Õpilane küll suurema osa ajast, kuid vahel tuleb mul end ümber lülitada ja võtta õpetaja roll, mis ei ole by the way üldse mitte kerge :)
Eelmine laupäev oli Eesti Maja kooli avaaktus ning ka sissejuhatavad tunnid. Õhkkond oli hästi armas ja pisikesi vahvaid tegelasi sagimas igal pool.
Võib ikka öelda küll, et Ameerikas üles kasvanud lapsed on paljuski erinevad.
Pärast aktust suundus iga õpetaja oma klassi juurde, et alustada kooliaastaga.
Minu „klassi“ kogunes 3 armast õpilast ( poiss ja kaks tüdrukut).
Eelnevalt oli mul teada, et tegemist on 6-7aastaste lastega, kes ei oska praktiliselt üldse eesti keelt, ehk siis algajad. Tunni jooksul üritasin saada laiemat pilti, kui palju nad eesti keelt teavad, kuulevad ja milline on nende kokkupuude sellega.
Selgus, et pean oma pea ikka hoooolega hoolega tööle panema ja nuputama lihtsaid aga haaravaid nippe, kuidas nullist keelt õpetama asuda. Ou well... see ei saa olema kerge ülesanne, aga omamoodi huvitav. Minu käesoleva nädala päevad ongi põhimõtteliselt möödunud VÄGA aktiivse ajutegevuse saatel, kus ajupoolkerad jahvatavad vaheldumisi nippe, kuidas pisikestele keelt õpetada, mida lihtsat välja mõelda ning mille vahele eksivad ära hispaania keele sõnad ning matemaatiliset terminid jne jne :).
Muide... kui antud blogipostitust satuvad lugema minu armsad endised kolleegid algklasside poole pealt, siis sry aga selle aasta aabitsast ei saa ma tuhkagi aru, mäletan ikka meie aja aabitsa ülesehitust ja tehnikat hooopis teisiti. MIS on toimunud. Minu jaoks nii ebaloogiline ülesehitus, et anna olla :))).
Õppejõud on äärmiselt tore naisterahvas ja kursusel on erinevast rahvusest ning erineva tasemega õpilasi. Suurem osa koosneb vene rahvusest kuid on ka mõni african american.
Esimene tund võiks öelda oli päris kerge, ainult meeldetuletamise vaev. Ah jaa, kogu kursuse jooksul ei ole lubatud kasutad arvutit ega telefoni ega mingisuguseid abivahendeid. Puhtalt ajutöö ;) nii et päris hea meeldetuletus üle pika aja. Õppejõud on aga väga hea seletaja, võtab aeglaselt ja tahab alati kindel olla, et kõik ikka aru saaksid ja samuti viskab nalja. Peame ka kõik alati vähemalt korra loengu jooksul tahvli ees käima ning seletama, kuidas võrrandit lahendame. Believe me :D see pole ÜLDSE lihtne, seletada inglise keeles, kuidas avan sulud, kuidas jagan selle arvu teisega, mis on kolmanda ja neljanda arvu summa või korrutis jne jne. Ou myyyyy... mul polnud ju õrna aimugi, kuidas inglise keeles enamus matemaatilisi termineid väljendada. Nüüd aga hakkab pilt juba selgemaks saama ja pole hullu.
Enamus kursusel osalejaid on suht okeid ainult üks noormees on paras ninatark ja pain in the ass :)))) Ei lase kellelgi vastata ja üritab olla kõige targem, kuigi ise paneb ka aeg-ajalt puusse ja siis vabandab end mõne tobedusega välja.
Oodanud juba 20 minutit, hakkasid kõik muutuma rahutuks, et miks õppejõudu veel pole. Pärast 25 minutit lohistas end teosammudel ukselävele 70-ndates aastates vanahärra, kellel ühes käes abistav kepike, millel neli jalga all. Jäi ukselävele seisma ja ütles käredal tõsisel toonil „ Okay... take your things and we´re going to Central Park“. Kõik jäid haudvaikseks ja ei osanud mõhh ega ähh selle peale öelda. Kui ta oli oma lauset korranud, küsis keegi „Are you serious?!?“ ning selle peale vastas tõsiselt „Naahhh just kidding...“ Ja sellele järgnes klassitäis naerupahvatust. Ja nii algas meie hispaania keele kursus. Terve tund oli täis nalja ning naeru, vanake on suhteliselt hädine columbialane, kuid õpetab kirega ja selgitab ainet hästi. Kursuse jooksul pidid mitmed end tutvustama (millest mina ime ja õnne kombel välja jäin :D ) ning tuli väja, et vähemalt 5-6 õpilast oskavad hispaania keelt juba kas algtasemel või isegi paremini, seega osad siis on vaat et oskajad ning teised täiesti null tasemel. Eks näis, kuidas kõik kulgeb. Igatahes kodutööks jäi juba ära õppida vähemalt 20 sõna ja olen olnud senini väga eeskujulik õpilane ning iga päev ikka kordan endale uusi sõnu ;)
Teen juba edusamme.
Seal on naiste karja sekka ära eksinud ka 1 vene noormees. Samuti on kursusel mõni hiinlane ja taaskord valdavalt vene rahvusest naisterahvad. Tasemed jällegi väga erinevad. Seal pidime kõik endid tutvustama, kuidas nimi, kust tuleme ja kaua oleme Ameerikas olnud. Peale seda, kui olin öelnud, et olen Eestist ning olnud siin 5 kuud, oli õppejõud väga imestunud, et kui nii vähe aega vaid riigis viibinud, kus olen nii hästi inglise keele ära õppinud. Ja lisaks tahtis ta, et ikka kõik teaksid (kes veel ei tea), et Eesti on siis riik, mis kuulus kunagi Venemaa alla :))). Vot nii, ei tea, miks see oli oluline öelda, aga nüüd ei jää vähemalt kellelegi ilmselt ebaselgeks, mis maaga tegemist on hehheee :)
Loengus tuleb ette ka pealt näha kergete lapsemeelsete juttude lugemist, mille tagant tuleb aga välja lugeda sügavamõttelisemat sisu nt võrrelda poliitikat ja elu.
Õppejõuks on 50-ndates meesterahvaga, kes on ka paras naljanina ja samas tõsine psühholoogi-tüüpi härra :D
Ka seal pidime kõik endid tutvustama, kust oleme pärit ja miks psühholoogia kursust võtame ning kaua oleme kolledžis olnud.
Kui kord minu kätte jõudis ja sai taaskord öeldud, et olen pärit Eestist, pidas õppejõud vajalikuks mainida, et kes veel ei tea, siis Eesti kuulus kunagi Venemaa alla :) Päris targad õppejõud haa? :D
Seal kursusel on päris mitmeid ameeriklasi, kes siis võtavad sõna suurema osa ajast kui õppejõud midagi küsib. On ka mõni vene rahvusest neiu ning taaskord – üks noormees ja see on sama noormees, kes võtab ka inglise keele kursust. Kohe alguses tegi õppejõud selgeks, et noormehe jätame me rahule ja teda me ei puudu :D, sest tal viimasel ajal kursusel olnud vähe noormehi ja statistika näitab, et enamus on enne lõppu ära vajunud ja ilmselt on süüdi selles suur naiste koosseis,kes nad ära hirmutavad, nii et... sel korral loodab, et noormees ikka lõpuni vastu peaks.
Õpikute süsteem on siin ka niivõrd erinev ja harjumist vajav, kuid kui tundmatu situatsioon läbi elatud, läheb kõik ju alati edasi juba lihtsamalt. Nimelt oli minu jaoks uudne, et koolist ei saagi nö raamatukogust minna ja laenutada endale õppematerjali. Siin tuleb aga õpikud kas osta või rentida.
Kuna õpikud on siin ikka päääääris kallid, siis otsustasin rentimise kasuks. Jah, kui oled väga osav ja asjalik võid kasutatud õpikuid osta ka online´i teel kas eBay´st või muudest kohtadest, aga kuna see võtab ka omajagu aega, siis hetkel rentisin.
Selleks, et aga rentida, ei saa maksta ei kaardiga ega sulas vaid tuleb maksta Money Orderiga, mis jälle uus süsteem, selleks jookse kolmandasse kohta, ostad vastava õpikute summa eest endale paberilipiku, millega lähed tagasi kooli ja selle alusel antakse sulle vajalikud õppematerjalid. Kolme raamatu peale läks mul juba ligi 63 eurot (90 dollarit), mis ei ole hetkel minu teenimisvõimaluste juures just odav lõbu. Lisaks pean veel muretsema omal käel ühe raamatu, mida neil ei ole. Pean hakkama eBay´st otsima.
Ees seisab veel 3 semestrit (ehk siis umbes 12 õpikut), nii et parem tõmbangi otsad kokku, et end magama sättida ja homme varakult tööpäeva alustada, et pisut rohelist krõbisevat teenida :).
Kogu elukorralduse muutumise pärast ei olegi mul olnud viimasel ajal kohe üldse aega blogi täiendada, kuigi väga üritan :)
Olge aga kannatlikud ja küll ma endast ikka mõni hetk märku annan.
Olen siin muidugi vaikselt ka mõlgutanud mõtet, et ehk enam ei kirjutakski blogi edasi, aga ehk nii kaua kui veel pisut energiat jätkub, siis üritan ikka midagi kirja panna.