Servus blogihuvilised :)
Olen blogi kirjutamise jälle täitsa unarusse jätnud, aga ÕNNEKS on mul olnud vahe peal parajalt tegemist ja teatud õhtutel pole olnud jällegi viitsimist teksti genereerida.
Nüüd siis aga juttude juurde:
Eelmisel nädalavahetusel sain New Yorgis kokku oma tuttavaga, kes külastas USA-d töö asjus.
Algselt sõitis ta küll Rhodes Islandile, mis on NY-st ca 3-tunni kaugusel, kuid mõni päev anti talle ka võimalust NY külastada.
Kuna nad jõudsid NY laupäeva õhtul, siis leppisimegi kokku, et kohtume juba õhtul ja vaatame-arutame, milliseks võiks kujuneda pühapäev.
Skype teel sain hotelli nime ning kaudsed andmed, kus see asub. Vaatasin veel netist täpse aadressi üle. Tuli välja, et samanimeline hotellikett asub mitmes riigis (mis võib segadusse ajada), valisin kiiruga siis NY ja kribasin aadressi üles.
Kaardilt vaadates, et hotell asub päääris Times Square´i juures, ei muretsenud kohalejõudmise pärast üldse.
Istusin pool tundi enne kohtumisaega rongile ja väljusin Times Square´i 42-t tänaval. Hotell pidi minu andmete kohaselt olema 44-ndal tänaval, seega ainult kaks blokki eemal. NIII... siit algasid minu pisikesed seiklused.
Kui olin jõudnud rongiga 42-le tänavale, vudjasin kiirelt kiirelt 44-nda poole ja hakkasin otsima maja numbrit. Ilm oli äärmiselt niiske ja palav. Pühkisin aga nina alt „higivuntsi“ ja muutusin pisut närviliseks, et mis mõttes ma ei leia. Lõpuks leidsin oma numbri ja ka nimi tundus õige olevat. Läksin sisse ja uksehoidja ütles, et „Eipp, see on vale koht, st aadress on õige, aga see hotell iseenesest asub hoopis mujal, peate minema 1 avenüüle“. Ma aga noogutasin pead ja tormasin välja tagantjärele mõeldes, et mida kuradit... sibasin veel paar blokki ning kui tulemust ei näinud otsustasin, et võtan takso.
Seisin tee ääres ja nähes ligi 25-te taksot nina alt läbi sõitmas, kus ükski vaba polnud silmasin äkki RIKŠAT, mis kesklinnas on väga populaarne sõiduvahend turistidele. Olles ajahädas ja nõutu mõtlesin, et mis siis ikka, see pisut odavam kaa kui takso ja hea jahe lahtisel ratta moodi „kaarikul“ sõita. Peatasingi siis esimese kinni ja istusin peale.
Seletasin noormehele, et otsin sellist ja sellist hotelli, näitasin talle aadressi, mis pidi olema vale, aga ehk ta teab hotelli nime järgi. Kutt aga noogutas pead, nagu saaks jube hästi aru. Hakkasime siis kiirelt sõitma... keerab siia-sinna-tänna... korraga vaatan oppaaaa, liigume vastasssuunas, autod kimavad meie poole ja poiss rattal ehmatas päris ära. Mõtlesin, et SELGE... täna on mu viimane õhtu turiste PUNGIL täis Times Square´il. Vähemalt lähen valgusesäras ihihhhiiii....:)))))).
Poiss tegi kohe kiired manöövrid ja liikusime hoogsalt edasi. Korraga palus ta minult aadressilipikut ja hakkas kuhugi helistama. Samal ajal sõitsime tänavast tänavasse. Mingi hetk siis küsin poisilt „Kas sa ikka tead, kus see hotell on?“, tema siis vastab, et ei tea. Ja siis... „I´m sorry, ma olen täna esimest päeva tööl ja tagatipuks oled sina mu esimene klient üldse“ hhhahhaaaa.... tule taevas appi. Ütlesin siis, et tavai, kui näed politseinikku tee ääres, siis peata kinni ja küsime. Lõpuks siis nägimegi ühte officer´i ja küsisime teed.
Tuli välja, et too hotell asub hoopis 49-ndal tänaval ja hoopis teisel avenüül. Sinna on päris pikk maa ja mul hakkas poisist ausalt öeldes päris kahju, et peab ainult oma jalgade jõul mind ühest linnaotsast teise vedama. Küsisin siis, kust ta pärit on, sest inglise keel polnud tal just kõige suurem asi. Tuli välja, et poiss Türgist Istanbulist, on seal üliõpilane. Hakkasin siis naerma ja viskasin talle türgi keeles paar sõna, et ta on tubli ja ärgu muretsegu. Selle peale hakkas ta muidugi punastama ja tundis end ilmselt veel kehvemalt, kui enne :D
Küsisin, palju talle võlgu olen, ta et ehhh teen allahindlust :D, mis tähendas, et tegelikult ei oleks ma pidanud midagi maksma, aga mul oli tast tõesti kahju ja teades ise, kui raske on tööd leida ja oma viga kaa, et vale aadressi andsin, pistsin talle ikka pisut krõbisevat näpu vahele. Vahetasime veel mõningad türgi viisakusvormid ja läksin kiirelt taksot otsima.
Seletasin taksojuhile olukorra ära ja küsisin, kas teab seda hotelli. Taksojuht noogutas pead, et peaks teadma küll. Andsin talle veel ka politseiniku poolt saadud juhtnöörid edasi ja alustasimegi sõitu.
Mingi hetk jõudis taksojuht ÜRO hoone juurde,minu reageering oli kohe „Woow see pole ju see, see ju UN hoone“ , ta et jah ma näen. Ma siis küsisin „olete kindel, et teate kus hotell on? Ma olen suures ajahädas ja pean juba ammu seal olema?!?“. Ta siis vastsas, et ei tea, kus see on. Oi *@£**€$*{** ma olin nii vihane :)))) Mõtlesin, et ei ole võimalik nohhh... Lõpuks aga väheke tiirutamist ja kohal olingi. Maksin ka temale ja tuttav ootas juba õues, näljast nõrkemas :D. Sai siis kõvasti nalja visatud minu ja rikšade kohta. Tegime kiire õhtusöögi ja läksime kes hotelli kes koju. Leppisime järgmiseks päevaks kokku kohtumise ja päeva „kondikava“.
Alustasimegi Ameerika Indiaanlaste muuseumiga, kus olin küll varem juba käinud, kuid kus ei saanud too kord muuseumi eksponaatidega nii põhjalikult tutvuda.
Peale seda sõitsime Hiina linnaossa, kus mehed (minu tuttav ja tema leedukast sõber) said kõvasti shopata ning seejärel oli mul plaanis neile näidata Ameerika „Venemaad“ ehk siis viisin nad Brighton Beachile. Seal tõdesid mõlemad, et pilt on Manhattani omast palju erinevam ning midagi hooopis teistsugust. Viisin nad ka vene restorani pelmeene sööma ja vene õlut jooma.
Päev oli igati nauditav ning otsast lõpuni nalja ja naeru täis.
Koju jõudes olin surmväsinud aga tundsin mõnusat powerit, et sai nähtud kedagi „oma“ kandi inimest ja mõtlesin kohe, et ei jõua ära oodata, millal keegi veel külla saaks tulla :).
Vahepeal olen jätkuvalt tegelenud töö tegemise, sportimise ning ka ingliskeelsete raamatute lugemisega.
Enne piltide „näitust“ tahaksin veel kirjutada aga oma tänasest rongisõidust ehk siis lugu taas kummaliste inimeste rubriigist :)
Seisin tee ääres ja nähes ligi 25-te taksot nina alt läbi sõitmas, kus ükski vaba polnud silmasin äkki RIKŠAT, mis kesklinnas on väga populaarne sõiduvahend turistidele. Olles ajahädas ja nõutu mõtlesin, et mis siis ikka, see pisut odavam kaa kui takso ja hea jahe lahtisel ratta moodi „kaarikul“ sõita. Peatasingi siis esimese kinni ja istusin peale.
Seletasin noormehele, et otsin sellist ja sellist hotelli, näitasin talle aadressi, mis pidi olema vale, aga ehk ta teab hotelli nime järgi. Kutt aga noogutas pead, nagu saaks jube hästi aru. Hakkasime siis kiirelt sõitma... keerab siia-sinna-tänna... korraga vaatan oppaaaa, liigume vastasssuunas, autod kimavad meie poole ja poiss rattal ehmatas päris ära. Mõtlesin, et SELGE... täna on mu viimane õhtu turiste PUNGIL täis Times Square´il. Vähemalt lähen valgusesäras ihihhhiiii....:)))))).
Poiss tegi kohe kiired manöövrid ja liikusime hoogsalt edasi. Korraga palus ta minult aadressilipikut ja hakkas kuhugi helistama. Samal ajal sõitsime tänavast tänavasse. Mingi hetk siis küsin poisilt „Kas sa ikka tead, kus see hotell on?“, tema siis vastab, et ei tea. Ja siis... „I´m sorry, ma olen täna esimest päeva tööl ja tagatipuks oled sina mu esimene klient üldse“ hhhahhaaaa.... tule taevas appi. Ütlesin siis, et tavai, kui näed politseinikku tee ääres, siis peata kinni ja küsime. Lõpuks siis nägimegi ühte officer´i ja küsisime teed.
Tuli välja, et too hotell asub hoopis 49-ndal tänaval ja hoopis teisel avenüül. Sinna on päris pikk maa ja mul hakkas poisist ausalt öeldes päris kahju, et peab ainult oma jalgade jõul mind ühest linnaotsast teise vedama. Küsisin siis, kust ta pärit on, sest inglise keel polnud tal just kõige suurem asi. Tuli välja, et poiss Türgist Istanbulist, on seal üliõpilane. Hakkasin siis naerma ja viskasin talle türgi keeles paar sõna, et ta on tubli ja ärgu muretsegu. Selle peale hakkas ta muidugi punastama ja tundis end ilmselt veel kehvemalt, kui enne :D
Küsisin, palju talle võlgu olen, ta et ehhh teen allahindlust :D, mis tähendas, et tegelikult ei oleks ma pidanud midagi maksma, aga mul oli tast tõesti kahju ja teades ise, kui raske on tööd leida ja oma viga kaa, et vale aadressi andsin, pistsin talle ikka pisut krõbisevat näpu vahele. Vahetasime veel mõningad türgi viisakusvormid ja läksin kiirelt taksot otsima.
Seletasin taksojuhile olukorra ära ja küsisin, kas teab seda hotelli. Taksojuht noogutas pead, et peaks teadma küll. Andsin talle veel ka politseiniku poolt saadud juhtnöörid edasi ja alustasimegi sõitu.
Mingi hetk jõudis taksojuht ÜRO hoone juurde,minu reageering oli kohe „Woow see pole ju see, see ju UN hoone“ , ta et jah ma näen. Ma siis küsisin „olete kindel, et teate kus hotell on? Ma olen suures ajahädas ja pean juba ammu seal olema?!?“. Ta siis vastsas, et ei tea, kus see on. Oi *@£**€$*{** ma olin nii vihane :)))) Mõtlesin, et ei ole võimalik nohhh... Lõpuks aga väheke tiirutamist ja kohal olingi. Maksin ka temale ja tuttav ootas juba õues, näljast nõrkemas :D. Sai siis kõvasti nalja visatud minu ja rikšade kohta. Tegime kiire õhtusöögi ja läksime kes hotelli kes koju. Leppisime järgmiseks päevaks kokku kohtumise ja päeva „kondikava“.
Alustasimegi Ameerika Indiaanlaste muuseumiga, kus olin küll varem juba käinud, kuid kus ei saanud too kord muuseumi eksponaatidega nii põhjalikult tutvuda.
Peale seda sõitsime Hiina linnaossa, kus mehed (minu tuttav ja tema leedukast sõber) said kõvasti shopata ning seejärel oli mul plaanis neile näidata Ameerika „Venemaad“ ehk siis viisin nad Brighton Beachile. Seal tõdesid mõlemad, et pilt on Manhattani omast palju erinevam ning midagi hooopis teistsugust. Viisin nad ka vene restorani pelmeene sööma ja vene õlut jooma.
Päev oli igati nauditav ning otsast lõpuni nalja ja naeru täis.
Koju jõudes olin surmväsinud aga tundsin mõnusat powerit, et sai nähtud kedagi „oma“ kandi inimest ja mõtlesin kohe, et ei jõua ära oodata, millal keegi veel külla saaks tulla :).
Vahepeal olen jätkuvalt tegelenud töö tegemise, sportimise ning ka ingliskeelsete raamatute lugemisega.
Enne piltide „näitust“ tahaksin veel kirjutada aga oma tänasest rongisõidust ehk siis lugu taas kummaliste inimeste rubriigist :)
Olin rongis tagasiteel koju ja lugesin raamatut. Mingi hetk kuulsin, et minu kõrval pingil jutustavad peenikeste häältega poiss-tüdrukud :D Sädistamine oli selline pisut ülepingutatud tüdrukute häälte järeletegemise stiilis, mis tõmbaski minu tähelepanu. Üks „neiu“ seisis püsti, kaks teist istusid. Vaatasin paremale ja tõdesin lihtsalt, et tüdrukud lobisevad. Mingi hetk aga jäin vaatama seisvat „naisterahvast“ ja mida rohkem ma jälgisin, seda rohkem sain lõpuks aru, et tegemist on ca 20-ringis noormeestega, kes ilmselt on aga mingil hetkel avastanud, et nad sündisid tüdrukuna poisi kehas :)))))
Peale seda avastust, nagu arvata võite, ega ma väga raamatusse enam süveneda ei suutnud... Üritasin siis aegajalt neid kõrvalt pisut jälgida.
Üks nägi isegi päris naiselik välja (näojooned ja kehahoiak ning pikemaks kasvatatud juuksed) kuid teised kaks... ouuuuu nouuu.. big no no.
Teisel oli samuti pikemad juuksed, kuid mis reetis, olid kindlasti näojooned, poistele omaselt musklis käsivarred (kuigi ta oli peenike kui hambaork aga siiski selgesti eristatav) ja jalas Hawaii stiilis poiste poolpikad suvepüksid (teate küll) ja peal siis naiste triiksärgi lõikes suvine pluus. KOLMAS aga, kellel ei oleks olnud peas hiiglama suurt suvist lehtrikujulist kübarat ja seljas lillat girly-seelikut, oli poiss mis poiss. Tugev lõuajoon ja poisipea. Kõikidel olid loomulikult maniküür ja pediküür hoolikalt tehtud ja kõiksugu ehted-kulinad küljes. Erinevates peatustes maha minnes tuletati veel üksteisele meelde, et üks või teine ikka kindlasti Facebookis tolle üles otsiks ja „Õhtul peol siis näeme :)“.
Wow... that waaas... something :D.
Nüüd aga pisut pilte:
Ameerika indiaanlaste muuseum
Ma ei teadnudki, et indiaanlased kunagi selliseid
torbikuid kandsind, meenutab Ku Klux Klani mütse :)
See on lahe piip, meetrine ja vanake istub piibu otsas, kujutasin suht elavalt ette,
kuidas kahe pika patsiga onu seda popsutab
See on järgmine piip, millel lausa mitu auku ja ei teagi,
mis tõuku või looma (jalad taeva poole) siin kujutatud on
Tundub täitsa tavaline puidust hobune olevat eks... lugesin aga, et see on VÖÖ.
Üritasin siis oma kujutlusvõime tööle panna, et mis paganama vöö ja kuidas seda huvitav kanti?!?
Kas üritati tekitada efekt, nagu hobune läbiks inimese keha (nagu mustkunsti trikk).
Kummaline igatahes...
Need on laste kandmise raamid. Tuleb isegi filmidest tuttav ette.
Värvilised osad on kõik käsitsi imepisikestest helmestest mustriks kokku pandud.
Tohutu töö!
Muud pildid
Vene restoranis, immiteeritud aknad ja
muud sellised aksessuaarid
Vene kali, minu jaoks pisut liiga magus,
aga väga ehe oli küll :)
Vaat´ kusss... leidsin üks päev poest Vici heeringa,
isegi eesti keeles kirjutatud ja puha :)
Minu rikša juht sõidutamas mind... kuhugi... teadmatusse :D
(pildil siis konsulteerib mõne tuttavaga telefonis ca 7 min)
Leidsin üks päev linnavahel jalutades päris suure nööbi ja nõela
Vaadake neid sõstraid hoolega!
Selline pisike kogus (170g), mis mahub peopessa ära,
Selline pisike kogus (170g), mis mahub peopessa ära,
maksab siin 40 krooni ringis :D. Üks päev toanaabriga lubasime endale,
et ikka sõstra maitse suhu saada.
No mida ma oskan öelda... maitses kui sidrunihape,
No mida ma oskan öelda... maitses kui sidrunihape,
marja maitsest oli asi kaugel.
Tahtsin näidata, milliseid lifte siin mõnes hoones veel eksisteerib.
Paar korda, kui sellisega sõitnud olen, hoian sõrmi ristis,
et lift poole tee peal seisma ei jääks või nuppu vajutades särtsu ei saaks.
Päris retro huuh?? :))))
Rääkides retrost... ühel hommikul Wall street´ilt tööle minnes
kõndis minu ees sirgeseljaliselt tööle noormes oma vahva "ridiküliga" :)))
Raadiokott oli nii ehe, et kahjuks pildile nii hea ei jäänudki, aga saate pisut aimu ;)
Stiiliteadlikud noormehed siin meil ihihhii...
0 comments:
Post a Comment