Ja ongi aasta täis!!!

.... ja nii ongi :)

Kas mitte ei lähe aeg kiirelt?!
Ei jõua teist külgegi keerata kui juba aasta möödunud. Igatahes võin nüüd 12 kuud hiljem öelda, et selle ajaga on võimalik väga palju ära teha, kogeda tohutult mitmeid uusi emotsioone, tundma õppida uut kultuuri, vahvaid inimesi ja mis peamine... näha elu värvilisemalt (kuidas iganes sellest lausest aru saada :) ).

Mäletan siiani veel väga eredalt, kuidas 26. aprillil JFK lennujaamas maadnusin, kuidas passikontrollis nõmedad mehed mind verbaalselt läbi võtsid ning hiljem pagasi kontrollis pool uimase ja väsinud peaga pärast põhjalikku läbiotsimist sokke, rintse ja muud tavaari kümne sõrmega kokku kraapisin. Peas käis läbi mõte „What a welcome huuhh?!? What´s next“, ei osanud aimatagi, mida ja kui palju ühe aastaga kogeda võib.
Kõige tähtsam aga üleüldse on kogu loo juures see, MIKS siia maale tulla otsustasin – kasvada iseenese sees. Selleks on mul New York piisavalt võimalusi ning õpetusi teele „visanud“ ja kuigi see protsess on jätkuv ja mitte lõplik, on siiski suuremalt jaolt eesmärk korda läinud.

Uhkust võin tunda ka selle üle, et oma siinoleku ajal olen suutnud vägagi mitmetele inimestele oma isamaa olemust, kultuuri ja iseloomu tutvustada.

Samuti ei vääri vähem märkimist, et ka siin olles üritan Eesti kultuuri hoida ja omalt poolt midagi vastu anda kasvõi Eesti Koolis nooremat põlvkonda õpetades (iseasi kui hästi see mul õnnestub ja sellest kasu on :))) ).

Ootan järgnevateltki aastatelt rohkelt uusi kogemusi, mitte ühe koha peal tammumist (mida NY kindlasti teha ei lase) ning positiivseid emotsioone.

Kõige rohkem loodan aga siiralt siiski seda, et minu kallid Eesti sõbrad ja lähedased mind ei unustaks nagu mina ei unusta neid!

Wwwwwwwiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....

Nüüd aga tibakene ka minu viimase aja tegemistest.

1. Olen vahe peal jõudnud ära käia Ewert And The Two Dragons´i kontsertil, mis oli niiiiiivõrd äge ja ehe :) ainult soojad mälestused. Laule oli küll mitu, kuid aeg läks nii kiirelt, et tundus juskui oleksid poisid laulnud vaid kaks pikka laulu.

2. Ka siin sai tähistatud lihavõttepühi ja võtsin aga oma ajusagara „salvest“ välja vana Eesti tarkused ning värvisin meie kombel mune :) Olin pärast kui proud mama oma munade keskel :)

3. Samuti käis Eesti majas mõni nädal tagasi külas Eesti lauluneiu/folkmuusik Triinu Taul ja Trio, mis oli samuti äärmiselt tore muusikaõhtu. Äärmiselt andekas neiu. Üritan siia lähima aja jooksul ka paar videot üles laadida, sest vaatan, et juba Ewerti videoga võtab jupp jagu aega.

4. Kas mäletate kunagist lugu, mille kirjutasin siinse kohaliku pargis elavast üksikust kalkunist Zelgast??
Ühel päeval kui peale tööd 20 min jõe äärde päikest nautima läksin, kuulsin lähedal pisikese parginurgakeses hirmsat saginat ja jutuvada. Seal on ka väike ümmargune veekoguke, kuhu vaene Zelga oli sisse roninud/kukkunud ja sealt enam ise välja ei saanud. Inimesed mõtlesid igasugu nippe välja, kuidas teda sealt rahulikult ilma stressi tekitamata välja saada. Siis aga tuli üks mees, kes parajasti oma neiu ja koeraga jalutasid, võttis ilusti tal sulgede koha pealt kinni ja tõstis kiiruga välja. Inimesed olid nii rõõmsad ja plaksutasid :) Endalgi oli vahva vaadata. Ja eriti vahva oli see, et enamus sealsed olijad teadsid, kellega tegemist on. Kõik küsisid "What happened to Zelga?" Igatahes... õnnelik lõpp :)

(Ei oska öelda, miks pildid viltu tulevad, üritasin igast nippe, aga ei toimi)

5. Ja kõigele muule lisaks siis ikka vanad uudised, mis käivad kõige muuga kaasas igapäevaselt: ikka õppimine, õppimine, õppimine (oi juudas, see kõlab juba väga leninlikult). Aga jah kui aus olen, siis hetkel on kirjandite kirjutamisest silmanägemine kirju ning rakkude tegevusest, nende koostisosadest, ensüümidest ja kogu kompleksi funktsioonidest on süda paha :))))) kuigi nüüd on jäänud veel üks kuu, et tõeliselt pingutada, et saaks esimese kooliaasta võidukalt lõpetatuks lugeda. Viimased eksamid sirendavad silme ees ja suur pöidlate hoidmine kuluks ära.

Ega rohkem siis väga midagi. Asun oma toimetuste juurde tagasi ja loen juba päevi, mil paljusid teist näha saaks ;)

Kõike mõnusat, mu sõbrad!

Category: 0 comments

Kergema karistuse ootel :)

Posted by KristiS

Tere Blogejad (loe: blogi lugejad)

Nagu pealkirjas juba kajastub, palun kergemat karistust :)
Olen teid totaalselt unarusse jätnud, aga teate isegi juba minu vabandusi, mis on juba klassikaks saanud. Täna aga otsustasin pisut une arvelt oma viimaseid tegemisi kajastada, kuigi olen olnud pea viimane nädal puruhaige. Eile oli sõna otseses mõttes tunne, et hing on paelaga kaelas. Siin möllab tänu "super" ilmadele (kord lõunamaa suvi, kord põhjamaine talv) vägev kurguviirus. Üleüldine olemine täitsa nitševo aga kurgu lööb nii paiste, et mannaterad kah sealt läbi ei lähe.
Eile töölt tulles tekkis juba kerge hirm ja külm higi otsa ette, et mis siis saab, kui keset ööd ongi nüüd nii, et kõik.... hingata enam ei saa, sest hingetoru on sama jäme kui spagett. Otsustasin kohe rongilt maha astudes kodu lähedale haigla ER-ruumi minna. Oodates aga 15 min ja nähes tohutut rahvamassi (nagu tüüpilistes Ameerika filmides ikka), mõtlesin, et ei hingan lihtsalt hästi rahulikult ja küll öö üle elan :) Siin ma siis olen... blogi kirjutamas, seega survive´isin.
Kasutan vanu nutikaid ravinippe ja küll ma sellele Liberty-kujulisele viirusele veel näitan!!

Aga nüüd asja kallale, millal virisemine enna aidanud on, eksole.
Vahepealsetest tegemistest nii palju, et....

1. Olen ikka ja jätkuvalt usinalt õppimisega tegenud. Üksteise otsas eksamid ja eksamid ja ... ah jaa mõned eksamid kah. Täna oli viimane enne kevadpuhkust, mis kestab nädal aega, aga mul puhkust kui sellist kindlasti mitte pole.
Pärast kevadpuhkust ootab ees kohe bioloogia laborieksam.... niiiiiice (silmi pööritades).

2. Minul käisid külalised :) nannannannaaa.... Väga vahva väike vaheldus oli ja lisaks sain väheken kodumaa kraami kah :) Mis siis, et ütlesin, et mul pole siin maal midagi vaja, sest saan kõik peaaegu need samad asjad kätte, mis koduski olles. Aga mille poolest on sõna "peaaegu" erinev sõnast "sama", sest Eesti tooted tõestavad endiselt, et peaaegu tootega ei saa ikka sama ju võrrelda :) Olen siin juba mitu päev Fazeri musta seemneleiba nautinud ja magustoiduks Kalevit peale näksanud :)
Sain vahvate sõpradega jälle midagi uut ette võetud, milleks endal pole olnud aega ja võimalust (sest vabandusi leiab ju alati) ja nüüd siis tekkis hea võimalus.
Sai ära käidud Empire State Buildingu otsas ning nähtud vahvat Off-Broadway Puppet Show´d ja palju muud huvitavat.

3. Järgmisel nädalal (kui on koolivaheaeg) on mul suurepärane võimalus natukene üle hulga aja oma erialast tööd praktiseerida :) Nimelt olen järgmisel nädalal Eesti Saatkonnas sealset juhiabi tema puhkuse ajal asendamas. Käisin täna ka proovipäeval ja viisin end sealsega kurssi. Ütleme nii, et tõotab väljakutsuv ja põnev nädalake tulema. Kuigi saamata jäänud puhkusest jään küll tiba puudust tundma AGA....

4. ..... loodetavasti kompenseerib selle minu suvine puhkus ei kuskil mujal kui oma kallil kodumaal :) Jah, olen suvel paariks nädalak koju patareisid laadima sõitmas.
Olen seda puhkust isegi juba vaimusilmas mitmeid korde unes erinevate versioonidega näinud. Can´t wait.

5. Ah ootasite viiendat punkti kaa... ei siia alla pole mul kirjutada muud kui, et vaadake siis mõningad pildid kah üle.

Kevade õides puu -Dogtree

Empire State Building

Minu külalised Marion & Enn

Enn avastas vahva asja, kui jalutasime mööda Ground Zero lähedalt,

ehk siis kus kunagi kaksiktornid olid. Seal ehitusseinte vahel nägime oma pealinna :)

Minu loogika ütleb, et need pealinnad on pandud sinna selle järgi,

kui paljudest erinevatest maadest on ehitustöölisi

Mina bioloogia laboritunnis :)

Pildil käsil raku õppimine, ehk siis ussinahaga sai immiteeritud rakku,

ning mis moodi toimub teatud ainete liikumine-transport läbi rakumembraani

Viimaseks pildiks aga väike kõhutäis naeru :)))

Kas teie teate, et meie Valdur töötab ka

Ameerikas minu kodupeatuse managerina!!!! :)

Noh jah, Valduri amet sai juba ammu otsa,

seega tuleb midagi uut katsetada.

Category: 0 comments

Kevad käes

Posted by KristiS

Suurtes kobarates nartsisse ja krookoseid, kõrvetav päike, mahe tuul... võib öelda, et kevad on saabunud. Kuumus kohati 22 kraadi... pole üldse paha eks :)

Viimasest postitusest on jälle jupp aega möödas ning rääkimata on jäänud:

1. Kui tagasihoidlikult aga vahvalt sai peetud meil tüdrukutega vastlapäev. Ostsin vene poest päris pärmitainast, millest sai vormitud nunnud kuklikesed ja vahele pistetud HUNNIKUGA vahukoore-kohupiima segu ja see nautides alla neelata.

2. Kuidas uhkelt ja pidulikult sai tähistatud Eesti Vabariigi aastapäeva. Kooli õpilastega sai esinetud kirikulaval koos kooriga. Meeleolu oli armas ja tunne võimas. Nagu näha sain, siis kajastati seda ka ETV uudistes :)
Ja siin ka üks link sellest, kuidas me endid lavale sättisime :)
http://www.youtube.com/watch?v=k82uj-mL-N8&feature=youtu.be

3. Kuidas sai käidud ja tõsiselt nauditud eesti teatritükki Kukeaabits, kus peaosas Tõnu Oja. Fantastiline tükk, kui teil vähegi võimalus Eestis seda vaatama minna, siis uskuge mind, śee on hea!

4. Kuidas koolis ikka õppetükkidega rabelen ja eksameid üle nädala teha vorbin.

5. Kuidas olin 10 päeva 6-aastase poisi asendusema, mis oli minu jaoks midagi väga uut ja väljakutset pakkuv ning mille aja jooksul avastasin, milliseid energiavarusid mul eksisteerib :)

Jutt küll lühikene, kuid kui lahata teemasid eraldi, saaks päris mitu head lehekülge lugemismaterjali, aga kuna olen olnud suures ajahädas, siis nüüd neid lahti kirjutama hakata, ei tundu need üldse samade emotsioonidega kirja panduna.

Ah jaa, enne kui pildid postitan, siis et te teaks, on mul jälle põhjust mitmekordselt rõõmustada, nimelt tuleb Marion kaaslasega minu kanti :)))) Äärmiselt vahva jälle oma kandi inimesi siin näha!
Loodan väga neile näidata ka midagi muud ja originaalset kui ainult turistide poolt ära tallatud teid ja klantspiltidel tundud hooneid.

Meie vastlakuklid

Mina degusteerimas :)

Tõnu Oja oma esinemisrolli täitmas

Mina bioloogiatunnis katset sooritamas...

Katse õnnestunud (muide tegemist on ussinahaga ja joodivedelikuga :))

Category: 0 comments

Krohv näkku, rinnad ette, kleit selga ja konts jalga ehk tutvus transvestiitidega

Posted by KristiS

Eelmisel laupäeval sai tüdrukutega käidud tutvumas kohaga, kus kliente teenindavad ja lõbustavad neiud transvestiidid :)
Nooooo sõbrad... see oli päris huvitav kogemus :)
Koha järgi tundus, et väga paljud käivad seal naistega sünnipäevasid tähistamas (mehi, peaks ütlema, võis seal kokku lugeda ehk kahe käe sõrmedel... võõõiiii oleneb siis, keda me meeste alla liigitame hahhaaa ).
Eriliste naljade ja kommentaaride osaliseks said suuremalt jaolt just kohale tulnud sünnipäevalapsed, keda siis ükshaaval lavale tariti. Vaatepilt just kõige ilusam ei olnud :D pigem olid meil pidevalt silmad punnis nagu leemuritel ning lõuad vastu lauda ja kopsud õhku ahmimas :))))

Ühes laudkonnas näiteks olid sellised`"maalt ja hobusega" stiilis naised (umbes 8-pealine seltskond). Ühel hetkel siis jõudis järg selle laudkonna kätte. Korraga tariti naine lavale, pandi toolile istuma ning show võis alata :)
Sünnipäevalaps ei jõudnud nii kiirelt kõigele reageeridagi kui sündmused kulgeda jõudsid, korraga oli "lõbustaja" küll rindadega näos, küll oli pea juba kaenla all, kolmandal hetkel juba kaksiratsi sünnipäeva lapsel hargivahega näos kinni, jalad õhus.
Järgmisel hetkel oli sünnipäevalaps toolilt kadunud, silmad okserefleksist vett täis valgunud ja kätt suu ees hoides tualeti poole jooksmas.
"Neiu" entertainer vaatas küll korra imestunult ringi kuid teisel hetkel suundus juba uut sünnipävalast otsima ihhhiihhiii :)

Siin mõningad pildid (küll ühe teise sünnipäevalapse ja entertaineriga).

Ega selline asend vist kõge mugavam ole :D...

... ega ka selline...

... ja siinsest ei hakka üldse rääkima :D

pilt räägib enda eest

Lady Diva´d

Siin ja järgmisel pildil valiti välja üks vähestest noormeestest,

kes antud kohta külastasid, seejärel valiti välja igast lauast

(no meite meie laust, arvan, et me nägime parajad nunnad välja

ja keegi ei julgenud meid nii patusele teele paluda :D)

vabatahtlik, kes pidid siis noormehele sületantsu korraldama.

Hiljem valis publik oma lemmiku

Too neiu oli väääääääga änksi täis ja võttis sületantsu kohe hinge ja südamega :D

ning lõpus rebis noormehel lausa särgi seljast :))))

Arusaadav... eks head võimalust peab ju 100% ära kasutama,

sest olgem ausad, noormees oli päris kenake, ei tea ju,

millal SELLIST komput veel näeb ja lausa katsuda saab hahhaaaa

... sellise tordi pealt sai siis sünnipäevalaps

oma soovide küünlakesed ära puhuda ihihhiii :)

Transvestiitide juurest nüüd aga tavaelu juurde.

Eelmisel nädalal algas mul koolis uus semester, seega tänase päeva seisuga on kibe kooliperiood jälle käimas. Selle semestri klassideks on mul Hispaania keel II, Inglise keel II, Bioloogia ning Ameerika ajalugu 1874- tänapäev. Kõige "krõbedam" neist on tingimata bioloogia. Professor on portugali-india päritolu 40-ndates meesterahvas, kes kohe esimeses tunnis hirmutas poole klassist ära ning kes seetõttu antud ainest loobusid ja uue asemele valisid ihhiii :)

Aga jah, antud klass on kindlasti senistest kõige raskem ja saab olema üks paras väljakutse. Prof. hirmutas kohe päris korralikult, kuidas tema ei ninnunännuta, kuidas ta võtab meist maksimumi ja rohkemgi ning kes saavad hinded alla A, B on suht tühjad kohad :)
Eks omandatava materjali maht räägib juba enda eest: õpik ca 500 lk, laboriõpik ca 300 lk, õpetaja poolt koostatud lisamaterjal ca 300 lk pluss klassis kirjutatud materjal PLUSS õpetaja poolt räägitu, mille valemiks on Tugev aksent + 13992003994882 sõna sekundis + megakiirus = frustreeriv aga oma moodi huvitav loeng.
Loeng kestab mul üldjuhul 5 tundi, millest suurem osa on teooria ning ligi 1,5 tundi laboriklass.
Sel nädalal saime laboriklassis näiteks tutvuda mikroskoobi abil omaenda rakkudega. Pidime vatitikuga oma suust rakke koguma, asetama katseklaasile ning seejärel oma rakukesed üles leidma. Igaüks sai laboris teineteise rakkudega tutvuda. Mina aga ei piirdunud ainult rakkudega, vaid olin kogu koe suutnud sinna asetada hahhaaa :D mille peale õpetaja kutsus kõik kokku seda vaatama. Naeris tükk aega, et ega ma nii tõsiselt ka ei oleks pidanud oma suuõõnt sügama :))) aga vähemalt et nüüd saavad kõik ka lisaks rakkudele terve koega tutvuda.

Selleks korraks aga jälle kõik ja uute uudisteni :)

P.S Kas panite tähele, et eelmise ja uue postituse vahele ei jäänudki tervet kuu aega ega rohkemgi :) Väärin paid ja kiitust ihhiiii :)

Olge vahvad!

Category: 0 comments

Sõber ja päev

Posted by KristiS

Tere KÕIK mu armsad sõbrad :)

Soovin teile kallistusterohket sõbrapäevakest.
Hoidke üksteiset ja nautige ninni-nänni rohket päeva ihhhii :)

Et saada suureks,peab olema väike.Et oleks elu,peab paistma päike.
Et oleks õnne,peab olema sõber,kes hoiab sindja abiks on kõiges.

Teie sõber Kristi

Category: 0 comments

Jaanuar 26, aasta uus :)

Posted by KristiS

Tere sõbrad,

Kas mäletate mind veel ?!?!?

Kui ei siis... minu nimi on Kristi.. ihihhhiiii :)
Palun kergemat karistust :) Pole endast juba pikka aega elumärke näidanud. Aga tegelikult olen täitsa olemas ja njuu jorgi tänavate vahel tegutsemas.
Kavatsen aga endast kajastamata jätmist kompenseerida rohkete piltidega.

Nagu eelmises postituses juba selgus, oli mul jõulude ja uusaasta alguse paiku külas armas sõber Indrek-poiss, kes oli mõnda aega äärmiselt tore „elukaaslane“ :). Üheskoos sai nii mõndagi ette võetud.
Näiteks just tänu tema pealekäimisel sai vana aasta õhtul ära käidud tol ajal (31.detsembril) kurikuulsal Times Square´il 42nd street´il. Meid, tüdrukuid, oli meedia ning ümbruskonna rahvas ikka hirmutanud ja hoiatanud, et miljonipealise rahvamassi sisse ei tasuks ikka kohe üldse minna, mine sa tea, mis võib juhtuda, kes seal on, kuidas on, miks on, kui kaugel on jne jne jne. Indreku mahitusel otsustasime aga siiski minna vaatama ja kui olukord liiga ärev, siis ära tulla. Jõudes kohale, olin(me) äärmiselt üllatunud... peaksin mainima, et olukord, kus tänaval seisavad plokkide viisi ligi miljon inimest oli 3,5 korda organiseeritum, tsiviliseeritum, meeldivam, sõbralikum ja nauditavam kui vana aasta õhtutel Keilas kuuse all või vanalinnas kuskil teatriplatsil või kuuse all. Uskumatu, aga tõsi.

Enne nautisime meeldivat õhtusööki sõbranna Karini lahkes kodus. Laual oli maitsvad kartulid, meie tehtud verivorst, samuti kodune kartulivorst (must have!), värske salat ja palju palju muud head. Peale uue aasta vastuvõtmist suundusime edasi ühte oma klassikalisse peokohta, kus sai pisut jalga keerutatud ning seejärel koju tuttu mindud.

Ka jõulud möödusid meil hubaselt ja head toitu mekkides.

Vahepeal olen jõudnud ka edukalt esimese semestri lõpetada (eksami- ja kursuse tulemused väga head
:-) ). PISUTKI koolist vaba aega olen kasutanud raamatute lugemise peale (mitte, et seda vaba aega nüüd kohe tohutult juurde tekkis aga siiski sain oma lugemata raamatute virna hakata tasapisi vähendama kasvõi rongis pingevabalt lugedes, ilma et taga kuklas „keegi“ koputaks, et selle asemel peaksin hoopis koolimaterjali lugema).

Muus vallas (töö- ja isiklik elu) erilisi muutusi pole, töötan ikka palju ja korraga ning nädalalõppudes katsume tüdrukutega erinevates kohtades jalga käia keerutamas. Oiiii avastasime uue salsaklubi.... no seal juba „soendusdress“ selga ei jää :D paras trenn omaette ning lõbu kui laialt! Tulge kaa :)))

Lisaks kõigele muule sai end kirja pandud ka vabatahtlikuks ühes sellises organisatsioonis nagu New York Cares, kus heategevusvaldkond on niivõrd lai, et vali, millist hing ihkab. Projekte on väga väga põnevaid ja väljakutsuvaid. Eelmisel pühapäeval sai käidud ära orietation´il, kus räägiti organisatsioonist lähemalt ning jagati näpunäiteid ja räägiti, kuidas asi toimima hakkab. Ootan põnevusega.

Ah jaaa.... tegin endale jõulukingi. Minu vana armas pisikene telefonikene oli juba päris päevi ja ilma näinud ning „palus“ juba igati omal viisil märku andes, et ta välja vahetaksin. Saigi siis lõpuks ostetud „vähekene“ modernsem mudel iPhone 4S.

Oh jah, alles täna hommikul vaatasin (olen seda tihti tähele pannud ja iga kord jälle uuesti ja uuesti imestanud), kuidas hommikul rongiga tööle minnes üle ühe inimesed täiesti ennastunustavalt telefoni sisse „ära kaovad“ ja kuidas nad telefonimaailmaga üheks saavad. Mäletan, kuidas aegajalt tänaval inimesi vaatasin ning analüüsisin, mõeldes, et mina ei taha küll kunagi nendesarnaseks muutuda: silmad on naelutatud telefoniekraanile, kõrvad kaetud kõrvaklappidega, mõlema käe pöidlad telefoni näppimisest peaaegu vaata et paistes, jäädes vaat et vähemalt kolm-neli korda päevas auto alla või vastutulevatele inimestele „sisse sõidavad“, unustades totaalselt ennast ümbritsev maailm.

AND GUESS WHAT.... olles nüüd ise sisenenud sinna maailma (umbes poolteist nädalat tagasi) ja voila, silmad maas häbenedes pean tunnistama, kuidas olen muutumas peaaegu samasuguseks. Mitte küll veel päris aga nagu ütlesin... peaaegu.
Kõige sagedasemad sümptomid on „ääre pealt auto ette kõndimine“ ning kaaskodanikele „sissesõitmine“ :)

Olen endale aga antud probleemi (kui nii seda nimetada võiks) absoluutselt teadvustanud ning katsun siiski kogu selle innovatiivse tehnikavidina juures mõistuse juurde jääda.
Aga olgem ausad... olen tõeliselt võlutud tolle vidina võimalustest. Kui palju olen juba suutnud niisama sunniviisiliselt kasutult möödaminevat aega (eriti rongides) ära kasutada, et end näiteks Delfi vahendusel kodumaa uudistega kurssi viia või mitte päris täpset aadressi teadmata saanud kasutada Google Mapsi, mis aitab hoida kokku nii aega kui närvikulu :) ja samuti mõnele kiirele e-kirjale paarisõnalise vastuse saanud saata ilma, et peaks ootama, millal õhtul hilja koju jõuad ja kirjadele vastamine vägisi edasi lükkub, kuna ei jaksa arvutis istuda. Ehk siis taaskord... kõigel on omad plussid-miinused, lihtsalt ütlen seda, et siinkohal olgu tervitatud terve mõistus ja avatud meel, et ikkagi jääda normaalsuse piiridesse ja endale alati antud olukorda teadvustada! Seepärast ma ausalt öeldes ka ikka ja jätkuvalt paberraamatuid eelistan.

Aga nüüd... piltide vaatamise aeg :)