Võib olla mäletate ühte minu kirjutatud lausejuppi esimestest blogipostitustest, kus kirjutasin, kui tore on vaadata turiste mööda linna ringi sagimas, itsitamas ja fotosid klõpsimas ja kuidas tahaksin, et oleksin üks nende seast, teades, et naudid oma reisi täiel rinnal, ei mingeid muresid jne jne, aga mina näed nüüd elan siin ja pean jamama bürokraatliku paberimajandusega....
Nüüd aga pärast ligi 3 kuud võin kirjutada teisest emotsioonist. Üks päev pärast pikka tööpäeva valutavate kandade peal koju jalutades möödusin ühest turistirohkemast kohast, kus igal sammul pead tegema kui jänesehaake, et mitte kellegi meeldejäävat pilti oma peanupu või kahe suu poolega näljaselt õuna või banaani näksiva näoilmega rikkuda, korraga mõtlesin: „ahhhh kui hea, ma pole turist, ma elan siin...“
Kuidagi teistmoodi tunne haaras mind, teadsin, et lähen oma koju, tee peal läbi minnes toidupoest, kust juba tean, mida riiulilt kaasa haarata, kuidas see maitseb ja kui palju maksab. Kui tore on, kui mitmed küsivad rongijaamas, kuhu nad peavad minema, kui nad tahavad jõuda sinna või tänna, kui keegi rongis küsib, mis on järgmine peatus ja mitmes peatus on nt Atlantic-Pacific Avenue. On tekkinud teatud asjade suhtes teatud kindlustunne. See on hea tunne.
Mis ei tähenda muidugi seda, et ei oleks emotsionaalselt raskemaid päevi, kuid järgmisel päeval on jälle parem ja astud kindlalt mööda Ameerika tänavaid.
Üks päev vihmases Ameerikas:
Olin töölt koju jalutamas, kui helistas minu Chicagos elav sõbranna, jagades viimase aja uudiseid, jalutasin telefon käes ja mõtlesin, et kohe rongi peale ei suundu, sest siis kaob levi ja huvitav kõne jääb pooleli. Mõtlesin, et uitan siin-seal ümbruskandis ringi. Päev oli palav ja päike siras lagipähe. Täiesti ootamatult out of nowhere hakkas taevast kallama padukat. Jooksin oma kompsudega ruttu lähima varjualuse alla, kus seisin koos mitme omataolisega. Vihm oli nii tugev, et isegi kangialuse pritsis märjaks. Taaskord mõtlesin samal ajal, miks IGA kord peale vihma ma luban, et ostan endale kummikud, kuid siis, kui vihm järele jääb, ei näe ju põhjust neid osta :))) Olles täiesti läbi vettinud otsustasin, et EI, paari päeva jooksul pean need endale muretsema.
Kui vihm peale 15 minutit järele hakkas jääma, lippasin lähimasse rongijaama, mis on üks peatus lähemal minu tavapärasest jaamast, kus töö juurest rongile lähen. Jõudes trepist alla, leidsin ees tohutu rahvamassi. Paljud olid närvis, paljud uudishimulikud, kas on perroonil juhtunud mõni õnnetus, et inimesed treppidel seisavad või millest on selline rahvamass tingitud. Mõni kohalik ütles, et see on tööpäevadel ajavahemikul 16.00-18.00 suht tavaline. Minu jaoks aga oli see ka üllatav. Pärast 20 minutit ootamist otsustasin, et ei jalutan siiski veel paar tänavat ja jõuan oma tavapärase peatuseni, seal kindlast rohkem õnne :) Jõudes aga sinna, ootas mind ees samasugune rahvamass. Õnneks sain seal istuma ja ootasin seal oma järgmised ca 20 minutit. Rongivagunid olid kõik puupüsti inimesi täis, nii et lõpuks pikemad inimesed seisid hoides kätega kõrgematest käepidemetest kinni, lühemad (k.a mina!) pidid seisma otse nende külje all, pead-ninad surutud nende kaenlaõndlatesse ja unistades „millal ometi jõuab kätte minu peatus“ (you know what I mean) :) God bless rain and America :)))
Lõpuks koju jõudes sain korterikaaslaselt teada, et 15 minutit paduvihma oli tekitanud paljudes kohtades raudtee üleujutuse ning paljud rongid ei saanud seetõttu sõita ja suunati ümber. See seletab nii mõndagi.
Nii et nagu varemgi olen öelnud, siinne vihmasadu ei ole naljaasi, juba 15 minutit lausvihma võib tekitada tohutu kaose. Peale seda otsustasin, et järgmine päev lähen endale kummist jalanõusid ostma! Mõeldud-tehtud. Leidsin ühest kingapoest väga moekad ja naiselikud poolkummikud (meie mõistes botikud) lipsudega ja puha :) Nüüd juba ootan, et tuleks järjekordne vihmasadu, et saaks uhkelt uued kummarid jalga panna ja mööda lompe ringi pläterdada :)
Rääkides tööst, siis järgmine nädal olen pea kõikidel päevadel vaba, kuna minu peremees sõitis Euroopasse reisile ning seetõttu olen töökohustustest prii. Mitte et see mulle ei meeldiks, kuid finantsiliselt ei ole see just „oo happy day“.
Paar päeva tagasi käisin korrastamas oma teise tööandja korterit, kus rügasin oma 7,5 tundi ja astusin uksest välja nägu vihast rohekaslilla.
Olles korteris viibinud tunnikese peale tööle asumist, astus korraga sisse hüperenergiline ehtne 40-ndates American chick suurte kompsudega hüüdes „Hellloooooo, who is here? Who are you?“ Viisakalt end tutvustades mainis, et tema on peremehe vennanaine ja tema tuli lastetuba dekoreerima ja et ma tehku mida ma teen, ärgu ma pangu teda tähele. Nuh, mis mul ikka, ma ajan oma rida. Lady tundis ennast väga koduselt, tantsis ja laulis kõva häälega ning toimetas omaette.
Vahel voorisid uksest sisse üks ja teine ja kolmas tuttav, kes Ameerikale kohaselt patseerisid toast tuppa ringi välisjalanõudes, mina igat sammu kriitiliselt vaadates, et ega midagi maha pudene. Peaaegu tööpäeva lõpus olin valmis tubades tuled kustutama, kuid vannituppa jõudes lõin silmad punni, kui nägin, et minu värskelt puhtalt kätekuivatusrätikult sirasid vastu erkroosad huulepulgajäljed. Pärat 7-tunnist rassimist võtsin kätte, keerasin rätiku pahupidi, voltisin ilusti kokku, nagu peab, kustutasin tule ja astusin uksest välja :D
Töö juures olen jõudnud juba tutvuda ka paari väga toreda naisterahvaga, kes samuti sealse maja kortereid käivad koristamas, üks Filipiinidelt, teine Columbiast. Väga meeldivad ning alati jagavad mõne kasuliku nipi või annavad head nõu. Lubasid ka kõrvad lahti hoida, juhul kui peaks tekkima mõni tööpakkuja, siis kindlasti soovitavad mind.
Paljud on öelnud, et käivad ikka tihti jälgimas, kas JUBA on minult uus postitus ilmunud, kuid peavad tihti pettuma, samas tõdedes, et ilmselt on mul elu siinpool paika loksunud ja seetõttu vähem aega kribada. Tegelikult ei ole see isegi just niivõrd aja taga kui selle taga, et hetkel elu kuidagi ühes rütmis ja suhteliselt sarnased päevad, mistõttu ei leia, et on huvitav kirjutada iga kord sarnast juttu, ehk siis ei ole väga erilisi uudiseid, millest kribada.
Samas juhtub jälle tihti see, et vahel näen või kogen väga pisikesi aga huvitavaid asju, mida üritan meelde jätta, et järgmine kord kindlasti kirjutan sellest, siis aga.... läheb mööda nädalake ja paljud pisiasjad meelest läinud :), seega otsustasin, et kui nüüd miskit pisikest aga märkimisväärset näen-kogen, kannan kaasas väikest märkmikku, et see üles kribada ning hiljem teiega jagada.
Tahetakse ka rohkem pilte näha, mis tunduvalt elavdab blogipostitusi, kuid jällegi... liigun mööda sarnaseid trajektoore, paljud nendest kohtadest on juba pildil üles märgitud ja miskit erilist pole silma jäänud, või KUI ongi, siis pole jälle kas digikat või telefoni käe pärast olnud.
Kusjuures paljudel juhtudel näen midagi vahvat või kummalist just mõne inimesega seoses, siis aga lööb minus välja korralik eestlanna ning leian, et see oleks minust kohatu kedagi pildistada (kuigi väga tahaks ju :D).
Seekordsest pildivalikust võite aga leida näiteks järgmist:
1. Kes mind hästi tunneb, teab, et olen paras nätsuhoolik. Väga harva juhtub, kui Kristil ei ole kotis närimiskummi. Siin, Ameerikas, on mul võimalus proovida maitseid, mida Eestis kindlasti ei saa, näiteks erinevaid (kummaliste) puuviljamaitselisi nätse, erinevaid piparmündisortide omi, kaneeli, küpsise, jäätise jne jne. Üks kummalisemaid aga, mille kindlasti ära pidin proovima, oli leid ühest Vene kandi poodidest :D Nimelt Mojito-Mint maitselised närimiskummid. Oo jaaa, päris hea oli :D, kuid maitse kaob kiirelt.
2. Ei mäletagi, kas olen teile kirjutanud, et värsked marjad on siin maal poes müügil üüratu kalli hinnaga. Kui kuulsin korterikaaslaselt, et varsti ilmuvad müüki poodidesse punased-mustad-valged sõstrad ja tikrid ning ka rabarberid, aga kõlbavad vaid vaatamiseks, sest hinna poolest käsi selliseks raha välja käimiseks ei tõuse. Mõni päev tagasi siis nägingi poes müügil pisikesi karbikesi punaste ja mustade sõstarde ning tikritega. 170g sõstraid maksis meie mõistes ligi 65 krooni ning 170g tikreid 45 krooni ringis. Punnitasin silmi ja sõstra isu kadus :D
3. Ühel päeval töölt koju jalutades, jalutas mulle kõnniteel vastu SUUR lind, kellest ka üks kord blogis pilti tegin mõistatades, mis linnuga tegu on. Korra ehmatasin päris ära, kui hanesuurune lind vastu tatsus, siis aga tuli meelde, et too on ju see sama pargis kõndinud kohaliku rahva poolt nimeks saanud Zelda, emasest paabulind :)
4. Siis veel pilt pargist, kus heledal platsil õhtuti mehed jalkat mängivad ja kus mäe peal mina tihti päikesevanni nautimas käin.
Jään ootama ka teiepoolseid uudiseid sealt poolt „lompi“, paljudest ei ole tükk aega miski
kuulnud ja ootan huviga igat uudisekillukest või isegi lihtsalt endast märguandmise kirjakest :)
Olge mõnusad!
Mojito Orbit
Tikrid ja punasõstrad
Oma eluga ilmselt rahul olev Zelda
Park (ise istun mäekünkal)
Minu uued vihmakäimad :)
