Aga ei mingit pikka sissejuhatust ja kohe asja kallale.


Nurisen siis nimelt pisut selle üle, et algse plaani kohaselt ma täis töökohta endale kuskil kontoris sel aastal veel lubada ei saa, sest keegi ei soovi endale täiskohaga üliõpilast. Töökohad näevad nendes rohkem tüli kui kasu. Aga tööd mul ju ikkagi siin on, nii et nälga ma ei jää ja midagi sellepärast tegemata ka ei jää :)

Täna oligi mul suur organiseerimispäev. Otsustasin end viimaks käsile võtta ja oma sahtlid enne uut kiiret perioodi ära sorteerida ning vanad õppematerjalid kokku pakkida.
Samuti tuleb end vaimselt valmistada Eesti Kooli uueks õppeaastaks ja hakata ajusid ragistama, kuidas väikseid mudilasi meie armsast eesti keelest huvituma panna. Kerge see ei saa olema, ma teile ütlen. Aga eelmise aasta kogemused on uue õppeaasta ettevalmistamisel suuresti kasuks, nii et ei kaeble siin midagi :)

Tegemist on siis väga laheda iga laupäevase-pühapäevase väliõhu üritusega, kus lastakse mõnusat mahedat house muusikat ja kuhu koguneb rahvas, kellele meeldib lihtsalt tantsida ja lõbus olla  (ilma alkoholita). Atmosfäär on alati väga mõnus ja sõbralik, tutvub uute inimestega ja saab isegi jalga keerutada. Nooo loomulikult on ikkagi tegemist New York´iga ja „huvitavaid“ inimesi leidub ka seal, seega ega sellest päris ei pääse :) aga see vaid rikastab ju meie ühiskonda, seni kuni nad midagi halba korda ei saada.
Üritus hakkab tavaliselt 15.00 ja lõppeb 21.00. Hetkel oleme plaaninud ka tulevasel pühapäeval varbakesi keerutama minna :)

No ja eelmisel pühapäeval, kui Coney Islandile jõudsime, meenus meile sealset lõbustusparki vaadates, et lubasime Janega eelmisel aastal ühe hullumeelse atraktsiooni seal ära teha, mis siis kujutab endast pallis istumist ja pall lastakse (nagu benji hüpe) kummidega üles taevasse. Siis aga avastas Jane, et "vaata, seal on midagi uut hoopiski ja see on vähe õudsam". Eks kaks blondiini jooksid siis ju kohe keeled ripakil vahtima, mis see endast kujutab. Tegemist oli siis juba tõesti väheke hirmsama atraktsiooniga, kus seljas ainult vest ja kinnitatud trossiga, ning sind veetakse VÄGA kõrgele üles ja seal üleval (kui pea enam üldse seletab ja süda päris kurgust välja pole tulnud) lased end ise nööri tõmmates alla. Sinna saab minna korraga max kolm inimest, seega me saime Janega kahekesi koos minna, muidu poleks seda teinud kah. Ega me tegelikult lõpuni uskunud, et selle ära teeme, kuna see tundus ikka väga hirmus aga samas jube põnev ja närve kõditav. Kui aga mul juba piletid ostetud olid ja veste selga läksime panema, saime aru, et ega enam vist pääsu oma lollusest pole hahhahaaa.
NOOOO teate, see oli ikka hulljulge tegu küll, aga KUI  lahe see oli, ei saagi sõnadesse panna. Kui end alla lasime (mina siis olin nööritõmbaja), siis esimesed paar sekundit, kui Janel juba häälepaelad valla ja kiljus korralikult, oli minul hing täiesti kinni, kui aga juba olime rohkem maad ligi, siis läksid ka minu torud lahti ja oiiiiiiiiiiiii kuidas ma karjusin, arvan, et sel päeval ei karjunud mitte keegi nii. Lõpuks Jane ütles, et lase käed lahti.... ja nii me tegime, nautisime superilusat ookeanivaadet ja olime väga rahulolevad, et oma lühikese seikluse läbi tegime.
Kui lõpuks maa peale saime, mõtlesin, et miks raam, mille peal me olime, hirmsasti äkki värisema hakkas, aga see oli kõigest Jane....hahhahaaa.
Pildid, milled postitan, ei ole päris meist, sest asjad tuli selleks ajaks ära anda, tegin aga noormeestest, et saaksite vähegi aimu, millest kirjutan.

Oooo ja üks suuremaid uudiseid siin.... minu armas sõbranna Mari Chicagost sai 4. augustil hakkama ilusa teoga, tõi ilmale väga nägusa pisipoisi, kelle nimeks on Lucas :)
Plaanin nüüd kindlasti pisiperele küllaminekut, kui saan tabada mitu kärbest ühe hoobiga – uus linn, uus ilmakodanik ning mitu aastat nägemata sõbranna.


Kuulmiseni...