....
ja nii ongi :)
Kas
mitte ei lähe aeg kiirelt?!
Ei jõua teist külgegi keerata kui juba aasta möödunud. Igatahes võin nüüd 12 kuud hiljem öelda, et selle ajaga on võimalik väga palju ära teha, kogeda tohutult mitmeid uusi emotsioone, tundma õppida uut kultuuri, vahvaid inimesi ja mis peamine... näha elu värvilisemalt (kuidas iganes sellest lausest aru saada :) ).
Ei jõua teist külgegi keerata kui juba aasta möödunud. Igatahes võin nüüd 12 kuud hiljem öelda, et selle ajaga on võimalik väga palju ära teha, kogeda tohutult mitmeid uusi emotsioone, tundma õppida uut kultuuri, vahvaid inimesi ja mis peamine... näha elu värvilisemalt (kuidas iganes sellest lausest aru saada :) ).
Mäletan
siiani veel väga eredalt, kuidas 26. aprillil JFK lennujaamas maadnusin, kuidas
passikontrollis nõmedad mehed mind verbaalselt läbi võtsid ning hiljem pagasi
kontrollis pool uimase ja väsinud peaga pärast põhjalikku läbiotsimist sokke,
rintse ja muud tavaari kümne sõrmega kokku kraapisin. Peas käis läbi mõte „What a welcome huuhh?!?
What´s next“, ei osanud aimatagi, mida ja kui palju ühe aastaga kogeda võib.
Kõige tähtsam aga üleüldse on kogu loo juures see, MIKS siia maale tulla otsustasin – kasvada iseenese sees. Selleks on mul New York piisavalt võimalusi ning õpetusi teele „visanud“ ja kuigi see protsess on jätkuv ja mitte lõplik, on siiski suuremalt jaolt eesmärk korda läinud.
Kõige tähtsam aga üleüldse on kogu loo juures see, MIKS siia maale tulla otsustasin – kasvada iseenese sees. Selleks on mul New York piisavalt võimalusi ning õpetusi teele „visanud“ ja kuigi see protsess on jätkuv ja mitte lõplik, on siiski suuremalt jaolt eesmärk korda läinud.
Uhkust
võin tunda ka selle üle, et oma siinoleku ajal olen suutnud vägagi mitmetele
inimestele oma isamaa olemust, kultuuri ja iseloomu tutvustada.
Samuti
ei vääri vähem märkimist, et ka siin olles üritan Eesti kultuuri hoida ja omalt
poolt midagi vastu anda kasvõi Eesti Koolis nooremat põlvkonda õpetades (iseasi
kui hästi see mul õnnestub ja sellest kasu on :))) ).
Ootan
järgnevateltki aastatelt rohkelt uusi kogemusi, mitte ühe koha peal tammumist
(mida NY kindlasti teha ei lase) ning positiivseid emotsioone.
Kõige
rohkem loodan aga siiralt siiski seda, et minu kallid Eesti sõbrad ja lähedased
mind ei unustaks nagu mina ei unusta neid!
Wwwwwwwiiiiiiiiiiiiiiiiiiii....
Nüüd
aga tibakene ka minu viimase aja tegemistest.
1.
Olen
vahe peal jõudnud ära käia Ewert And The Two Dragons´i kontsertil, mis oli
niiiiiivõrd äge ja ehe :) ainult soojad mälestused. Laule oli küll mitu, kuid
aeg läks nii kiirelt, et tundus juskui oleksid poisid laulnud vaid kaks pikka
laulu.
2.
Ka
siin sai tähistatud lihavõttepühi ja võtsin aga oma ajusagara „salvest“ välja
vana Eesti tarkused ning värvisin meie kombel mune :) Olin pärast kui proud
mama oma munade keskel :)
3.
Samuti
käis Eesti majas mõni nädal tagasi külas Eesti lauluneiu/folkmuusik Triinu Taul
ja Trio, mis oli samuti äärmiselt tore muusikaõhtu. Äärmiselt andekas neiu. Üritan siia lähima aja jooksul ka paar videot üles laadida, sest vaatan, et juba Ewerti videoga võtab jupp jagu aega.
4. Kas mäletate kunagist lugu, mille kirjutasin siinse kohaliku pargis elavast üksikust kalkunist Zelgast??
Ühel päeval kui peale tööd 20 min jõe äärde päikest nautima läksin, kuulsin lähedal pisikese parginurgakeses hirmsat saginat ja jutuvada. Seal on ka väike ümmargune veekoguke, kuhu vaene Zelga oli sisse roninud/kukkunud ja sealt enam ise välja ei saanud. Inimesed mõtlesid igasugu nippe välja, kuidas teda sealt rahulikult ilma stressi tekitamata välja saada. Siis aga tuli üks mees, kes parajasti oma neiu ja koeraga jalutasid, võttis ilusti tal sulgede koha pealt kinni ja tõstis kiiruga välja. Inimesed olid nii rõõmsad ja plaksutasid :) Endalgi oli vahva vaadata. Ja eriti vahva oli see, et enamus sealsed olijad teadsid, kellega tegemist on. Kõik küsisid "What happened to Zelga?" Igatahes... õnnelik lõpp :)
Ühel päeval kui peale tööd 20 min jõe äärde päikest nautima läksin, kuulsin lähedal pisikese parginurgakeses hirmsat saginat ja jutuvada. Seal on ka väike ümmargune veekoguke, kuhu vaene Zelga oli sisse roninud/kukkunud ja sealt enam ise välja ei saanud. Inimesed mõtlesid igasugu nippe välja, kuidas teda sealt rahulikult ilma stressi tekitamata välja saada. Siis aga tuli üks mees, kes parajasti oma neiu ja koeraga jalutasid, võttis ilusti tal sulgede koha pealt kinni ja tõstis kiiruga välja. Inimesed olid nii rõõmsad ja plaksutasid :) Endalgi oli vahva vaadata. Ja eriti vahva oli see, et enamus sealsed olijad teadsid, kellega tegemist on. Kõik küsisid "What happened to Zelga?" Igatahes... õnnelik lõpp :)
(Ei oska öelda, miks pildid viltu tulevad, üritasin igast nippe, aga ei toimi)
Ega
rohkem siis väga midagi. Asun oma toimetuste juurde tagasi ja loen juba päevi,
mil paljusid teist näha saaks ;)
Kõike
mõnusat, mu sõbrad!
