manhattanile avaneb sealt äärmiselt ilus vaade ning jalutuskäik mööda seda kanti
on hingerahu pakkuv & toob muige suule
Sattusin Brooklyn Heights´is jalutama neljapäevasel päeval ning tuli välja, et igal neljapäeval
on seal korraldatud kohalikele inimestele tasuta filmivaatamisõhtu. Püsti on pandud hiiglasuur ekraan
ja inimesed istuvad siis kas oma piknikukorvikesega või muidu lobisedes
kus parasjagu vaba kohta on, kas siis tekkidega maa peal...
... või treppidel. Tol õhtul jooksis ekraanilt "Ghostbusters" :D
Ja kui Manhattanil elamise aegade jooksul postitasin siin pilte oravatest,
kes olid nii puu all kui puu peal, siis Brooklyn Heights´i tänavatel
võib hoopis puu otsast leida pirakaid känguruid :D
Ah jaaaa.... sain taaskord uue maitseelamuse osaliseks.
Seekord leidsin Pińa Colada maitselise Orbiti.
Uuuu jeee... võin öelda, et see on vääääga hea ;)
1 comments:
Palju õnne sünnipäevaks! :)
Post a Comment