Võib olla mäletate ühte minu kirjutatud lausejuppi esimestest blogipostitustest, kus kirjutasin, kui tore on vaadata turiste mööda linna ringi sagimas, itsitamas ja fotosid klõpsimas ja kuidas tahaksin, et oleksin üks nende seast, teades, et naudid oma reisi täiel rinnal, ei mingeid muresid jne jne, aga mina näed nüüd elan siin ja pean jamama bürokraatliku paberimajandusega....
Nüüd aga pärast ligi 3 kuud võin kirjutada teisest emotsioonist. Üks päev pärast pikka tööpäeva valutavate kandade peal koju jalutades möödusin ühest turistirohkemast kohast, kus igal sammul pead tegema kui jänesehaake, et mitte kellegi meeldejäävat pilti oma peanupu või kahe suu poolega näljaselt õuna või banaani näksiva näoilmega rikkuda, korraga mõtlesin: „ahhhh kui hea, ma pole turist, ma elan siin...“
Kuidagi teistmoodi tunne haaras mind, teadsin, et lähen oma koju, tee peal läbi minnes toidupoest, kust juba tean, mida riiulilt kaasa haarata, kuidas see maitseb ja kui palju maksab. Kui tore on, kui mitmed küsivad rongijaamas, kuhu nad peavad minema, kui nad tahavad jõuda sinna või tänna, kui keegi rongis küsib, mis on järgmine peatus ja mitmes peatus on nt Atlantic-Pacific Avenue. On tekkinud teatud asjade suhtes teatud kindlustunne. See on hea tunne.
Mis ei tähenda muidugi seda, et ei oleks emotsionaalselt raskemaid päevi, kuid järgmisel päeval on jälle parem ja astud kindlalt mööda Ameerika tänavaid.

Üks päev vihmases Ameerikas:
Olin töölt koju jalutamas, kui helistas minu Chicagos elav sõbranna, jagades viimase aja uudiseid, jalutasin telefon käes ja mõtlesin, et kohe rongi peale ei suundu, sest siis kaob levi ja huvitav kõne jääb pooleli. Mõtlesin, et uitan siin-seal ümbruskandis ringi. Päev oli palav ja päike siras lagipähe. Täiesti ootamatult out of nowhere hakkas taevast kallama padukat. Jooksin oma kompsudega ruttu lähima varjualuse alla, kus seisin koos mitme omataolisega. Vihm oli nii tugev, et isegi kangialuse pritsis märjaks. Taaskord mõtlesin samal ajal, miks IGA kord peale vihma ma luban, et ostan endale kummikud, kuid siis, kui vihm järele jääb, ei näe ju põhjust neid osta :))) Olles täiesti läbi vettinud otsustasin, et EI, paari päeva jooksul pean need endale muretsema.
Kui vihm peale 15 minutit järele hakkas jääma, lippasin lähimasse rongijaama, mis on üks peatus lähemal minu tavapärasest jaamast, kus töö juurest rongile lähen. Jõudes trepist alla, leidsin ees tohutu rahvamassi. Paljud olid närvis, paljud uudishimulikud, kas on perroonil juhtunud mõni õnnetus, et inimesed treppidel seisavad või millest on selline rahvamass tingitud. Mõni kohalik ütles, et see on tööpäevadel ajavahemikul 16.00-18.00 suht tavaline. Minu jaoks aga oli see ka üllatav. Pärast 20 minutit ootamist otsustasin, et ei jalutan siiski veel paar tänavat ja jõuan oma tavapärase peatuseni, seal kindlast rohkem õnne :) Jõudes aga sinna, ootas mind ees samasugune rahvamass. Õnneks sain seal istuma ja ootasin seal oma järgmised ca 20 minutit. Rongivagunid olid kõik puupüsti inimesi täis, nii et lõpuks pikemad inimesed seisid hoides kätega kõrgematest käepidemetest kinni, lühemad (k.a mina!) pidid seisma otse nende külje all, pead-ninad surutud nende kaenlaõndlatesse ja unistades „millal ometi jõuab kätte minu peatus“ (you know what I mean) :) God bless rain and America :)))
Lõpuks koju jõudes sain korterikaaslaselt teada, et 15 minutit paduvihma oli tekitanud paljudes kohtades raudtee üleujutuse ning paljud rongid ei saanud seetõttu sõita ja suunati ümber. See seletab nii mõndagi.

kuulnud ja ootan huviga igat uudisekillukest või isegi lihtsalt endast märguandmise kirjakest :)
Olge mõnusad!