Tervitused üle pika aja.
Tahaksin kõige pealt veel kord tänada kõiki vahvaid sõpru, kelle poolt olen saanud kuhjaga õnnesoove. Nüüd peaks aastakeseks sellest õnnekogusest piisama ning asun aga kohe otsast varusid ära kasutama ;)
Sünnipäeva päev möödus väga tegusalt ning ka omamoodi „huvitavalt“.
Päeva alustasin väga varakult töö tegemisega. Kui tööpäev läbi, jooksin 37-kraadise kuumaga rongile, et kodus riided vahetada ning siis jooksujalu taas rongile, et jõuda kesklinna tööintervjuule.
Olen siin ikka süstemaatiliselt saatnud välja oma resümeesid ja voila... näkkas.
Intervjuu sarnase töö alal (puhastustarvikutega tegelev tööagentuur), mida hetkelgi teen, oli minu arvates päris edukas ning jään ootama järgmist nädalat, kui lubati tagasisidet anda.
Sealt liikusin teise linna otsa, et külastada korra oma korterikaaslast tema töö juures, et pisut lobiseda ja väikese Starbucksi Frappuccino topsiga minu sünnipäeva puhul kokku lüüa.
Õhtul koju jõudes olin läbi kui sidrun ning vajusin voodisse sügavasse unne. Järgmisel päeval lubasin endale, et naudin niisama olemist ja luban endale ka miskit hääd süüa.
Päeva peale aga sain kõne Natalialt (kelle juures enne Brooklynisse kolimist elasin) ning läksin talle külla. Päev lõppes toreda õhtusöögi ning pudeli veiniga.
Sünnipäeva päev möödus väga tegusalt ning ka omamoodi „huvitavalt“.
Päeva alustasin väga varakult töö tegemisega. Kui tööpäev läbi, jooksin 37-kraadise kuumaga rongile, et kodus riided vahetada ning siis jooksujalu taas rongile, et jõuda kesklinna tööintervjuule.
Olen siin ikka süstemaatiliselt saatnud välja oma resümeesid ja voila... näkkas.
Intervjuu sarnase töö alal (puhastustarvikutega tegelev tööagentuur), mida hetkelgi teen, oli minu arvates päris edukas ning jään ootama järgmist nädalat, kui lubati tagasisidet anda.
Sealt liikusin teise linna otsa, et külastada korra oma korterikaaslast tema töö juures, et pisut lobiseda ja väikese Starbucksi Frappuccino topsiga minu sünnipäeva puhul kokku lüüa.
Õhtul koju jõudes olin läbi kui sidrun ning vajusin voodisse sügavasse unne. Järgmisel päeval lubasin endale, et naudin niisama olemist ja luban endale ka miskit hääd süüa.
Päeva peale aga sain kõne Natalialt (kelle juures enne Brooklynisse kolimist elasin) ning läksin talle külla. Päev lõppes toreda õhtusöögi ning pudeli veiniga.
Räägime väheke ilmast kaa.
Kuumus on siin kohati 39.4 kraadi, sinna liitke otsa suures koguses niiskustase, harvadel kordadel mõni tuulepuhang ning lisaks sellele kujutage veel ette, et peate minema maa alla metroosse, kus puudub igasugune tuulepuhang ja õhuliikumine.
Pole vahet, kas oled tüdruk või poiss, mees või naine, noor või vana, rikas või vaene – kõik higistavad kui põrsad, igaühel käes rätik või salvpaber iga paarikümne sekundi tagant üle kere higi pühkides. Kõik näevad välja suhteliselt sarnased – läbivettinud sorgus „suve nautlejad“.
And believe me... vastassugupoolte vahel sellistel päevadel erilist „juhuslikku“ silmaviskamist (mida metroodes tihti näha on) ette ei tule: sorgus juuksed, higivunts pidevalt nina all, olenevalt riietusest kaenlaalused läbi vettinud, mõnel salfakaga näo pühkimisest tükike paberit otsaette kleepunud... you know what I mean, seega big no-no.
Kuid alati leidub ka veidrikke, kellele just vastav kirjeldus ehk meeldib.
Kuumus on siin kohati 39.4 kraadi, sinna liitke otsa suures koguses niiskustase, harvadel kordadel mõni tuulepuhang ning lisaks sellele kujutage veel ette, et peate minema maa alla metroosse, kus puudub igasugune tuulepuhang ja õhuliikumine.
Pole vahet, kas oled tüdruk või poiss, mees või naine, noor või vana, rikas või vaene – kõik higistavad kui põrsad, igaühel käes rätik või salvpaber iga paarikümne sekundi tagant üle kere higi pühkides. Kõik näevad välja suhteliselt sarnased – läbivettinud sorgus „suve nautlejad“.
And believe me... vastassugupoolte vahel sellistel päevadel erilist „juhuslikku“ silmaviskamist (mida metroodes tihti näha on) ette ei tule: sorgus juuksed, higivunts pidevalt nina all, olenevalt riietusest kaenlaalused läbi vettinud, mõnel salfakaga näo pühkimisest tükike paberit otsaette kleepunud... you know what I mean, seega big no-no.
Kuid alati leidub ka veidrikke, kellele just vastav kirjeldus ehk meeldib.
RÄÄKIDES veidrikest.... oi püha müristus. Oma sünnipäeva päeval pidin taaskord tõdema, et issanda loomaaed on ikka liiiiga kirju.
Detailselt ma kirjeldama ei hakka, ütlen vaid nii palju: rongiga intervjuule sõites istus minu vastas üks mustanahaline „härra“, kes näiliselt päikeseprillid ees luges oma säärtele asetatud ajalehte. Miski pärast aga ei keeranud ta pooletunnise rongisõidu ajal kordagi lehekülge. Mõne aja pärast nuputasin välja, et onu ei loegi ajalehte ning lugemisvara säärtel on paigutatud kindla põhjusega – tuleb üritada kuidagi ju varjata oma haiglast „hobi“ (kui nii võib seda nimetada).
Jumalale tänu, et olin oma päikeseprillid ette jätnud, et varjata oma tõllarattasuuruseid silmi. Kui tol hetkel oleks kohal olnud naiste mõtete kuulja filmist „What women want“, oleks ta ilmselt kuulnud „Oh my goosh, ouu...my... gooosh, see ei saa olla tõsi?! Millal, paganama päralt, tuleb juba minu peatus?“
Vot nii, ilmselt juba aimate ära, mida tol päeval nägin (ja siin kohal on riivatud mõtlemine täiesti asjakohane).
Detailselt ma kirjeldama ei hakka, ütlen vaid nii palju: rongiga intervjuule sõites istus minu vastas üks mustanahaline „härra“, kes näiliselt päikeseprillid ees luges oma säärtele asetatud ajalehte. Miski pärast aga ei keeranud ta pooletunnise rongisõidu ajal kordagi lehekülge. Mõne aja pärast nuputasin välja, et onu ei loegi ajalehte ning lugemisvara säärtel on paigutatud kindla põhjusega – tuleb üritada kuidagi ju varjata oma haiglast „hobi“ (kui nii võib seda nimetada).
Jumalale tänu, et olin oma päikeseprillid ette jätnud, et varjata oma tõllarattasuuruseid silmi. Kui tol hetkel oleks kohal olnud naiste mõtete kuulja filmist „What women want“, oleks ta ilmselt kuulnud „Oh my goosh, ouu...my... gooosh, see ei saa olla tõsi?! Millal, paganama päralt, tuleb juba minu peatus?“
Vot nii, ilmselt juba aimate ära, mida tol päeval nägin (ja siin kohal on riivatud mõtlemine täiesti asjakohane).
Aga veel...
Mul on olnud suurepärane võimalus kohtuda mehega, kes on meie lapsepõlve saate „Spokoinoi nochi, malõshi!” (vene k.” Спокойной ночи, малыши!") loomise taga. Kui seda kuulsin, siis esialgu saade meelde ei tulnudki, olin siis päris pisikene. KUI aga nägin tema spordikotist ükshaaval välja võetud ORIGINAALtegelasi (Jänes Stepashka, koer Filya ja põrsas Khrusha), tulid flashlight´id silme ette küll. Hiljem läksin kodus kohe YouTube´i uurima, mis saade see siis täpsemalt oligi ja nii kui esimesi muusikahelisid kuulsin, tuli kõik kohe tuttav ette :) Ehk siis viivuks olin tagasi viidud lapsepõlve. Vahel kulub see täitsa ära.
Saadan teilegi pilte nendest tegelastest ja kui ikka ei meenu, minge samuti YouTube´i mälu värskendama.
Kas pole vahva seik?
Mul on olnud suurepärane võimalus kohtuda mehega, kes on meie lapsepõlve saate „Spokoinoi nochi, malõshi!” (vene k.” Спокойной ночи, малыши!") loomise taga. Kui seda kuulsin, siis esialgu saade meelde ei tulnudki, olin siis päris pisikene. KUI aga nägin tema spordikotist ükshaaval välja võetud ORIGINAALtegelasi (Jänes Stepashka, koer Filya ja põrsas Khrusha), tulid flashlight´id silme ette küll. Hiljem läksin kodus kohe YouTube´i uurima, mis saade see siis täpsemalt oligi ja nii kui esimesi muusikahelisid kuulsin, tuli kõik kohe tuttav ette :) Ehk siis viivuks olin tagasi viidud lapsepõlve. Vahel kulub see täitsa ära.
Saadan teilegi pilte nendest tegelastest ja kui ikka ei meenu, minge samuti YouTube´i mälu värskendama.
Kas pole vahva seik?
Piltide jäädvustamisega olen sel korral pisut laisk olnud ja tõtt öelda pole ka midagi eriti erakordset näinud, aga midagi siiski.
1. Kõige pealt muidugi meie lapsepõlvesõbrad.
2. Üks päev oma endise elukoha kandis jalutades sattusin peale ühele huvitavale üritusele.
Kõige pealt nägin tellingute sarnast “lava”etteastet, kus erinevatel tasanditel seisid noormehed-neiud, kes siis korda mööda sealt asfaltile asetatud mattidele selili või kõhuli viskasid. Vaatasin seda tegevust mõnda aega ja eesmärk ning show “olemus” jäi täiesti arusaamatuks. Hiljem nägin neid veel ringi jalutamas, igaühel teatud kehaosad plaasterdatud, enamusel ninad :)))
Järgmisena nägin seal läheduses laudadest püsti pandud kolmnurka, kuhu onu kolm tennisepallide suurust palli nö sisse viskas ja hakkas neid mööda kolmnurga seinu viskama ning pallid tekitasid omapärast meloodiat. See oli küll päris wow efekt.
Kõige pealt nägin tellingute sarnast “lava”etteastet, kus erinevatel tasanditel seisid noormehed-neiud, kes siis korda mööda sealt asfaltile asetatud mattidele selili või kõhuli viskasid. Vaatasin seda tegevust mõnda aega ja eesmärk ning show “olemus” jäi täiesti arusaamatuks. Hiljem nägin neid veel ringi jalutamas, igaühel teatud kehaosad plaasterdatud, enamusel ninad :)))
Järgmisena nägin seal läheduses laudadest püsti pandud kolmnurka, kuhu onu kolm tennisepallide suurust palli nö sisse viskas ja hakkas neid mööda kolmnurga seinu viskama ning pallid tekitasid omapärast meloodiat. See oli küll päris wow efekt.
3. Jooksmas käies satun vahel läbi ühest ülikooli pargist, kust leidsid vahvad „tegelased“
Sõbrad
Stepashka
Khrusha
Filya
Valmis, positsioonid sisse...
... ja läks!
Palli"muusik"
See asetseb lihtsalt keset teed, kui nina ette ei vaata, võid otsa komistada
See rauast kutsu näeb nii päris välja, et esialgu ehmatasin ära,
et kutsu üksi lahti ja väga kahtlaste rakmetega :))))
0 comments:
Post a Comment