Õpilane-õpetaja, õpetaja-õpilane...

Jah... olen mõlemat, kord õpilane, kord õpetaja.
Õpilane küll suurema osa ajast, kuid vahel tuleb mul end ümber lülitada ja võtta õpetaja roll, mis ei ole by the way üldse mitte kerge :)
Eelmine laupäev oli Eesti Maja kooli avaaktus ning ka sissejuhatavad tunnid. Õhkkond oli hästi armas ja pisikesi vahvaid tegelasi sagimas igal pool.
Võib ikka öelda küll, et Ameerikas üles kasvanud lapsed on paljuski erinevad.
Pärast aktust suundus iga õpetaja oma klassi juurde, et alustada kooliaastaga.
Minu „klassi“ kogunes 3 armast õpilast ( poiss ja kaks tüdrukut).
Eelnevalt oli mul teada, et tegemist on 6-7aastaste lastega, kes ei oska praktiliselt üldse eesti keelt, ehk siis algajad. Tunni jooksul üritasin saada laiemat pilti, kui palju nad eesti keelt teavad, kuulevad ja milline on nende kokkupuude sellega.
Selgus, et pean oma pea ikka hoooolega hoolega tööle panema ja nuputama lihtsaid aga haaravaid nippe, kuidas nullist keelt õpetama asuda. Ou well... see ei saa olema kerge ülesanne, aga omamoodi huvitav. Minu käesoleva nädala päevad ongi põhimõtteliselt möödunud VÄGA aktiivse ajutegevuse saatel, kus ajupoolkerad jahvatavad vaheldumisi nippe, kuidas pisikestele keelt õpetada, mida lihtsat välja mõelda  ning mille vahele eksivad ära hispaania keele sõnad ning matemaatiliset terminid jne jne :).
Muide... kui antud blogipostitust satuvad lugema minu armsad endised kolleegid algklasside poole pealt, siis sry aga selle aasta aabitsast ei saa ma tuhkagi aru, mäletan ikka meie aja aabitsa ülesehitust ja tehnikat hooopis teisiti. MIS on toimunud. Minu jaoks nii ebaloogiline ülesehitus, et anna olla :))).
Ja nüüd... minu koolielu juurde. Nüüdseks olen juba kaks nädalat koolis käinud ja kõikidest selle semestri loengutest selge pildi saanud. Seega saan teile anda lühikese ülevaate igast ainest ja olukorrast :)
Alustasin oma kooliaastat üle-eelmisel pühapäeval ning esimeseks tunniks oli matemaatika.
Õppejõud on äärmiselt tore naisterahvas ja kursusel on erinevast rahvusest ning erineva tasemega õpilasi. Suurem osa koosneb vene rahvusest kuid on ka mõni african american.
Esimene tund võiks öelda oli päris kerge, ainult meeldetuletamise vaev. Ah jaa, kogu kursuse jooksul ei ole lubatud kasutad arvutit ega telefoni ega mingisuguseid abivahendeid. Puhtalt ajutöö ;) nii et päris hea meeldetuletus üle pika aja. Õppejõud on aga väga hea seletaja, võtab aeglaselt ja tahab alati kindel olla, et kõik ikka aru saaksid ja samuti viskab nalja. Peame ka kõik alati vähemalt korra loengu jooksul tahvli ees käima ning seletama, kuidas võrrandit lahendame. Believe me :D see pole ÜLDSE lihtne, seletada inglise keeles, kuidas avan sulud, kuidas jagan selle arvu teisega, mis on kolmanda ja neljanda arvu summa või korrutis jne jne. Ou myyyyy... mul polnud ju õrna aimugi, kuidas inglise keeles enamus matemaatilisi termineid väljendada. Nüüd aga hakkab pilt juba selgemaks saama ja pole hullu.
Enamus kursusel osalejaid on suht okeid ainult üks noormees on paras ninatark ja pain in the ass :)))) Ei lase kellelgi vastata ja üritab olla kõige targem, kuigi ise paneb ka aeg-ajalt puusse ja siis vabandab end mõne tobedusega välja.

Esmaspäeval seadsin sammud hispaania keele kursusele, mis asub hoopis Manhattanil. Otsisin kohta tükk aega, ühel tänaval asub vähemalt 3 erinevat kooli osakonda ja jooksin kõigi vahet nagu napakas :) küsid siit ja sealt ja midagi aru ei saa, kus olema pead. Lõpuks leidsin aga, higipull otsa ees, õige koha üles ja jälgisin taaskord, kellega koos klassiruumi jagan. Päris palju oli african american´e ja samuti üks india neiu, üks saksa noormees jne.
Oodanud juba 20 minutit, hakkasid kõik muutuma rahutuks, et miks õppejõudu veel pole. Pärast 25 minutit lohistas end teosammudel ukselävele 70-ndates aastates vanahärra, kellel ühes käes abistav kepike, millel neli jalga all. Jäi ukselävele seisma ja ütles käredal tõsisel toonil „ Okay... take your things and we´re going to Central Park“. Kõik jäid haudvaikseks ja ei osanud mõhh ega ähh selle peale öelda. Kui ta oli oma lauset korranud, küsis keegi „Are you serious?!?“ ning selle peale vastas tõsiselt „Naahhh just kidding...“ Ja sellele järgnes klassitäis naerupahvatust. Ja nii algas meie hispaania keele kursus. Terve tund oli täis nalja ning naeru, vanake on suhteliselt hädine columbialane, kuid õpetab kirega ja selgitab ainet hästi. Kursuse jooksul pidid mitmed end tutvustama (millest mina ime ja õnne kombel välja jäin :D ) ning tuli väja, et vähemalt 5-6 õpilast oskavad hispaania keelt juba kas algtasemel või isegi paremini, seega osad siis on vaat et oskajad ning teised täiesti null tasemel. Eks näis, kuidas kõik kulgeb. Igatahes kodutööks jäi juba ära õppida vähemalt 20 sõna ja olen olnud senini väga eeskujulik õpilane ning iga päev ikka kordan endale uusi sõnu ;)
Teen juba edusamme.
Teisipäeval suundusin loengusse, mille nimi on „Introduction to College writing“, mis on siis põhimõtteliselt nagu meie mõistes eesti keele ja kirjanduse kursus. Õppejõuks on juudi päritolu naisterahvas, kes tundub olevat vägagi konservatiivne, karm ja nõudlik, samas sõbralik ja abivalmis ning ääärmiselt laia silmaringiga ja jube tark, oskab tundi huvitavaks teha ja seletab hästi.
Seal on naiste karja sekka ära eksinud ka 1 vene noormees. Samuti on kursusel mõni hiinlane ja taaskord valdavalt vene rahvusest naisterahvad. Tasemed jällegi väga erinevad. Seal pidime kõik endid tutvustama, kuidas nimi, kust tuleme ja  kaua oleme Ameerikas olnud. Peale seda, kui olin öelnud, et olen Eestist ning olnud siin 5 kuud, oli õppejõud väga imestunud, et kui nii vähe aega vaid riigis viibinud, kus olen nii hästi inglise keele ära õppinud. Ja lisaks tahtis ta, et ikka kõik teaksid (kes veel ei tea), et Eesti on siis riik, mis kuulus kunagi Venemaa alla :))). Vot nii, ei tea, miks see oli oluline öelda, aga nüüd ei jää vähemalt kellelegi ilmselt ebaselgeks, mis maaga tegemist on hehheee :)
Loengus pidime kohe alustama muidugi inglise keele grammatikaga, ning lõpu poole kirjutama valmis essee, mis pidi tema nõuetele vastama ning vajadusel kõik ümber kirjutama, mida paljud ka tegema pidid... kaasa arvatud mina muidugi :D Lõpetan selle kodus ja esitan järgmine kord.
Loengus tuleb ette ka pealt näha kergete lapsemeelsete juttude lugemist, mille tagant tuleb aga välja lugeda sügavamõttelisemat sisu nt võrrelda poliitikat ja elu. 
 
Ning neljandaks ja viimaseks selle semestri aineks on psühholoogia, mis leiab aset kolmapäeviti. Eelmisel nädalal toimus esimene loeng vaid 50 minutit, kuna õppejõule anti teada, et just sel päeval toimub uutele õpilastele sissejuhatav loeng kooli kohta. Seega saime vähemalt ära näha õppejõu, millise inimesega on tegemist ning mida meilt oodatakse. See nädal aga jäi tund jälle ära ja ei saagi aru, mis päris täpselt toimub.
Õppejõuks on 50-ndates meesterahvaga, kes on ka paras naljanina ja samas tõsine psühholoogi-tüüpi härra :D
Ka seal pidime kõik endid tutvustama, kust oleme pärit ja miks psühholoogia kursust võtame ning kaua oleme kolledžis olnud.
Kui kord minu kätte jõudis ja sai taaskord öeldud, et olen pärit Eestist, pidas õppejõud vajalikuks mainida, et kes veel ei tea, siis Eesti kuulus kunagi Venemaa alla :) Päris targad õppejõud haa? :D
Seal kursusel on päris mitmeid ameeriklasi, kes siis võtavad sõna suurema osa ajast kui õppejõud midagi küsib. On ka mõni vene rahvusest neiu ning taaskord – üks noormees ja see on sama noormees, kes võtab ka inglise keele kursust. Kohe alguses tegi õppejõud selgeks, et noormehe jätame me rahule ja teda me ei puudu :D, sest tal viimasel ajal kursusel olnud vähe noormehi ja statistika näitab, et enamus on enne lõppu ära vajunud ja ilmselt on süüdi selles suur naiste koosseis,kes nad ära hirmutavad, nii et... sel korral loodab, et noormees ikka lõpuni vastu peaks.
Nu niiii... nüüd on sissejuhatus sellesse semestrisse tehtud ja jääb vaid üle vaadata, oodata ja loota, et kõik läheks hästi.
Õpikute süsteem on siin ka niivõrd erinev ja harjumist vajav, kuid kui tundmatu situatsioon läbi elatud, läheb kõik ju alati edasi juba lihtsamalt. Nimelt oli minu jaoks uudne, et koolist ei saagi nö raamatukogust minna ja laenutada endale õppematerjali. Siin tuleb aga õpikud kas osta või rentida.
Kuna õpikud on siin ikka päääääris kallid, siis otsustasin rentimise kasuks. Jah, kui oled väga osav ja asjalik võid kasutatud õpikuid osta ka online´i teel kas eBay´st või muudest kohtadest, aga kuna see võtab ka omajagu aega, siis hetkel rentisin.
Selleks, et aga rentida, ei saa maksta ei kaardiga ega sulas vaid tuleb maksta Money Orderiga, mis jälle uus süsteem, selleks jookse kolmandasse kohta, ostad vastava õpikute summa eest endale paberilipiku, millega lähed tagasi kooli ja selle alusel antakse sulle vajalikud õppematerjalid. Kolme raamatu peale läks mul juba ligi 63 eurot (90 dollarit), mis ei ole hetkel minu teenimisvõimaluste juures just odav lõbu. Lisaks pean veel muretsema omal käel ühe raamatu, mida neil ei ole. Pean hakkama eBay´st otsima.
Ees seisab veel 3 semestrit (ehk siis umbes 12 õpikut), nii et parem tõmbangi otsad kokku, et end magama sättida ja homme varakult tööpäeva alustada, et pisut rohelist krõbisevat teenida :).
Ah jaa, aga enne unenägude vaatamist tahtsin veel öelda, et lisaks koolile ja muule sain juurde veel paar tööotsa, MIS iseenesest tähendab seda, et nüüd olen peaaegu iga päev hommikul 7st kuni õhtu 8-9-ni kinni, osad päevad on ehk erand aga laias laastus on nüüd minu  elutempo peaaegu 180 kraadi muutunud :) Kahe nädala jooksul juba pisut vaevlen unepuuduse käes, aga üritan kõiki tegemisi targasti planeerida, et siis saab ikka mõne hetke ka pisut puhata (hetke all pean siis silmas ühte tundi või nii).
Kogu elukorralduse muutumise pärast ei olegi mul olnud viimasel ajal kohe üldse aega blogi täiendada, kuigi väga üritan :)
Olge aga kannatlikud ja küll ma endast ikka mõni hetk märku annan.
Olen siin muidugi vaikselt ka mõlgutanud mõtet, et ehk enam ei kirjutakski blogi edasi, aga ehk nii kaua kui veel pisut energiat jätkub, siis üritan ikka midagi kirja panna.
Olge kõik vahvad ja ootan ikka ka teie kirju-joonistusi ;)

Käisin ka oma kandis 9/11 ajal neid imelisi tulesid vaatamas,
 nagu delfist nägin, oli teil palju paremaid pilte seal,
aga siin väike pilt läbi minu silmade


Sain eelmisel laupäeval esimest ja viimast korda (sellel hooajal)
siin mail ka jalad ookeanivette pista. Päääris mõnna oli :)






Ja siin veel üks näide, mida KÕIKE siin maal näha võib.
Istusime ookeani ääres pingil ja vaatasime, kuidas kari tuvisid (20 ringis) liivas siblasid
ja söögipoolist otsisid, äkki out of nowhere lendas keset tuvisid sinine viirpapagoi,
uudistas pisut ringi ja lendas jälle minema.
Vahtisime suud ammuli...
Linnuke sai ilmselt puurist vabaks ja naudib helget vabadust :)


Ja juba on käes september...

Hehei üle pika aja.
Kuidas elate mu sõbrad? Minul läheb päris põnevalt.
Nagu eelmises postituses kirjutasin, tõotab mul tulla päris kiire sügis, mida aeg edasi, seda lähemale „kiire“ aeg jõuab.

Vahe peal on selgunud  minu sisseastumiskatsete tulemused. Läbisin katsed edukalt ning käisin end eelmine nädal end klassidesse registreerimas.
Siinne süsteem on ikka küllaltki erinev Eesti omast ja pisut segadusse ajav ja kuidagi veniv, aga kui tasa ja targu alustan küll siis võidukalt lõpetan! See on vähemalt plaan.
Alustan kõige pealt üldainete õppimisega, et saaksin kätte Associate Degree, mis peaks siis meie mõistes olema rakenduslik kõrgharidus, selle aja jooksul on mul võimalus mõelda, mis suunitlust täpsemalt soovin. On ained, mis on kohustuslikud ja on valikained.
Minu esimene semester sisaldab selliseid aineid nagu matemaatika, inglise keel-kirjutamine, psühholoogia ning valikainena hispaania keel, mille üle on mul küll hea meel, seda läheb siin riigis vääääga vaja, mis loob palju suuremad eelised töö leidmiseks :).
Kõik ained on erinevatel päevadel ja üritasin need sättida kõik hommikusse. Hetkel hakkan käima koolis esmaspäeviti, teisipäeviti, kolmapäeviti ja pühapäeviti.
Esimene koolipäev ongi siis mul kolmapäeval, 7.septembril.
Töögraafikuga pean pisut ümber mängima aga õnneks on tööandjad mul paindlikud ja saavad aru.

Laupäevast (10.septembril) läheb lahti ka Eesti Maja kool. Eile oli mul ka sellega seoses kohtumine, sai arutatud läbi põhilised küsimused seoses laste õpetamisega. Esialgse plaani kohaselt hakkan õpetama 6-7aastaseid, kes eesti keelt üldse ei oska :) Saab paras „pähkel“ olema aga senini olen ma kõigega hakkama saanud ja arvan, et pisut harjumist ja küll midagi välja nuputan, et pisikesed õppeaasta lõpuks midagigi eesti keeles räägiksid.
Õpetamisega seoses on mitmeid agasid, õppetöö ei toimu päris nii nagu tavakoolis, et saad õpilast motiveerida hinnetega, et kui on halvad hinded siis õpilane üritab end paremast küljest näidadta ja paremate hinnete nimel rohkem töötama. Seal on omavahel kombineeritud õppeprogramm ja leidlikkus. Hindamissüsteem on suhteliselt leebe ning seega tuleb kasutada loomingulisust, kuidas õpilasi motiveerida.


Vaatan esimese tunni ära, kuidas läheb, millised on lapsed ja küll siis hakkan selle leidlikuse kallal ka töötama ;) Eks kõik kujuneb välja juba töö käigus.
Tore on aga see, et kaasõpetajad on äärmiselt vahvad ja alati saab nõu küsida.


Paljud on küsinud minult ka siin möllanud tormi Irene kohta.
Oskan öelda vaid nii palju, et täpselt nii nagu ennustasin nii ka läks. Tormihoiatuse uudis puhuti suuremaks kui torm ise seda väärt oli. Jah, seal kus torm alguse sai ja kõige suuremat kahju tõi, see on õige, aga hoiatus, mis tehti NY kohta, oli ikka liig mis liig.
Jah, murdusid tõepoolest mõned puud, mis aga juhtub siin ka tavalistel vihmasajustel päevadel ning osades kohtades (Staten Islandil ja Queens´is) oli tänavatel ja majades uputus, mis on siin samuti vihmastel päevadel, ainuke asi, et Staten Islandil olid päris mitmed sajad majapidamised tükk aega elektrita seoses langevate puudega.
Nendel päevadel aga võeti näiteks kogu ühistransport käigust ära, mis muutis paljudel töölejõudmise väga keeruliseks, pidid käima välja raha taksodega sõitmiseks. Õnneks aga teatud päevadel oli linnaga kokku lepitud, et taksode reit on väiksem.
Mis mind aga kõige rohkem häiris, oli see, KUIIIII suureks see uudis puhuti. Kolm-neli päeva ei tulnud uudistekanalilt MITTE ÜHTEGI muud uudist, minu jaoks oli see täiesti müstika. Täpselt sama juttu korrutati 24h. Mõtlesin,et huvitav, muudel päevadel on küll leitud ka teisi uudiseid, millest rääkida aga nüüd järsku on muu elu seisma jäänud ja keskendume ainult tormile. Suhteliselt sama, kui New Yorgis oli kergelt kergelt tunda maavärina järeltõuget ja inimesed helistasid ala uudistesse ja rääkisid, kus nad sel hetkel olid ja kuidas ta tundis kerget värinat :)))).
Ja kui uudistekanalid ilmselt avastasid, et okei neljast päevast täiesti piisas, SIIS alles hakati näitama, kus tõelised kahjud aset leidsid, kus inimesed tormi tagajärjel peaaegu kogu oma vara kaotasid, millised mudalaviinid ja murtud puud kuskil piirkonnas voolasid.
NY linnapea on aga enda tulemustega äääärmiselt rahul, öeldes „Jah, meil ei olnud ühtegi inimohvrit, jah meil ei olnud suuremaid kahjusid, kes teab, ehk oli see sellepärast, et Irene muutis mingil hetkel oma „meelt“ ja suunda ja võimsust, kuid võib olla see on ka just sellepärast, et võtsime kasutusele drastilised meetmed ja olime piisavalt ettenägelikud, TÄHTIS on see, et pääsesime suurematest kahjudest“.
Paljude silmis on ta teeninud suuri rasvaseid plusspunkte, paljud aga ei kiida seda üldse heaks.


Nii me siin New Yorgis siis elamegi :)

Olen ka mõningaid pilte jõudnud klõpsida.


Üks minu lemmikjookidest siin..
Rohelise tee frappuccino ;)


Kas teil on aimu, mis see olla võiks??
Kui seda sõin, siis väga ei uskunud, et tegemist on kreeka pähkliga.
Ei ei, mitte kreeka pähkliga, mis on koore sees, vaid terve kreeka pähkel ise :)
Jajah, see on see kõva pähkli koor, mille sees veel omakorda pähkel ise. Nagu aru sain, siis pähkel koos koorega kasvab nagu kastan veel lisaks rohelise kesta sees, millest pähkel välja võetakse. Pähklil aga ei lasta valmida lõpuni, mis jätab kõva koore pisut pehmemaks ja need tehakse sisse siirupikompotis. Ja see on üks vääääga maitsev magus suutäis ning siirup, mis tehakse peedisuhkrust, maitseb täpselt nagu vahtrasiirup. Antud hetkel on tegemist Bulgaaria tootega. Väga huvitav leid!


Leidsin üks päev poest Vana Tallinna juustu ;)
Pole veel proovinud, aga ehk tulevikus.


Peale Irene jalutasime korterikaaslasega üks hommik pargist rongi peale ja
avastasin paremale vaadates midagi kummalist, ehmusin korra ära,
 tundusid nagu äärmiselt rasvased vihmaussid,
siis aga astusin pisut lähemale ja uurisin, millega tegu...


... jõudsin järeldusele, et tegemist on mingisuguste kummaliste seentega,
jäme vars ja pisikene kübar. Meie kõrvale jäi ka üks naine seisma,
kes samuti oli jahmunud ja küsis, mis need on.
Ütlesin, et küllab vist seened, hakkasime üheskoos naerma ja otsustasime,
et see on seenesort "Irene"



See on meie maja tagahoov, kus viimased paar nädalat õhtuti oleme
korterikaaslasega teed joomas käinud ja nautinud sumedaid õhtuid.



Üks päev vaatasin hoovis olevat peenranurka ja ütlesin, et siin on kõike nii läbisegi
(metsmaasikad, tomatid, kõrvits, lilled jne jne),
et midagi pole õieti aru saada ja umbrohi ka juba meetripikkune,
et võiks üks päev siia rohima tulla.
Nii me siis ka tegime :) Päris hea oli üle pika aja näpud mulda pista.


Avastasin üks päev veel ühe mõnusa pargi oma kodu lähedalt,
kavatsen sinna kanti mingi hetk kindlasti jooksma minna.



Paar päeva tagasi rongile jalutades kõndis meie ees härra,
kes kohe meenutas mulle filmitegelasi
(African American movies) aastatel ´60-´70 :)


Tibukollane ülikond oli õmmeldud läikivast siidikardina materjalist
ja olen suht kindel, et härra oli just välja astunud
kas mõnest oma kandi kirikust või oli teel sinna :)))