Täna sai tehtud oma esimene jooks mööda Hudsoni jõe kallast. Päike paistis ja mõnus tuul.
Jooksjaid on siin rohkem kui küllaga. Äärmiselt mõnusad on rohelise-rohelise puhta muruga kaetud pargikesed, kus lapsehoidjad, vanemad ja lasteaia töötajad mupsikutega aega veedavad. Samuti vaatasin, et kohad on populaarsed ka päikesevõtjatele. Seega tean, kuhu tulevikus peesitama minna ;).
Kui jooksmisest väsinud, istusin pingile ja jälgisin vahvat vaatemängu kahe orava vahel, kes üksteist hoogsasti taga ajasid. Kahju, et digikat sel hetkel kaasas ei olnud.
Homme olen minemas Eesti Majja, loodetavasti tuleb sellest igati meeldiv ja kasulik kohtumine. Ehk siis ees ootab uus seiklemine, et kohale jõuda. Väljun varakult ja vaatab, kas jõuan kohale õigeaegselt ja ainult rongi kasutades või pean poole tee pealt oma rumalusest tingituna jällegi taksot viipama.
Õhtusöögi ajal tundis peremees (võõrustaja) huvi, milline on siis ÜLEÜLDSE minu plaan, kui selline ja kui kauaks olen plaaninud USA-sse jääda. Ütlesin, et kui ta veel endiselt ei tea, siis ostsin ma ju ainult ühe otsa pileti ja tagasisõidu plaani nii pea ei ole. Selle peale ütles, et ta ei kujutaks üleüldse ette, et ta peaks kuhugi teise riiki kolima. Et tema jaoks on see suht välistatud. Ei teagi, ma ei osanud selle peale midagi kosta, kas see oli iroonia minu (meie-julgete kohta, kes julgevad rännata), või märkus tema nõrkuse kohta.
Arutasime USA süsteemi üle, kuidas kõik on omavahel seotud (sotsiaalkindlustusumber, pangakonto avamine, elukoha leidmine, esimene palgatšekk). Kõik on omavahel ahelas ja ilma ühe või teiseta ei saa väga midagi teha. Seega minu naiivne mõtlemine põrmustati eos. Kuigi olen endiselt positiivne ja hoian sihilippu kõrgel!
Vettinud tennised kuivamas
Metroo s6it
Jahmatavalt pikad martsikellukesed
Vaade 6htul peale vihmast paeva
Eile, 28.04 ärkasin hommikul üles kindla veendumusega, et täna olgu üks asjalik päev. Otsustasin minna Sotsiaalkindlustusametisse, et vormistada endale sotsiaalkindlustusnumber.
Otsisin netist aadressi, küsisin võõrustajalt kergeid juhiseid, ning asusin teele. Aknast vaadates ei tundunud ilm just kõige tõotavam, taevas oli lauspilvine ning kahtlaselt tume. Igaks juhuks vahetasin suvekingakesed tenniste vastu ja sain kaasa ka minivihmavarju. Nii kui majauksest väljusin, hakkas kallama padukat, kuigi õhk oli väga soe ja mõnus. Seega ei pööranud sellele üldse tähelepanu ja pigem jalutasin naeratus huulil. Teadsin UMBES, kuhu suundun, kuid pärast 25 minutilist kõndi sain aru, et olen ikka vist eksinud :), mis on ka täiesti loomulik. Siin ei ole nii kerge midagi, et lähed umbes mälu järgi. Trajektoorisüsteemi tuleb siin ikka mõnda aega õppida.
Tennised-sokid, püksid põlvedeni märjad otsustasin, et on õige aeg ikkagi võtta takso.
Käsi püsti ja juba kollane masin tuli. Kui ta mind lõpuks õige hooneni viis, tuli meelde küll, et jah, olen siin kandis ju varem olnud.
Sisenemine on valvatud ja sisenemine toimub erinevatele persoonidele erinevatest ustest. On töötajad, on immigrandid ja on muud. Ees seisab turvamees ja küsib, mis asjus sisened. Sees pead oma üleriided, vööd, kotid jms läbivaatuseks andma. Tüütu.
Sisenemine on valvatud ja sisenemine toimub erinevatele persoonidele erinevatest ustest. On töötajad, on immigrandid ja on muud. Ees seisab turvamees ja küsib, mis asjus sisened. Sees pead oma üleriided, vööd, kotid jms läbivaatuseks andma. Tüütu.
Sõitsin siis 31-le korrusele ning jõudsingi kohale. Kena mustanahaline neiu kuulas mu mure ära, andis ankeedi, mille täitma pidin ning jäin ootama oma järjekorda. Õnneks ei olnud sellel päeval peaaegu üldse inimesi ja poole ankeedi täitmise pealt juba kutsutigi mind oma „boksi“. Seal hakkas üks mehine naisterahvas arvutisse minu andmeid lööma ilma ühtegi küsimust küsimata. Vastu sain kirja, kus märgiti ära, et olin sellel ja sellel kuupäeval seal ning saan kahe nädala pärast endale kaardi.
Väljudes teades, kus olen, läksin läbi Hiina linnaosa ning suundusin metroo peale ja sõitsingi koju, kannad villis aga õnnelik ;) Küll pulmadeks terveks saab!
Mõned pildid ka teile vaatamiseks.
Tere armsad lugejad
Siit tuleb minu esimene blogipostitus.
Olen jõudnud läbi kergete katsumuste lõpuks New Yorki, oma uude elukohta.
Alustan siis algusest...
26.04, teisipäeva hommikul kell 7.05 väljusin Tallinna Lennujaamast Moskvasse.
Lend kestis 1.30 tundi ilma viperusteta.
Moskvasse jõudes olin üllatunud, kui modernne, äärmiselt suur ja igati mugav lennujaam mind ees ootas. Ainuke asi, mis aga tohutult häiris, oli meeletu suitsu hais, mis oli peaaegu igal pool. Eraldi olid küll kabiinid suitsetajatele (mida leidus pea iga paari meetri tagant), aga miskipärast immitses sealt haisu välja ja see ei olnud üldse mitte meeldiv.
Leidsin seal äärmiselt hea koha (pikk vaibaga kaetud ala, kus inimesed saavad sokkis olla, lösutada, magada jne), ning sättisin end filmi vaatamiseks sisse. Üks film vaadatud, mõtlesin, et lähen otsin oma terminali üles ja üritan seal end mugavalt sisse seada.
Vahepeal selgus, et meie lend on edasi lükatud ning millal väljub, ei tea.
Tundes, et kere on päris hele ja võiks miskit süüa, leidsin vene kohviku, kus jäi kohe silma borši supi pilt. Mmmmm mõtlesin et kui juba Venemaal, siis peaks ikka õige borši ka ära proovima ja ma ei pidanud pettuma. Ning peab mainima, et hapukoorega seal ei koonerdatud :), kolmveerand kaussi suppi, veerand kaussi hapukoort.
Kõht täis jäin oma lendu ootama. Pardale hakati lubama algsest lennuajast tund hiljem.
Kohe, kui olind lennukisse jõudnud, võttis miskipärast väsimus minu üle võimust ja jäin koheselt tukkuma, nii et kui mingi hetk tundsin natukene kõvemat mootorihäält, vaatasin aknast välja, kas hakkame tõusma, olime tegelt juba mõnda aega õhus olnud :D Seega lennuk tõusis nii sujuvalt, et ma ei saanud arugi.
Tukkudes „nokkisin teri“ ikka päris hoolega ja hoogsasti, nii et minu naaber (50-ndates vene naisterahvas) vaatas mind juba kahtlaselt :D. Peale seda läks uni üle ja kõik, järgmised 9 tundi olin vastu tahtmist üleval.
Aeg sai sisustatud filme vaadates.
Aeg sai sisustatud filme vaadates.
Sai söödud ka üks söögikord, mis oli üllatavalt maitsev kalaroog.
Rääkides teenindusest, siis mkhmkk... meie lennukiotsas olid suhteliselt ugly´d mehed :) ja mitte just kõige viisakamad ja ägedad.
Jutt tuli emotsioonitult nagu lindi pealt.
Mingi hetk mõtlesin, et me oleme sõitnud juba terve i-ga-vi-ku, ning vaatasin lennuinfost, KAUA VEEL... selgus, et sõita on jäänud veel ligi 4 tundi, ou goooshhh...
Aega sundis mind tegelikult vaatama enesetunne, mis selleks hetkeks ei olnud enam kõige parem. Tundsin kerget iiveldust ja kahtlane olemine oli. Kui olin ära näinud, et maandumiseni veel ligi 4 tundi, siis üritasin end lohutada, et polegi ju kõige hullem, aga lohutusesks see jäigi :D.
Hakkasin ohtaralt vett kaanima, et ehk läheb paremaks. Mingi hetk aga ei suutnud enam rahulikult istuda, haarasin oma paberist „ridiküli“ :) ja läksin tualeti järjekorda.
Pärast seda oli õnneks tükk maad parem olla, kuid mitte ka megahea.
Küsisin seal lähedal olevalt lennupersonalilt ka, ega neil juhuslikult ei ole rohtu airsickness´i vastu. Mürakas mees ei saanud kohe arugi, küsis nagu mats maalt što? Što nada?
Ütles, et ei, sellist asja meil pole, võime sidrunivett anda.
Jõudes JFK lennujaama, ootas ees passikontroll. Meesterahvas, kelle juurde jõudsin, uuris mu passi, green cardi, passi, green cardi ja hakkas esitama küsimusi a´la:
Kui kaua te Eestis olite? Millal saite Green Cardi? Ja peale neid kahte küsimust läks mees nii vihaseks, ma ei saanud aru, mis nüüd siis juhtus. Teda ajas vihaseks see, et ma käisin novembri alguses USA-s, olin seal 7 päeva ja siis sõitsin koju tagasi. Et mis mõttes nagu, miks ma kohe sinna elama ei tulnud. Ma vaatasin, dsiiii mis sul viga on. Seletasin rahulikult, et käisin siin selleks, et paberimajandust korda ajada, selleks, et green cardi üldse saada ja siis läksin koju tagasi, et korrektsel viisil oma töö lõpetada ja elu ümber korraldada. Ta oli endiselt vihane, minu vastus teda ei rahuldanud ja hakkas ilkuma, et milleks mulle üldse green card väljastati, teil pole seda üldse vaja jne. SIIS kutsus ta lähedal liikuva töökaaslase enda juurde stiilis „Heey Mike, come here for a second, look at this....“ ja rääkis mu loo ära iroonilisel toonil. Too mees siis kaa „uskumatu, mis te õige mõtlete edast ja blaa blaa“. Ma siis läksin veits vihaseks, kuid üritasin siiski end rahulikuna hoida, pärast ei lasta üldse maale edasi :D Küsisin, millest selline kahtlustamine? Põhi tüüp siis ütles, et me ju maksame teie eest ja te ise elate samal ajal Eestis. Ma et, ma pidin ka selle eest kõvasti maksma, et green cardi saada üldse. Anyway siis viskas mu asjad letile tagasi ja ütles „I´m so pissed right now, unbelievable, go...GO“
Aga sellega polnud veel kõik. Lennuksi pidime täitma ankeedi kaupade kohta, mida soovime deklareerida. Ehk siis kõik kingitused, mis kohvris on. Kribasin miskit ära aga unustasin ühe olulise asja märkimata. Nimelt tahtsin pererahvale tuua põdra täissuitsuvorsti.
Kuna olin kirjutanud, et toon komme jms asja, siis taheti mu kohver kindluse mõttes üle vaadata. Arvuti tuvastas, et seal on veel miskit. Kästi kott avada ja öeldi, et teil tundub seal miskit salaami moodi olema. Ou damn... Siis ütlesin, et jah on, vabandasin ette ja taha end, et unustasin märkida. Kohver keerati pahupidi, et vorst leida. Vorst võeti ära ning jäeti sassi kohvrit kokku tagasi pakkima.
HELLLOOO AMERICA :)
Lõppude lõpuks sain lennujaamast välja ning jäin taksot ootama. Ja niii ma kohale jõudsingi...
Pererahvale lugu rääkides möönsid nad, et see oli passikontrolli töötaja poolt äärmiselt inetu ja mittekohane käitumine ja sellised tuleks vallandada. Ja et viskaksin selle oma peast ning et kõik ei ole sellised. Jääme lootma.
Minu saabumisest on möödas kõigest kaks päeva, kuid juba ei suuda ma istuda rahulikult käed rüppes ja lõõgastuda, mida alguses ehk tegema peaksin.
Järgmisel päeval, olles end välja maganud, käisin nagu närvipundar ringi, ütlesin, et ma ei oska niisama olla, kas on ehk mind võimalik kuidagi rakendada. Ja saingi väheke tube koristada.
Täna on teine täispikk päev NY-s ja üritan minna Sotsiaalkindlustusametisse, et teha endale sotsiaalkindlustusnumber (SSN), ilma milleta ei saa ma ka tööle minna. Kui see tehtud, alustan tööotsingutega.
Selleks korraks kõik ja hoidke mulle ikka pöialt, läheb vaja!
Subscribe to:
Posts (Atom)